1905. aasta revolutsiooni meeldetuletus

Kersti Lust

Vägivallale olla õhutanud „võõrad”, kuigi on teada arvukalt kohti, kus see toimus kohalikul initsiatiivil, kus moonakad asusid tegevusse enne linnameeste tulekut. Mihkel Aitsam, 1905. aasta revolutsioon ja selle ohvrid Eestis. Toimetanud Toomas Hiio ja Kristina Lepist, kommenteerinud ja järelsõna kirjutanud Toomas Hiio, fotod lisanud ja kommenteerinud Mart Jagomägi. Ümbrise ja kaane kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2011. 471 lk. 1905. aasta revolutsioon oli Eesti ajaloo pöördepunkt. Kuigi akadeemiline ajalookirjutus ja kooliõpikud on juba aastakümneid üldjuhul seda väitnud, pole murrangulise tähendusega „punase aasta” kohta eesti keeles ei toekamat üldistavat monograafilist uurimust ega populaarset ülevaadet. Kumbagi pole õieti ka võõrkeeles: eesti päritolu Ameerika ajaloolane Toivo Ü. Raun on vaaginud 1969. aastal doktoritöös revolutsiooniliikumist poliitilisest ja ideeajaloolisest vaatenurgast ning saksa ajaloolane Ernst Benz vaadelnud 1990. aastal kaitstud väitekirjas Läti ja Eesti töölis- ja talurahvaliikumise põhjusi ning käiku. Sündmustele järgnenud pisut enam kui saja aasta vältel on üksikkäsitlusi ja mälestusi avaldatud arvukalt, alles Eesti iseseisvuse taastamise järel on ajaloolaste huvi teema vastu peaaegu raugenud.

Tänapäeva Eesti ajalooteaduse hinnangud läinud aastasaja ühele tähtaastale selguvad põhiliselt Eesti ajaloo üldkäsitlustest ja koolikirjandusest. Elavamat huvi 1905. aasta revolutsiooni vastu võis täheldada ainult sellest saja aasta möödumisel, kui peeti mitmeid konverentse ja ettekandepäevi ning trükivalgust nägi üksjagu teadusartikleid. Näiteks ajakiri Tuna üllitas neli artiklit vanema generatsiooni teadlastelt (K. Jaansonilt, A. Loidilt ja T. Ü. Rauna 1984. aastal ajakirjas Slavic Review ilmunud artikli tõlke). Väljaande „Acta Historica Talliniensia” veergudel käsitlesid Maie Pihlamägi Eesti tööstustööliste nõudmisi ja T. Ü. Raun vägivallatsemist ning elanikkonna sotsiaalset ja poliitilist mobiliseerumist Baltikumis. Regionaalsel tasandil on revolutsioonisündmusi vaadeldud maakondlikes koguteostes („Saaremaa” ja „Pärnumaa” 2. kd) ja eriti põhjalikult on seda teinud Ago Pajur kogumike sarja „Türi – kilde kihelkonna ja linna arengust” 3. köites. Revolutsiooni mäletamise ja sellest kõnelemise mõningaid aspekte lahkavas Eesti Kirjandusmuuseumi XX II aastaraamatus „Paar sammukest” on astunud ajaloolastest üles Tiit Rosenberg, kes sõnastas historiograafiat tutvustava artikli lõpetuseks kümmekond tõsisemat süvenemist väärivat probleemi. Juubeliaasta eri laadi üritustel tõdeti korduvalt vajadust uusuurimuste ja värske pilgu järele, ent pidukõnedes ja ettekannetes kõlanud mõtted pole tegudeks vormunud ning mingit uut impulssi 1905. aasta revolutsiooni käsitlemine pole saanud. On päevselge, et teema unarussejätmist ei ole põhjustanud ei allikate ammendumine, analüüsimist, mõtestamist ja diskuteerimist ootavate küsimuste või võimalike lähenemisnurkade nappus, veel vähem akadeemilise ettevalmistuse saanud ajaloolaste puudus. 1905. aasta revolutsiooni, selle eel- ja järellugudesse ei soovi süüvida ei vanemad ega nooremad ajaloolased. Eesti sotsiaaldemokraateföderaliste ja nende häälekandjat Uudised uurinud Tanel Kutti oli lootustandev erand, kuid tema ülikooliõpingud ei leidnud kahjuks jätku. Kui vanema põlvkonna puhul on võõristus mõistetav teema liigse ideologiseerituse ja politiseerituse tõttu nõukogude ajal, siis pealekasvavale põlvkonnale ei tohiks see olla ei „kulunud” ega ideoloogiliselt laetud. Tänapäevasel tasemel koguteose puudumine on muidugi loomulik olukorras, kus meie ajaloolased enam peaaegu ei tegele „punase aastaga” algallikate najal ja nende uurimisteemad – kui vähesed erandid välja arvata – puudutavad revolutsiooni paremal juhul vaid nurkapidi.

