Sel reedel Sirp 100

MARGUS LAIDRE: Eesti etüüdid
Eesti sai minu jaoks alguse kahekorruselise puumaja teise korruse kahetoalisest ahiküttega korterist Kooli tänavas. See asus kohas, mida minu hilisemad ülikoolikaaslased, kes siit nädalavahetuseks „linna“ Soome televisioonist „Dallast“ ja „Falcon Cresti“ vaatama sõitsid, varjamatu irooniaga „väikeseks puust linnakeseks“ pilkasid. Aga seda kõike ma siis veel ei teadnud. Nagu ei teadnud ma sedagi, et mitme aastakümne pärast liigub Eesti koos minuga Kooli tänavalt sellistesse võõrapärase kõlaga kohtadesse nagu Rådmansgatan, Fritz-Schäffer-Strasse, Kurfürstendamm, Hyde Park Gate ja Itäinen Puistotie. See kõik oli alles ees, minu eest varjul nagu ka osa Eestist, mis aeg-ajalt poolsalamisi end ilmutas, ja neil, kes näha oskasid, oma endisaegseid kontuure aimata lasi.

MEELIS FRIEDENTHAL: Riik kui kunstiteos
Mis on riik? Varakeskaegses frankide ühiskonnas pidi kuningas kogu oma valitsusaja mööda  riiki ringi sõitma, vägevas rüüs, uhke kaaskonnaga ja relvis sõjameestega, lippudega ja pidusöökidega. Ta ei saanud kuhugi kauaks pidama jääda, sest kui ta oli mõnda aega ühest või teisest piirkonnast eemal olnud, siis võis karta, et sealsed elanikud hakkavad mässama ega taha enam oma kohustusi täita. Kuninga ja sõjameeste perioodiline kohalolek tuletas neile aga riigi olemasolu meelde, tegi selle nähtavaks.

5 Kultuuri ja teaduse elutööpreemiad ning Wiedemanni auhind
Anu Raud
Aino Pervik
Merle Karusoo
Reet Kasik
Mall Hiimäe
Agu Laisk
avastuspreemia Ahto Buldas

12 Eduard Wiiralt, Holger Loodus ja #EV200 kunstiprogramm

16 Lavastus, mis ei unune iial

MART KALM: „Nihkes ehitatud Eesti: arhitektuuri sada“
Kuna raamat „100 aastat Eesti arhitektuuri“ ootab alles ilmumisjärge, tundub õige juubeli ajal huvitavam arutada, mis meil selle saja aasta jooksul ehitati tavaarengu suhtes mitteootuspäraselt, nihkes või jäi üldse ehitamata. See ei ole mõeldud rahvusliku enesehaletsusena, et küll me oleme kehvad või lollid olnud, vaid mõtteharjutusena, mis kontekstualiseerib meid üldisesse arhitektuuri arengusse. Tore on ju unistada, mis kõik meil oleks võinud veel olla.

22 Sille Pihlaku „Ruumi materiaalne intelligentsus“

JIM ASHILEVI „Imestuse kiituseks“
Sünnipäeval on tavaks saata sünnipäevalapsele õnnitlussõnumeid, võib-olla helistadagi. Kui ollakse päris lähedased, minnakse külla, vahel lausa ette teatamata, jah, vahel minnakse ja tehakse sünnipäevalapsele üllatus, ilmutakse talle akna taha, tavaliselt väikse sõprade pundiga, ja äratatakse ta lauluga üles. Viimast juhtub muidugi harva, inimestel pole tavaliselt nii palju aega ja viitsimist. Kõige levinum õnnitlusviis XXI sajandi alguse Eestis on siiski lühike emoji’dest palistatud õnnesoov sünnipäevalapse Facebooki seinal.

26 Intervjuu Andrus Kasemaaga

MARGUS OTT: „Ebavõrdsuse leevendamine“,
Eesti tuleviku pant on inimestevahelise ning inimeste ja teiste liikide vahelise ebavõrdsuse mahendamine.
Kaks põhilist probleemi, millest sõltub Eesti ja ka üldse inimkonna tulevik, on keskkonnahoid ja ühiskondliku ebavõrdsuse leevendamine.  Ja kuna keskkonnaprobleemid tulenevad sellest, et inimkond hoolimatult oma ümbrust ja teisi olendeid ekspluateerib (kahjustamani iseennast), siis võib esimese probleemi ühendada teisega ja ütelda, et tegemist on ebavõrdsuse leevendamisega inimeste ja teiste olendite vahel. Ja kuigi praktilises aktivismis on nad ka lahus, näib nende vahel olevat loogiline sisuline seos: teiste olendite ja teiste inimestega arvestamine on sama loomuga. Ja kui me hoolime ainult ühest ega pea üldse silmas teist, siis mulle tundub, et selle hoiaku sisemises mehhanismis on midagi viltu. On ilmselge, et me ei saa luua inimlikku õnne, kui me ei arvesta keskkonnaga (see oleks enesetapp), ja me ei saa jätkusuutlikult keskkonna eest hoolitseda, kui ühiskond ise puruneb.

