Tolerantsus kui vaenamise vorm ja relv põhiväärtuste lõhkumiseks

Aivar Kivisiv

Kirjutama sundis mind üks kohtumine noorte haritlastega, kes nimetasid mind aegunud vaadetega konservatiiviks ja ebatolerantseks inimeseks. Vaidlus puudutas homoabielusid ja lapsendamist. Mina väljendasin selget seisukohta traditsiooniliste pereväärtuste kaitseks ja selgitasin, et riik ei saa toetada jätkusuutmatut peremudelit. Vastus, mille noored haritlased andsid, oli kummastav. Nad väitsid, et homoabielu on jätkusuutlik, sest lapsi saab lapsendada. Kui küsisin, et kustkohast neid lapsi lõppuks ikkagi võtta, siis lisati, et Aafrikast ehk ikka saaks, kui kohapealt enam võtta ei ole. Vestlusest ei arenenud dialoogi, mind nimetati ebatolerantseks homofoobiks ja ilmselt ka rassistiks, kellele ei meeldi Aafrikast adopteeritud neegrilapsed. Lõpetuseks soovitati mul häbeneda ja kasvada, et järgmine kord julgeksin nende ette tulla. Mida sellest vestlusest saab järeldada? Tolerantsus on eesti keeles sallivus, leplikkus, mõnede sõnaraamatute järgi ka taluvus. Võiks ju öelda, et viisakas ja salliv on kuulata ka teise poole arvamust, kui ise sellega päris nõus ei ole. Kahjuks ei kuulatud korralikult ära minu põhjendusi, miks ma kaitsen traditsioonilisi pereväärtusi ja olen vastu homoabieludele, mis hägustavad sajandeid toiminud abielu mõistet. Sellest võibki järeldada, et tolerantsus on omandanud uue mõõtme, selle sildi all on välja kujunenud uus vaenamise vorm: kui sa ei ole meiega nõus, siis ei ole sa ka tolerantne ja mittetolerantsetel inimestel ei ole moodsas, kiiresti arenevas ühiskonnas kohta. Teiseks paistab silma tendents hägustada mõisteid ja rääkida asjadest ümbernurga, mitte nende õigete nimedega.

Arvan homode asjus, et tegu on puudega inimestega, kes ei suuda saada lapsi psüühilise või geenihälbe tõttu. Inimese või looma üks põhiülesanne on saada järglasi. Kui ta neid mingil põhjusel ei saa, siis on ju tegu puudega. Tänapäeval ei ole puue kindlasti põhjus, et inimest ühiskonnast tõrjuda või temasse kuidagi üleolevalt suhtuda. Homodesse tuleb suhtuda mõistvalt nagu teistessegi puudega inimestesse. Kindlasti ei ole puue selline asi, millega peaks uhkustama ja seletama, et tegemist on millegi erilisega.

Minult küsiti pärast haritlastega kohtumist mõni päev hiljem ühes teises seltskonnas: „Kui mees ja naine elavad koos ja kõik on füüsiliselt korras, aga karjääri huvides või lihtsalt laiskusest ei soovita lapsi. Kas see on puue?” Mina vastaksin, et on küll.

Abielu on läbi sajandite olnud vorm toetamaks perekonda, abielu annab õigusi ja jagab ka kohustusi lõppeesmärgiga kaitsta pere nõrgimat osa – last. Sealhulgas kaitseb see vajadusel ka üht vanemat lapse kasvatamisel teise vanema surma puhul. Abielu põhieesmärk on ikkagi järelkasv ja võimalikult turvalised tingimused laste kasvamiseks, mitte glamuurne pidu millegi näitamiseks.

Kui nüüd laiendada pilti, siis teine objekt, mida viimasel ajal meedias rünnatakse, on kirik. Siinses kontekstis räägime kristlikust ja Eestis enamasti luterlikust kirikust. Kui jätame liturgiad ja palved tagaplaanile, siis on kirik samuti traditsiooniliste põhiväärtuste kandja. Kirik püüab hoida ühiskonda raamides, mis on selle säilimiseks vajalik. Võime olla usklikud või mitte, siiski annab kiriklik foon mingi kirjutamata reeglite kogumi ja kultuurilise tausta. Mina kui mitte ühegi koguduse liige võin seda väita. Kirik kaitseb oma konservatiivsusega ühiskonda liiga kiirete muutuste eest, mis võivad olla ühiskonnale hukatuslikud. Paljus ongi kirik aegade pikku välja kujunenud põhiväärtuste kaitsja. Loomulikult on ka kirik ajas koos ühiskonna arenguga muutunud ja nii see peabki olema.

Teemat veelgi laiendades jõuame multikultuurilisuse juurde, kus igasugust vastuväitmist nimetatakse tolerantsi puudumiseks. Sallivus on igati mõistlik ja selgelt kultuurrahva tunnus, aga kõigil asjadel on piirid. Loomulikult on Euroopas usuvabadus, aga kas see peab väljenduma minaretist käratseva mulla kuulamisega avalikus ruumis, nagu just Stockholmis lubati. Kas kristlased Euroopas peavad loobuma koolides jõulude pidamisest, sest see pidi solvama moslemitest õpilasi?

Kes on järgmised vähemused, kes nõuvad abielusid või mingi kummalise tegevuse seadustamist? Kas järgmisena tulevad tänavatele pedofiilid, zoofiilid, nekrofiilid ja kannibalid? Kuhu jõuab ühiskond välja sellise sisutühja ja ohtliku sallivusega, kui asju ei nimetata tihti oma õigete nimedega ega tahetagi ühiskonna traditsioone hoidvate inimestega dialoogi astuda? Kas meie eesmärgiks on jõuda munadeta ühiskonda, nagu on näha ETV seriaalis „Lilyhammer” Norra näitel?

Lõpuks tahan küsida: kellele on kasulik süstemaatiline põhiväärtuste ründamine ja väljakujunenud ühiskonnamudelite lõhkumine? Kellele täpselt on see kasulik, on raske öelda, aga kellele see kasulik ei ole, oskan küll. Kasulik ei ole see eelkõige vanale Lääne-Euroopa kristliku taustaga kultuurile. Sisserändajad idast, keda multi-kulti eelkõige kaitseb, ei taju seda eurooplaste heatahtlikkusena, vaid eurooplaste lolluse ja nõrkusena. Sundajateenistus Nõukogude armees andis mulle selles osas piisavalt kinnitust. Needsamad moslemid, keda me võltstolereerime, viskaksid kõik homod oma päritoluriigis kividega surnuks ja soovivad teha seda ka tegelikult siin. Põhiväärtuste ründamine ja hägustamine võib olla ülemaailmsete islamiorganiatsioonide huvides, kes unistavad kogu maailma islamiseerimisest. Ei tasu unustada ka Hiinat, kes viib läbi oma ülemaailmse majandusekspansiooni poliitikat ja võib toetada oma idamaises kavaluses kõiki vahendeid konkurentide nõrgendamiseks. Ka kristlikus kultuuriruumis võib olla äärmuslikke jõude, kes valavad meelega õli tulle, et oodata parajat hetke oma ebademokraatliku poliitilise agenda elluviimiseks.

Kallid noored haritlased, ma ei pea teie peale viha ega ei ole teie peale solvunud, sest mõistan, kuidas sellised arvamused kujunevad. Täiesti loomulik on ka see, et kiire kommunikatsiooni tingimustes on maailm kiiremas muutumises. Ka põhiväärtused muutuvad kiiremini. Tahan öelda, et nii võõraste kultuuride pealetung kui ka pendli kaldumine liiga kõrvale ja siis järsk tagasilangemine ei ole teie huvides. Totalitaarsed režiimid on näidanud alati oma kultuurivaenulikkust. Sama kehtib ka võõraste kultuuride kohta, kes suruvad allutatud enda süsteemi. Vaadake maailmale vahel ka lihtsustatumalt. Kui ei ole järeltulevat põlve ja kultuuriruumi, kuhu oma kunsti ja teadmisi pakkuda, siis kaob ühel päeval ka teie eksisteerimise mõte.