2006. aasta ajaloopreemiad

Ivo Paulus

 

Barclay de Tolly.

 

Ajaloopreemia kandidaadid

30. märtsil anti Eesti Riigiarhiivi Madara tänava arhiivihoones pidulikult üle 2006. aasta Eesti parima ajalookirjutise preemia. Seekord premeeriti tublisid ajaloolasi juba üheteistkümnendal korral. Parima väljasõelumiseks moodustati ekspertkomisjon, kuhu kuulusid Andres Kasekamp ja Indrek Jürjo, komisjoni esimeheks valiti sedakorda Mait Kõiv.

Kõigepealt jäid kõrvale H. Valgu ning M. Lutsu ja T. Rosenbergi kogumik, kuna nominent pidi olema just originaalkäsitlus. Samuti sisaldavad antud kogumikud ka artikleid võõrkeeles. Üldhariv teos on ka Eesti ajaloo atlas. Kogumike alla liigitas komisjon ka E. Küngi ja T. Tannbergi raamatu. Johann Christoph Brotze “Estonica” puhul sai määravaks jälle see originaali probleem, mis tegelikult on ju tõlgendamise küsimus. Komisjon tõlgendas seekord “Estonica” liialt saksapäraseks. Pool tööd tehtud, järgnes raskem osa, kuus monograafiat. Noore ajaloolase Reigo Rosenthali üksikasjalikku sõjaajaloolise “Loodearmee” hindas komisjon liialt faktikeskseks, mida tavalugejal on raske lugeda, Olev Liiviku kaante vahele surutud väärt materjali veidi õhukeseks ja Erik Russowi doktoritöö liiga spetsiifiliseks, kuigi viimane näitab kujukalt ajaloo igapäevaelu aspekte niivõrd kui seda keraamikas kasutada saabki. Mart Siilivase soliidne ja ilusasti kujundatud “Tartu arhitektuur” esitab ühe linna ajaloo laiemas kontekstis. Materjali vaadeldaval perioodil tegutsenud Tartu arhitektide kohta hakkas autor koguma Tartu ülikooli ajalootudengina 1980. aastate lõpul. Kokkuvõtva kuju sai uurimistöö 1999. aastal Eesti Kunstiakadeemias kaitstud magistriväitekirjas. Kuid raamat ise on kaldus rohkem pildiraamatu suunas.

“Kümme keskaegset tallinlast” on teedrajav teos, katse kirjutada kollektiivset biograafiat. Maailma mastaabis pole selles midagi uut. Ka eesti keeles ilmub analoogne sari, kus on esindatud ka keskaja inimene (Jacques Le Goff, “Keskaja inimene”, Tallinn 2002). Meie autorid on võtnud lähtekohaks konkreetse inimese. Siit tuleneb ka allikmaterjali probleem. Kas seda on ikka piisavalt? Tundub, et on. On ju ka kolmest autorist kaks Tallinna linnaarhiivi palgal. Ladusas stiilis kirjutatud raamatus on küsimus ainult valikus. Äkki oleks olnud paremaid kandidaate? Või miks pole esindatud ükski mitte-sakslane või naine? Äkki on tausta liiga palju?  Äkki jääb keskaegne tallinlane keskaegse Tallinna varju?

Rein Helme on kirjutatud tuntud väejuhi Barclay de Tolly sõjalis-poliitilise biograafia traditsioonilises sõjalis-ajaloolises võtmes. Siiani on Jõgevestesse maetud kindralfeldmarssalist jäänud kuidagi veidi negatiivne mulje, seda just tema ülemjuhatuse all toimunud taganemise tõttu 1812. aasta kampaanias. Halvustava suhtumise kujundas kuulus Preisi sõjateoreetik Carl von Clausewitz, süvendas Lev Tolstoi ning kinnistas Jossif Stalin. Rein Helme esitab siis B. de Tolly apoloogia.

Kuna autor valdas väga hästi erinevaid keeli ja kasutas paljude riikide fonde, on teos sillaks eri keeltes viljeldud ajalookäsitluse vahel. Ei oska ju paljud lääne ajaloolased tihti vene keeltki. Raamat on kirjutatud heas stiilis, varju pole jäänud ka autori sümpaatia väejuhi suhtes, mis võib olla isegi puuduseks, kuna Rein Helme oli ka suur Napoleoni austaja. Paraku võitlesid need kaks meest eri poolel ja teineteise vastu. Puuduseks on ka B. de Tolly eraelu tagaplaanile jäämine. Kasutatud on küll kirjavahetust naisega, kuid tausta pole avatud. Sellest tulenevalt jääb varju ka B. de Tolly karakter. Seda oleks andnud nüansseerida. Sellest hoolimata on Barclay de Tolly veenvalt rehabiliteeritud. Uudsem on ka Tolly rolli rõhutamine Borodino lahingus. Viibis ta ka ju kogu aeg eesliinil, tema all hukkus mitu hobust, erinevalt Kutuzovist, kelle peakorter asus lahinguväljast eemal.

Raamat on hästi ja ratsionaalselt kirjutatud, ühendab endas nii Eesti, Vene kui üldajalugu. Seetõttu otsustas komisjon anda Eesti parima ajalookirjutise preemia postuumselt Rein Helmele. Varalahkunud ajaloolasel jäi pooleli mitu käsikirja, tal oli plaan kirjutada monograafia ka Napoleonist endast.

Samas anti üle ka juba kolmas kord Tuna 2006. aasta parima artikli preemia, millega tunnustati Marten Seppelit.

 

“Eesti ajaloo atlas”, koostanud Aivar Kriiska, Andres Tvauri, Anti Selart, Birgit Kibal, Andres Andresen, Ago Pajur (Avita, Tallinn 2006).

“Etnos ja kultuur: uurimusi Silvia Laulu auks” [Muinasaja teadus, 1406–3867, 18], koostanud ja toimetanud Heiki Valk (Tartu Ülikooli arheoloogia õppetool, Tartu, Tallinn 2006).

Rein Helme, “Kindralfeldmarssal Barclay de Tolly” (Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 2006).

Johann Christoph Brotze, “Estonica”, koostanud Ants Hein, Ivar Leimus, Raimo Pullat, Ants Viires (Estopol OÜ, Tallinn 2006).

Tiina Kala, Juhan Kreem, Anu Mänd, “Kümme keskaegset tallinlast” (Varrak, Tallinn 2006).

Olev Liivik, “Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee aparaat 1945–1953” (Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2006).

“Läänemere provintside arenguperspektiivid Rootsi suurriigis 16/17. sajandil” II, koostanud Enn Küng [Eesti Ajalooarhiivi toimetised, 12 (19)] (Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2006).

Reigo Rosenthal, “Loodearmee” (Argo, Tallinn 2006).

Erki Russow, “Importkeraamika Lääne-Eesti linnades 13.–17 sajandil” (Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut, Tallinn 2006).

Mart Siilivask, “Tartu arhitektuur 1830–1918. Historitsism ja juugend: Arhitektuuriideed ja stiilieeskujud kohalike arhitektide loomingus 19. sajandil ja 20. sajandi algul” (Eesti Ajaloo­arhiiv, Tartu 2006).

“Tundmatu Friedrich Georg von Bunge: materjale Õpetatud Eesti Seltsi konverentsilt “200 aastat prof. Friedrich Georg von Bunge (1802–1897) sünnist” Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis 27. aprillil 2002”, koostanud Tiit Rosenberg ja Marju Luts (Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2006).

“Vene aeg Eestis: uurimusi 16. sajandi keskpaigast kuni 20. sajandi alguseni”, koostanud Tõnu Tannberg (Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2006).