AIMAR VENTSEL:  „Rahvuste surmast“
<1999. aastal andis eesti hiphopkollektiiv A-Rühm välja kasseti „Laulmata jäänud laulud”, kus on ka pala „Rahvused on surnud”. Kuulasin selle loo uuesti üle. See on kolme ja poole minutine hästi roppude sõnadega eurovastane ood, kus materdatakse ennekõike multikultuurset ühiskonda ja migratsiooni. Kõige selle vastu ollakse umbes sama sõnakasutusega nagu anno 2018 sotsiaalmeedia pagulasvastastes gruppides. Kusagil loo keskel kõlab refrään: „Rahvused on surnud, riigid on surnud!“ Puhttehniliselt panevad räpparid aga puusse – etniliselt segatud ühiskond ei tähenda ei rahvuse ega riigi surma. Siiski on meie mõttemaailmas kinnistunud arusaam, et rahvusriik peab olema monoetniline, sõna otseses mõttes kuuluma ühele rahvale. Saksamaa on seega sakslaste oma, Prantsusmaa prantslaste oma ja Eesti peab muidugi kuuluma ainult eestlastele.

REBEKA PÕLDSAM: ROOSA MÜTS. Millest sa unistad, tüdruk?
1920ndate ajalehtedes räägiti homoseksualismist kui meditsiinilisest hälbest, mida koos teiste sugupahandustega uuriti Tallinnatki külastanud Berliini doktori Magnus Hirschfeldti kliinikus ja muuseumis. Reportaažide kõrval sõjaväes peetavast homoseksualismivastasest võitlusest, kuigi isegi alkoholismi vähendamises oli näha paremaid tulemusi, avaldati valgustavaid selgitusi homoseksuaalsuse ajaloost ning valdavalt peeti õigeks, et homoseksuaalsuse pärast ei tohi kriminaalselt karistada.

ÜLO VALK: „Tähelepanekuid Eesti kummitustest“
Eesti riigi sajanda sünnipäevaga seotu on esile tõstnud mineviku ja ajaloo teemad. Juhan Liivi kuulus mõttesalm, kus tulevik tuletatakse mäletamisest, paneb meile vastutuse nii olnu kui ka tuleva eest ja kummitab meid samavõrd kui Jakob Hurda juhtmõte saada suureks vaimult. Mitmed põhimõtted ja hoiakud, mis määravad eestlaste vaimulaadi, on sõnastatud juba enne Eesti riigi sündi, sealhulgas suhe esivanematesse ja nende pärandisse. Kreutzwald alustab „Kalevipoega“ võrdlemisi morbiidsete piltidega, kus joonistuvad kadunud näod, viirastuvad mulla alla varisenud kaimud ning varjukujud kerkivad kalmuküngastest. Udupilves kangastuvad verised heitlused, elustuvad sõja-, nälja- ja katkuaegade kannatused. Rahutus surmaunes võtab tajutava kuju unustatud ajalugu.

KERRI KOTTA: „Eesti muusika 1918–2018–2118“
Umbkaudu sada aastat tagasi valmis üks Heino Elleri tuntumaid teoseid: sümfooniline poeem „Koit“.  Prohvetlik on nii teose tulevikku vaatav pealkiri kui ka vormiline ülesehitus, milles konventsionaalne annab järk-järgult teed ebakonventsionaalsele. Muusikateoreetik Mart Humala sõnul võib poeemi kulgu kuni kõrvalpartii alguseni vaadelda traditsioonilise sonaadivormina, sealt edasi aga ootuspärane areng takerdub: Eller teeb kõrvalpartii korrektseks (s.t konventsionaalseks) artikuleerimiseks mitu ebaõnnestunud „katset“ ning hülgab mingil hetkel muusikalisele fantaasiale omaselt sonaadivormi kui teose vormilise raamistiku sootuks.

