Sirp 75

Sel reedel heidab juubilar pilgu tulevikku – endlitest ja Facebookist, internetist ning identiteedist.

KATRIN TIIDENBERG: Endlike, endlike seina peal

Pierre Bourdieu kirjutas 1965. aastal raamatus „Un art moyen“ („Keskaja kunst“), et see, mida päevapiltnikud pildistatavaks (pildistamisvääriliseks) peavad, juhindub kehtivatest normidest ja väärtustest. Teisisõnu, ühiskondlikud väärtused ja nende ümber kerkivad pinged muutuvad igapäevaklõpsude abil nähtavaks. Praeguse aja üks silmatorkavaimaid klõpsuliike on endel (selvepilt, enekas, selfie). Proovikski järgnevas läbi mõelda, mida me endlimaania ja selle sõsarnähtuse – endlipaanika – põhjal iseendi kohta ära märkida võiks.

PIRET VOOLAID: Mida kõnelevad Facebooki ahelpostitused ühe earühma kohta

Uue meedia allvormid, rohked sotsiaalmeediavõrgustikud on tänapäeva argielu loomulikud kaaslased ja paljude teadusharude uurimisobjektid. Tehnoloogilisel meediapinnal informatsioon elab, kasutajat on informatsioonist raske eristada ning pidevalt suheldakse aktiivselt ja luuakse uut teadmist. Suheldes tekivad selles osaluskultuuris traditsioonid ning sünnib ja levib mitmesugust folkloori.

LIINA KAMM: Identiteet ja internet

Inimese identiteedi uurimine hoiab töös nii sotsiaalteadlaseid kui ka filosoofe. Võib öelda, et inimesel on mitu identiteeti, näiteks nimi, mille abil on teda võimalik tuvastada, või kultuuriline kuuluvus, mille määrab keskkond, milles inimene kasvab. Vähemalt Eestis on tänapäeval kõigil ka digitaalne identiteet, mis koosneb inimesi infosüsteemides kirjeldavatest andmetest.

STACEY KOOSEL: Peegli taga. Endlid ja kunst

Levinud on arvamus, et fotod peegeldavad tegelikkust. See arusaam ei arvesta aga tõsiasjaga, mis see siiski on, mida kaamera kinni püüab. Autoportreede puhul on asi veelgi keerulisem, sest siis on fotograaf mina ja teise rollis, subjekt ja objekt. Fotoesteetika digiteerimise mõjude analüüsimine on populaarne uurimisvaldkond iseäranis seetõttu, et see pakub võimalust näha praegusaegse visuaalse ja meediakultuuri muutumist.

Keelpillimängija endel: õppimine, õpetamine ja konkurss

Esimene toimetajaauhind Maiga Varikule

Mis saab väliseesti ajakirjandusest

Akira Kurosawa retrospektiiv

TRIINU TAMM: Keeletoimetaja kui üliinimene

Toimetaja võib päästa tõlkija suuremast või väiksemast häbist ja teha talle mõne sõna või mõiste näol hindamatu kingituse.

Keeletoimetaja tööülesandeid pole ilmselt võimalik üheselt määratleda ega täpselt piiritleda, need sõltuvad iga töö iseloomust ja ka institutsionaalsest kontekstist. Järgnevalt katsun sõnastada, millised on minu kui kirjandustõlkija ootused keeletoimetaja tööle. Kui olin oma ootused ja eeldused mõttes läbi käinud, jõudsin pealkirjani „Keeletoimetaja kui üliinimene“.

MATI HINT: Miks nad siis politseid ei kutsunud?

Lääne demokraatias ja vabaduses kasvanud-elanud inimeste naiivsuse üheks naljanäiteks on rootslastele omistatud küsimus „Miks nad siis politseid ei kutsunud?“, kui teemaks on olnud süütute inimeste küüditamine okupeeritud Eestis. Olen ikka arvanud, et selles küsimuses on omajagu liialdust, aga enam ma nii ei arva. 14. septembril peeti Tallinna ülikoolis maha rahvusvaheline konverents „Eesti kultuuri suurpeod maailmapärandis“. Keskne teema oli Eesti (Baltimaade) laulu- ja tantsupeod.

KAAREL TARAND: Parteilane ja tema isand

Oma 2012. aasta menukis „Miks riigid läbi kukuvad?“ („Why Nations Fail“) argumenteerivad MITi ja Harvardi professoritest autorid Daron Acemoglu ja James Robinson järgmiselt: rahvaste tänapäevase jõukuse vundament on poliitiline. Jõukust sünnitavad innovatsioon ja investeerimine, mis mõlemad on usalduse aktid. Tegijatel peab olema mõjuv põhjus arvata, et valitseja oma jõupositsioonilt nende töö vilju ei hävita ega riisu. Selleks, et riigikord saaks sellist kindlustunnet sisendada, peab ta vastama kahele tingimusele: võim peab olema piisavalt tsentraliseeritud ning tema institutsioonid kaasavad. Keskvõimu puudumine tähistab korralagedust, mis omakorda on keelumärk investorile ja novaatorile.

LIIS VAHTER: Mereääre-idee korje – uus tööriist linna arendamises

Sellest, et Tallinnast peab saama merelinn, on räägitud aastakümneid. Vormiliselt on kõik tingimused justkui täidetud: on meri ja on linn, kuid merelinna tundest on endiselt midagi puudu. Katrin Paadam ja Liis Ojamäe on Tallinna mereäärse ala kujunemise uuringus välja toonud, et ootused linnaruumile sõltuvad teistes linnades saadud kogemustest ning oma linna võrreldakse ikka omasugustega. Kui eeskujuks võtta mereääre lahendused Kopenhaagenis ja Tel Avivis või inspireeruda Göteborgi Frihamneni avalikust saunast ja New Yorgi Brooklini silla pargist, siis peaksid need mõjuma julgustavalt, aga koputama ka südametunnistusele.

Arvustamisel

Metsaraamatukogu „Ruup“ ja varjualune „Lugeja“ Harjumäel

Virgo Sillamaa „(Rütmi)muusika teooria“

Armin Kõomägi „Lui Vutoon“

Dokfilmid “Unditund”, “Kuidas ehitada kosmoselaeva?” ja “Vaikuse nägu”

Kai Ratassepa „Romantiline klaver“ ja „Eliitkontsert“ Leiburi kvintetiga

Analoog-digitaalne näitus „Keha ehitus“ arhitektuurimuuseumis

Mängufilm “Sicario”

Fotokuu. David Raymond Conroy kuraatorinäitus „Prosu(u)mer“ EKKMis

Tallinna Linnateatri „Tagasitulek isa juurde“

Helsinki Dance Company „Jemina“ ja labürintteatriühenduse G9 „Ooteaeg“

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht