Võtab ette

Mihkel Mutt

Läti presidendi ja Balti poliitikute televäitlus ETVs 28. veebruaril. No milleks säärane saade? Ma ei räägi sellest, et lätlaste LNT toode  jõudis ETV ekraanile pea poolteist kuud pärast toimumist. Kõlanud seisukohti oleme vahepeal mitmes variandis nõrkemiseni kuulnud. Ei, ma räägin originaalist. Kuidas tekkis idee kutsuda stuudiosse Läti president, Eesti endine välisminister, Tartu ülikoolis töötav sovetoloogist ameeriklane, Prantsuse saadik Lätis ning veel kaks läti poliitikut? Valiku aluseks on umbes samasugune loogika, mille järgi inimkond jaguneb ?naisteks  ja pikkadeks?. Ainus õigustus oleks olnud tekkiv väitlusragin, kui proua Vīķe-Freibergat oleks ka rünnatud. Aga ei, kõik olid poliitkorrektselt enam-vähem ühel meelel.

Ilusa liikumatu näoga saatejuht andis teisel pool krellivärvilise stuudio põrandal laiuvat Baltimaade kaarti külg külje kõrval istuvatele külalistele prokuröristiilis sõna. Nood esitasid oma platvormi. Saade oli välja käidud kui väitlus, aga saatejuht ei üritanudki vaidlust tekitada, ei provotseerinud. Miks ei olnud stuudios Leedu esindajat? Näiteks Landsbergist, kes seoses Vīķe-Freiberga otsusega oli ju teatanud, et Läti on endiselt Baltimaade nõrgim lüli? Leedu eitav suhtumine kõlas vaid viivuks ühest vaheintervjuust. Viimaseidki oli rohkem kompromissialtitelt eestlastelt (Toomas Alatalu, Marju Lauristin, Andrus Saar). Nii ei oska ma oletada muud, kui et tegemist oli Läti propagandasaatega, kuhu oligi kutsutud ainult neid, kes üritust toetasid. Asi on siis niikaugel, et me jääme propaganda alal jänni mitte üksnes venelaste, vaid juba ka lõunanaabritega.

Võib muidugi arvata, et originaalis oli saade pikem ja meile näidati valitud palasid. Aga ma ei usu, et see üldpilti oluliselt muutnuks.  

Kõigele vaatamata: nii nagu piisas peegeldub ookean, nii paotus selle tunnikese jooksul meie ees aknake naabrite maailma, nende mõnede kõige üldisemate struktuuride ja mallide juurde. Sapienti sat.

Eestlaste seisukoht näis olevat, et kui Läti on juba ees läinud, siis on kõige targem end sappa haakida. Ilvese mõte, et Balti riikidel tuleks koopereeruda Poolaga ning oma käitumine 9. mail kooskõlastada, on tervemõistuslik. Poolast ei saa maailmas keegi mööda vaadata. Muidugi ei tea, kuidas suhtuvad sellesse ettepanekusse leedukad kui ?impeeriumirahvas?.

Kui Vīķe-Freiberga ütles, et Moskvas maailma juhtidega kõrvuti seistes õnnestub mõnele neist ka kõrva sosistada, et tegelikult on see värk ikka ?mööda?, siis teine lätlane ütles, et nüüd, kus me oleme NATOs ja ELis sees, võime rääkida oma probleemidest valjul häälel.  

Paar esinejat arvas, et tähtpäev Moskvas on foorum, kus öeldud tõde pärale jõuab. Goble ütles, et mingit suurt Tõe Hetke ei tule, Moskva saab olla vaid sammuke pikal teel, mille jooksul murenevad Lääne inimeste kivinenud arusaamad. Prantslane minu arvates natuke ?mätsis?. See, et iga riik näeb ajalugu omamoodi, on muidugi õige. Aga siin ei tohi sattuda relativismi. Tema soovitus luua Vene-Balti ühiskomisjon, et meie suhete ajalugu selgeks rääkida, analoogiliselt sellega, kuidas 1950. aastate lõpul toimisid Prantsus- ja Saksamaa, on naiivne. Ärasööja ning ärasöödava suhete puhul pole tegemist lihtsalt kahe võrdse nägemisnurgaga. Aga pole vajagi ühist tõde. Peaasi, et edaspidi peetaks kinni tsiviliseeritud käitumise normidest.

Saate jooksul mõtles vist mõnigi, et Eesti välisministri ametikoht ei peaks ringlema erakondi ja koalitsioone pidi. Inimesi, kes niihästi orienteeruvad välisilmas kui ka suudavad mõjukalt esineda, on meil vähe. Ja needki töötavad ei tea kus.