35 Intervjuu Talvi Faustmanniga

JÜRI REINVERE: „Järgmised sada aastat“
Ei pea olema just prohvet, et öelda: järgmise saja aasta jooksul – mis saja aasta jooksul, päris lähitulevikus! – saame näha muutusi, mida praegu ei oska veel ette kujutada ja millega võrreldes mõjuvad meie praegused mured ja murekesed päris naljakana. Olen kindel, et näeme veel mitmeid rändevoogusid, hullemaid kui see, mis olnud, ning arutelust, kas tegime õigesti või valesti, kas laseme põgenikud Euroopasse või saadame nad välja, saab tühine saiapuru. Olen kindel, et peame suutma jalule jääda keset tohutuid raputusi idas, olgu siis otse piiri taga või palju kaugemal. Olen kindel, et kogu meie senine käsitus Eestist ja selle suhestumisest muutuva maailmaga on ellujäämiseks vaja väga suures osas ümber mõtestada.

PÄRTEL PIIRIMÄE: Eesti mõttelugu ajas ja ruumis
1995. aastast peale ehk 23 aasta jooksul on metronoomi järjekindlusega, pool tosinat köidet aastas, ilmunud „Eesti mõtteloo“ sarjas juba 138 raamatut.
+ 8 kommentaari

44 Arvustamisel „Eesti lood“ ja „Hetk ajaloos“

47 EV100 Sirbi esiküljel

52 Kadi Tuule „100 betoonplatsi Eesti Vabariigile“ ja intervjuu Helen Sooväli-Seppinguga

55 Vestlusring „Ühiskondlik tellimus ei pea tähendama tellimuskunsti“

57 Kaido Ole „Kõik koos“, Peeter Lauritsa „Tulevik tuleb biooniliste hüpetega?“ ja Rael Arteli „Mis värk on?“

KAAREL TARAND: „Linnastu või sure!“
Kui Kalev kotka seljas Viru randa jõudis, rajas ta riigi, asutas valla ja ehitas koja. Tähendab, riigi peakorteriks, mis mahutas korraga kuningalossi, parlamendihoone ja valitsuse asupaiga, oli talu. Pärast vana Kalevi surma troonile asunud uus juht Kalevipoeg hakkas riigi pikaajalist arengustrateegiat koostama ja mõistis peagi, et senise mudeli järgi rahvastiku heaolu ning riigi julgeolekut ja majandust kasvatades pole mõõdetavate näitajate poolest võimalik Soomele ja muudele arenenud ühiskonnaga riikidele järele jõuda ja neist mööda minna.

EVA PIIRIMÄE: „Enesemääramise idee ajalugu“
Viimase kümne aasta uueks moeteemaks on tõusnud inimõiguste ajalugu.  Enesemääramise idee sarnast tähelepanu paraku veel saanud pole: nagu on hiljuti tõdenud Ameerika ajaloolane Eric D. Weitz, „enesemääramise idee ajalugu (intellectual history) on vaevalt teada“.  Üksikutele perioodidele ja nähtustele keskenduvaid uurimusi on muidugi omajagu, kuid üldisema ülevaate otsijail tuleb rahulduda teostega, mis on juba ise muutunud ideeajaloo allikaks, peegeldades II maailmasõja järgseid meeleolusid.  Eriti silmatorkav on tänase uurimisseisu juures, et peaaegu puudub enesemääramist ja rahvusprintsiipi käsitlevate uurimuste dialoog. Alljärgnev on seega hulljulge, praeguse piduliku ajahetke inspiratsioonist kantud katse visandada mõned üldisemad arengujooned valgustusest kuni aastani 1918.

MART KULDKEPP: „Maailm tuleviku lävel“
Eesti riikluse sünniks elutähtsal perioodil umbkaudu 1917. aasta sügisest kuni 1918. aasta sügiseni oli ka hästi informeeritud isikul pea võimatu Euroopa tulevikku mingigi kindlusega ennustada. Aastaid kestnud Esimese maailmasõja lahingutes olid suurriikide sõjalised eesmärgid muutunud kompromissitumaks ning ühtlasi järjest ambitsioonikamaks, mis tegi varem ehk siiski võimaliku üleüldise diplomaatilise rahusobituse veelgi ebatõenäolisemaks. Samal ajal jätkus muutusteta seis läänerindel ning hoolimata Saksamaa välja kuulutatud piiramatust allveesõjast, Ameerika Ühendriikide sõtta astumisest ja kahest Vene revolutsioonist oli sõja lõpptulemus ikka veel sama ebakindel kui ennegi. See tähendas, et nii Antandil kui ka Keskriikidel tuli võidu heaks panustada järjest suurem osa oma järjest napimatest ressurssidest, võtta kasutusele kõikmõeldav relvastus ja poliitilised survemeetmed ning loobuda erinevatest ideoloogilistest ja humanitaarsest kaalutlustest, mis olid neid seni veel mingil määral tagasi hoidnud. Võit tuli igal juhul saavutada enne seda, kui sõjaväsimus ja defetism on jõudnud kaotuse vältimatuks kuulutada.

