Vallatu vembumees Adolf Hitler

Veiko Märka

Ajaloohuumorist ajakirja Kultuur ja Elu veergudel.

Peaaegu keegi mu kultuurilembestest tuttavatest ei ole ajakirja Kultuur ja Elu lugeja, ehkki pealkiri eeldaks just vastupidist. Seetõttu olen mitu korda juurelnud, mis vägi sunnib just mind seda kuude kaupa kioskilettidelt otsima (tegu on ju vaid neli korda aastas ilmuva väljaandega). Vastus on lihtne: Kultuur ja Elu on meie parim huumoriväljaanne. Seda just nalja kindla suunitluse poolest: kõverpeegliks on pööratud Teine maailmasõda, eriti eestlaste osa selles. Kõik järgnevad näited pärinevad selle aasta kolmandast numbrist.

Kõige naljakam on Wehrmachti nimetamine vabastajateks. Lk 25: „Kui Fellin 1941. aasta 8. juulil vabastati, oli Villis 17aastane noormees.” Nimetada situatsiooni, kus üks kiskja kisub teise käest saaklooma, et see ise nahka panna, vabastamiseks – selleks on nutti vaja!

Hitleri nime sünonüümina kasutab Kultuur ja Elu läbivalt hellitusväljendit Juht (lk 19 neljal korral), mis teeb lugemise eriti lõbusaks. Lk 6: „… juhtkirjades 27. septembrist 1941 on juttu sellest, et Eesti alustas Teist Vabadussõda. Nii nimetati sõda NSV Liidu vastu.” Lk 9: „Nad räägivad nüüd, et Jüri Uluots kutsus mehi võitlema Eesti eest. Aga esimesena tegi seda ju Hjalmar Mäe. Mina läksin Eesti Teise Vabadussõtta.” Niisiis: kui esimese Vabadussõja eesmärgiks oli Eesti omariiklus, siis teisel selle likvideerimine ja maa liitmine Läti, Leedu ja Valgevenega ühiseks sõbralikuks Ostlandi provintsiks. See, et Hitleri-Saksamaa eesmärk sõjas on Baltimaade okupeerimine, oli Eestis kõigile selge juba enne sõda. Sellest ei kirjutanud mitte ainult ajakirjanikud, vaid ka kirjanikud (Oskar Lutsu „Vaikne nurgake”). Muuseas saame Kultuurist ja Elust teada sedagi, et Eesti eest võitlemine tähendas sisuliselt taganevate sakslaste katmist Ukrainas Tšerkassõs ja nende eest suremist. See-eest sangarluselt ületas meie teine vabadussõda esimese tunduvalt. Lk 22: „Ohvitser, kes eestlastest silmanähtavalt lugu ei pidanud, palus andestust teda ümbritsevate Eesti grenaderide käest, et oli nii rängalt eksinud nende meeste rahvuse suhtes. Tema viimased sõnad ülistasid mehi, kes olid tema silmis muutunud üliinimesteks.”

Ajakirja suhtumise Hitleri-Saksamaasse Teise maailmasõja päevil võtab hästi kokku ühe seda teeninud eestlase lause: „Edukas algus, väärikas lõpp”.

Leian ise, et kuigi eestlased said sõja ajal valida ainult kahe poolhullu diktaatori ja Eesti iseseisvuse surmavaenlase vahel, oli arukam poolevalik siiski Punaarmee. Esiteks on juhul, kui mõlemad võimalused tähendavad nagunii kodumaa reetmist, kasulikum sõdida võitja poolel, sest see toob sõdijale kaasa isiklikke hüvesid. (Ja enamasti tõigi.) Teiseks oli sõja ajal selge, et ainsad tõsiseltvõetavad Eesti iseseisvuse kaitsjad on USA ja Inglismaa. Nende liitlase koosseisus sõdides pidi olema vähemalt moraalselt kergem. Ja kuigi ameeriklastest ega brittidest aastakümneid reaalset kasu polnud, siis sedasama rahva moraali nad jõudumööda raadio ja muu propaganda abil ju ikka hoida aitasid.