Mihkel Aitsami teoses on kirjeldatud sündmuste kaupa esmalt revolutsioonilisi väljaastumisi linnades ja maal ning seejärel võimude tegevust rahvaliikumise mahasurumisel. See ei täida artikli alguses osutatud tühimikku eesti ajalookirjutuses, vaid paigutub nii materjali esituslaadilt kui ka oma vaatenurga poolest ühte ritta 1930. aastatel koostatud ülevaatlikumate regionaalsete uurimustega, millest mitmed on jäänud siiani käsikirja (nt V. Juhandi käsikirjad 1905. Aasta Seltsi fondis ajalooarhiivis jt). Koduloouurija ja kirjanik Mihkel Aitsam (1877–1953) Vigalast kogus materjali oma suurteose jaoks 42 aastat ning seejärel tuli käsikirjal oodata ilmumist pisut enam kui 60 aastat. Viimane aga ei tähenda, et tema töö polnuks juba teaduskäibes. Käsikiri on olnud vähe kasutatud, kuid mitte tundmatu. Toetudes omaenda ülestähendustele sündmuste toimumisajal, ajaleheartiklitele, pealtnägijate tunnistustele ja vähemal määral arhiividokumentidele ning mälestustele, on Aitsam kaardistanud revolutsioonilisi, s.o isevalitsuse- ja mõisnikevastaseid väljaastumisi üle kogu Eesti. 1905. aasta andis igasugustele protestiavaldustele teatud värvingu. Eesti talumehed olid näiteks samasuguseid majanduslikke nõudmisi mõisnikele esitanud juba varem ja korduvalt, kuid 1905. aastal omandasid need uues kontekstis uue tähenduse ja ka vastaspool reageeris teistmoodi, pahatihti karmide karistustega. Rendialandamise nõudmine võis saada isegi mahalaskmise põhjuseks. Aitsam oskab jutustada palju töölis- ja agraarliikumisest ning võimude karistusoperatsioonidest, märksa vähem aga näiteks eesti parteide ja seltside ettevõtmistest, liikumisest gümnasistide ja üliõpilaste seas, ajalehtede kihutustööst, eesti, baltisaksa ja vene poliitikast jne. Võib öelda, et autori vaateväljas on suuresti see, mis kipub tagaplaanile jääma (rahvus)poliitilisele võitlusele ja ideelistele arengusuundadele keskendatud tänastes Eesti ajaloo üldkäsitlustes ja kooliõpikutes. Mihkel Aitsami raamatu ülesehitus on geograafilis-kronoloogiline, kogu materjal on esitatud killustatult üksiksündmuste jadana. Revolutsioonisündmuste küllusliku varasalvena pakub see ohtralt tänuväärset materjali koduloouurijatele ja oma kodukandi minevikust huvitujatele, kuid ajaloolastele peamiselt vaid koondatud kujul avaldatud algandmeid, mida saab pärast muude säilinud allikatega võrdlemist kasutada rahvaliikumise mitmete tahkude ja karistussalklaste hirmutegude valgustamisel.

Mihkel Aitsami teost tutvustatakse kaaneümbrisel kui „monograafia mõõtu” uurimust, mida see on aga rohkem oma mahult. Käsiteldavatel sündmustel ei puudu küll ühtsus ja ühine tähendus, kuid üksiksündmuste taust ja omavaheline seos nagu ka nende (laiemad) tagajärjed jäävad lugeja eest enamasti varju; näiteks mõisate ja viinavabrikute purustamist ja põletamist eri paigus näib ühendavat eeskätt lendsalkade liikumine mõisast mõisasse. Lokaalses ajaloos on sageli raskusi eri tegelaste eesmärkide ja tegevuse ühitamisega. 1905. aasta liikumine rullub meie ees lahti stiihilise ja spontaansena, rahva omaalgatusliku mässuliikumisena, mida see ka ilmsesti suuresti oli, kuid võib arvata, et näiteks eesti linnaharitlane nägi tollastes ettevõtmistes rohkem organiseeritust ja kujundatust. Näiteks ei võrsunud maal revolutsioonilistel koosolekutel vastu võetud otsused ja palvekirjades võimudele esitatud soovid ainult kohalikust pinnasest, vaid need olid ka väljast suunatud. Ka baltisaksa käsitlus peab kogu 1905. aasta liikumist märksa „plaanipärasemaks”.