Kultuur ja Elu aga kirjutab (lk 5): „Kogu Teise maailmasõja niiditõmbaja oli Inglismaa – Inglismaa mängis ameeriklastega kokku ja nii Hitler kui Stalin olid kistud konflikti.” Ja: „Niisamuti oli ka Molotovi-Ribbentropi pakt inglaste mäng …” Jälle vaimukuse pärl!

Siit pole raske jõuda järelduseni, et ka holokausti korraldasid inglased ja ameeriklased. Või, mis veel tõenäolisem, kuus miljonit juuti mõrvas end ise – muidugi USA ja Inglismaa õhutusel –, et Juhti kompromiteerida (lk 9: „Inglastel jätkub siiani jultumust süüdistada sakslasi tegudes, mida nad ise massiliselt sooritasid”).

Head nalja tuleb teha võimalikult tõsise näoga ning seda Kultuuri ja Elu toimetus oskab. Selles suhtes on sümptomaatiline juba esikaane plakat „Iga tõsine eestlane Eesti Leegioni!”. Tõsiduse esiletõstmisel on tõetera sees, sest naljamehed sattusid tõesti millegipärast rohkem Venemaale: Pinna, Järvet, Tiidus, Peegel … Sellest, kuidas tõsiseid eestlasi kasvatati, räägib mälestuskild lk 6: „Isa kasvatas meid üles, ta oli range, kuid õiglane. Ma sain rohkem peksa kui süüa, minu selg oli alati vorpides, aga ta tegi mind meheks”.

Muidugi võib ühe teema ekspluateerimine minna liiale ja eelmise aasta viimase numbri (nr 4) järel saigi mul Kultuurist ja Elust ajutiselt kõrini. Mitmes loos sai tavapärasest leidlikust huumorist lihtsalt vastik vale. Kuna nalja on eesti meedias ikka vähem kui tahaks, pöördusin vana armastuse juurde tagasi – ega kahetse põrmugi.

Nali naljaks, Kultuuri ja Elu veerud pakuvad ka täiesti tõsiseltvõetavat huvitavat lugemist nii kultuuri kui elu teemadel. Näiteks nii Olav Marani kui ka Leho Männiksoo mälestustest on kahju, et nad nii lühikeste ja pealiskaudsetena ilmusid, sest teemad on mõlemas loos väga huvitavad. Kümne-kahekümne aasta eest olid kõik Kultuuri ja Elu mälestuste lood nagu ühe vitsaga löödud: õnnis Eesti aeg, kus kõik inimesed kõndisid tänavatel ainult tantsusammul, seejärel hirmus Vene vägivald, küüditamine ja Siber. Teistsuguseid saatusi nagu poleks olnudki. Marani ja Männiksoo mälestused stalinismist ja veidi hilisemast ajast on palju kirevamad: esimesel kunstiinstituudis õppimisest („Olav Maran elust ja loomingust”), teisel ajateenistusest Saaremaa piirivalvekordonis tõlgina („Suslaga Saaremaale soldatiks”).

Täiesti tõsisele valupunktile osutab aga Elmo Anti lugu „Miks on Nõmme endiselt vaid linnaosa?”. Nõmme linna rajamine ja arendamine oli sõjaeelse Eesti Vabariigi aegne suursaavutus, mille materiaalset külge võime imetleda tänapäevalgi. Nõukogude okupatsioonivõim tegi kohe otsuse suuruselt viies Eesti linn sunniviisiliselt Tallinna külge liita. Niinimetatud „iseseisva Eesti” tänased juhid põlistavad püüdlikult tiblade pärandit.

Kogu Lääne maakond kokku on rahvaarvult tublisti Nõmmest väiksem (27 000 versus 39 000), kusjuures esimeses see arv kahaneb, teises kasvab. Oktoobris sai esimene aga valida kümme omavalitsust, Nõmme null.

Aga eelkõige on Kultuur ja Elu ikkagi kuldaväärt huumoriväljaanne Juhist, aga ka eesti soost üliinimestest, kes kaitsesid „ühist Euroopa kultuuri ja traditsioone” (lk 18).