Aitsam on kiivalt hoidunud möödaniku analüüsist, seda nähtavasti „erapooletuse” huvides. Toimunu kirjeldamisel on autori enda sõnul tema eesmärk olnud „objektiivsus”, s.t kaasatud on ainult see materjal, mis on leidnud kinnitust. Väljamõeldisi ja kuuldusi välja sõeludes on ta enda arvates taganud käsitluse objektiivsuse. Nii see aga arusaadavalt pole. See pole etteheide raamatu autorile, küll aga tekitab mõningast kummastust, et tutvustustes on teost nimetatud „esimeseks ideoloogiavabaks erapooletuks põhjalikuks käsitluseks 1905. aasta sündmustest”. Jäetakse mulje, et paljude kättesaadavate allikate kasutamisel tekib iseenesest ajalooline teadmine, kuigi tänapäeval on üldist tunnustust leidnud arusaam, et uurija panus teadmise loomisel on määrav. Ajalugu ei saa tunnetada kirjutaja seisukohtadest ja konstitueerivast panusest sõltumatult. 1905. aasta revolutsiooni on esimestest ülevaadetest peale tõlgendatud erinevalt ja vastakalt ning esitatud oma vaatepunkti toestamiseks sobivaid fakte ja eiratud teisi. Aitsami raamatust õhkub sümpaatiat eesti rahva nõudmiste suhtes ning kaasatundmist nende raskele majanduslikule olukorrale ja „rõhutud” olekule. Täielikult taunitakse karistussalkade tegusid, kes „armu heitmata ja veriselt karistasid igaüht, kes kuidagi olid kaasa tundnud või kaasa aidanud vabadusliikumisele” (lk 241-242). Õõvastavaid pilte maalitakse tsaarivõimude korraldatud karistusaktsioonidest, milles innukalt osales Balti aadel, õiendades isiklikke arveid vastumeelsete isikutega, esitades ülekohtuseid kahjunõuded, ähvardades vallarahvast jne. Paljusid mõisnikke valdas „kättemaksu- ja hävituskirg” (lk 151). „Kurbsüngel” reaktsiooniajal vohanud omavolile aitasid piire seada üksikud ametnikud, preestrid, söakamad külamehed jt.

Ajaloost kirjutajad ei ole ajatajust ilma. Mihkel Aitsami positsiooni võib iseloomustada kui tagantjärele targa talupoja oma. Ajaloolises pärimuses 1905. aasta agraarrahutuste kohta hakkas peagi väga selgelt eristuma kohalike olude ja mujalt tulnud nn ässitajate teema. Kui kohalikud kandsid karistust, kujutati vägivallatsemist mõisate kallal võõraste kätetööna. Kuigi karistussalkade kuulidest ei langenud sugugi eeskätt mõisapõletajad, seostub esimeste ilmumine küladesse vahetult enne seda mõisaid tabanud rüüstamiste ja purustamiste lainega. Kuna revolutsiooni järel esialgu ning näiliselt mõisnike ja maarahva suhetes muutus vähe või ei osatud mõista asjade omavahelisi seoseid, veel vähem õnnestus täita eesmärk mõisnikest lahti saada, samal ajal kui selgelt püsisid silme ees brutaalse arveteõiendamise ohvrid, tundusid paljudele maameestele mõisate rüüstamine ja põletamine mõttetute ja otstarbetute anarhiliste tegudena. Vägivallale olevat õhutanud „võõrad”, kuigi on teada arvukalt kohti, kus see toimus kohalikul initsiatiivil ja moonakad asusid tegevusse enne linnameeste tulekut jne. Siin ja seal üle kogu Eesti oli mõisate kõrvalhooneid süüdatud juba enne massilise mõisapõletamise algust ja „võõraste” ilmumist. Ilmsesti on õigus Jüri ja Sirje Kivimäel, kui nad on mõisate põletamist „vabadusepäevadel” seletanud vähem „marginaalsete isikute” õhutatud psühhoosiga ja pigem otsinud sarnasusi feodaalajastu talupojasõdadega. „Iidsest ülekohtust raevunud ja vastsest vabadusest joobunud” (A. Pajur) rahva kallaletung mõisatele kui põlise vaenlase ülbuse ja majandusliku ülemvõimu sümbolitele aitas kindlasti murda talurahva nii mõnegi mentaalse barjääri ja süstis eneseusku. Revolutsiooni päevil uskus lihtrahvas nii maal kui ka linnas rahvahulkade suutlikkusse oma tahet läbi suruda. Võimatuks lubab toonaseid eesmärke pidada tagantjärele tarkus, sest suur osa 1905. aasta liikumisega kaasaläinuist pidas käremeelsust igati õigustatuks. Tagantjärele veel targemaks tegi eestlased 1917. aasta ja 1940. aastad, kui kogeti, et punaste lippude all ei saabunud mitte vabadus, vaid vägivallarežiim.

Kõnealuse teose ilmumise puhul väärib esiletõstmist toimetajate töö: kaardid raamatu sisekaantel näitavad põletatud ja rüüstatud mõisate asukohti, põhiteksti täiendavad üle neljasada kommentaari, 133 illustratsiooni põhjalike allkirjadega ja järelsõna. Soliidne ja kenasti kujundatud köide ainult lisab teosele väärikust. Raamatu järelsõna, kus Toomas Hiio tutvustab muu hulgas erinevaid revolutsioonikäsitlusi läbi aegade, annab küll kahjuks tunnistust pigemini noorema põlvkonna ajaloolaste soovist kirjutada teisiti, kui seda tegid nõukogudeaegsed eelkäijad, kui püüust pakkuda historiograafilise pärandi tasakaalustatud käsitlust.

Mihkel Aitsami põnevaist detailidest tulvil ja ladusa sulega kirjutatud teose trükkijõudmist võib kokkuvõttes pidada väga tervitatavaks ja selle tähendust ei saa hinnata üksnes 1905. aasta revolutsiooni historiograafia kontekstis, vaid tuleb vaadata selle kohta meie praeguses ajalookirjanduses laiemalt. Iga käsitlus, kus ei otsita mõisa ja talu suhetest rahumeelseid ja sõbralikke kokkupuutepunkte, vaid nähakse nendevahelist (teravat) konflikti ja kokkupõrkeid, mõjub värskelt ja julgelt. 1905. aastast kirjutamine on olnud siiani, nagu öeldud, poliitiliselt ja ideoloogiliselt kammitsetud ja nähtavasti peegeldaks ka tänases Eestis trükivalgust nägev üldkäsitlus lihtsalt eeskätt praegu domineerivaid hoiakuid. Keeruline ja kirju 1905. aasta võimaldab kokku panna mitmeid lugusid. Meie tänapäeva rahvusliku narratiivi või valitseva poliitilise diskursusega on raske kokku siduda rahvaliikumist, mida tekitas „vana vaen sakslaste vastu” ja millele andis hoogu „tärkav sotsialism” ning mis seadis oma pürgimuseks purustada vägivalla abil maksev kord. Praegu avalikkuses nii põlustatud sotsiaaldemokraatia olnud toona Pajuri väitel rahva seas suisa ainuvalitsev ideoloogia. Paljud pole sellega päri. Näitamaks, et see oli vaid üks linnameeste värk ja maarahvale jäi sotsiaaldemokraatia kaugeks, on tsiteeritud Konstantin Pätsi valitsustes ja tema presidendiks olles põllutööministri ametit pidanud Artur Tupitsat, kelle sõnul ei teadnud maal „peaaegu keegi selle partei majandusprogrammi ega ta muid kavatsusi” (vt lk 415). Ilmsesti on tänapäeval pigem häirivad needki tõsiasjad, et rahvuslikke loosungeid hüüti 1905. aastal sageli punaste lippude all, Vene riigi föderaliseerimise ja Eestile autonoomse osariigi staatuse nõudmisega tuli 1905. aasta kevadel esimesena välja Eesti sotsiaaldemokraatideföderalistide juht Peeter Speek, samal ajal kui liberaalsed rahvuslased piirdusid konstitutsioonilise monarhia nõudmisega. Eesti Vabariigi väljakuulutamiseni oli jäänud 13 aastat. Hävitustöö mõisate kallal aga ei sobitu päris hästi kokku Eestis viimasel paaril aastakümnel iseäralist populaarsust kogunud mõisaid ja mõisnikke käsitlevate kodulooliste ja genealoogiliste uuringute vaimsusega. Jne. Jne. Kuna isiklik, pärimuslik side XX sajandi alguse sündmustega on praeguseks katkemas või katkenud, hakkab määrama seda, missugusena meenutatakse tulevikus 1905. aasta revolutsiooni, üha kindlamalt tänapäeva lugeja lauale jõudev ilu-, aja-, kooli- ja teaduskirjandus.