 66 Intervjuu Rein Müllersoniga

 68 Anneli Saro „Kas teatrile on vaja riiki? Aga riigile teatrit?“ ning intervjuu Lea Tormisega

TARMO SOOMERE: „Akadeemia panustab õmblusteta ühiskonda“
Väikeriikides tõstatatakse tihti küsimus, kas meil tasub üldse oma nina maailma asjadesse toppida. Muusikas võib pikka aega olla tipus üks geenius (nagu akadeemik Arvo Pärt) ja spordis üliandekas noor, keda toetab üksainus perekond. Teaduses ei tee ei üksi ega väikese meeskonnaga enam suurt midagi.
Eestis on teadlasi ühe suure riigi jaoks veel mõistliku suurusega uurimisinstituudi jagu. Selliste instituutide teadusnõukojad on enam-vähem sama suured kui kogu meie akadeemia. Mis teeb teadlaste esindajatest või koorekihist akadeemia? Mis tähendus või vältimatu kvaliteet sellel nimetusel on?
Eesti puhul kerkib veel üks torkiv küsimus: kas mikroriigis on teaduste akadeemial üldse mingit mõtet? Või siis teistpidi: kui suur peaks olema riik, et riiklikul teaduste akadeemial oleks loogiline koht selle funktsioneerimises?

75 Rubriik „Tänavamekk“ ja Kai Lobjaka „Millal on disain?“

TUI HIRV: „Sotsiaalne vastutus, see me ühine“
Ühel novembrikuu esmaspäeva õhtul põikas minu poole Óðinni tänavasse sisse Pärtel-Peeter Pere. Esimese viie minuti jooksul leidsime ühised tuttavad, edasi rääkis Pärtel mulle kohaturundusest. Olin muidugi kõrvust tõstetud, et eesti noormees on palutud Islandi riigiasutusele midagi nii peent õpetama, ja uurisin lähemalt, kuidas Eesti turundamine edeneb. Portaal „Invest in Estonia“ tutvustab Eestit kui Põhja-Euroopa kompetentsi ja digitaalse äritegemise hälli, nutikat ja paindlikku paika, kus üleilmsete ambitsioonidega ettevõtete käsutuses on maailmaklassi inimkapital, harukordne digivõimekus ja konkurentsivõimeline ärikeskkond.

MIHHAIL TRUNIN „Imelikud kattumised“
Lugesin „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele“ esimest korda vene keeles. Kui märkasin manifesti esimeses lõigus kaht tsitaati „Kalevipojast“, tekkis kiusatus võrrelda seda ajaloolist dokumenti sama aja kirjanduslike manifestidega.

81 Art Leete „Soome-ugri loogika“ ja János Pusztay „Soome-ugri keeled ja tulevik“

84 Intervjuu Tuul Sepaga

RAILI MARLING ja MARI-LIIS SEPPER: „Eesti naise roll rahvuslikus narratiivis“
Virginia Woolf, nii feminismi kui modernismi suurkuju, deklareeris Teise maailmasõja koidikul 1938. aastal oma sõjavastases essees „Kolm gini“ („Three Guineas“ ), et naisena ei ole tal kodumaad, naisena ta ei vaja kodumaad, naisena on tema kodumaaks maailm. Woolfi essee kriitika keskmes on mehekeskne ühiskond, kus patriootlike loosungitega õigustatakse konkurentsi ja selle laiendusena sõda. Naiste kohustus oli tema meelest mitte taastoota seda sõjakat rahvuse retoorikat, vaid pakkuda alternatiivi. Nagu Woolfi tsitaat juba vihjab, ei ole käesolev rahvusluse käsitlus plakatlik loetelu naistest, kes on oma panuse andnud rahvusaate arendamisse, riigi ehitamisse ja isamaa eest seismisse. Neid naisi on ning neist sobib rääkida pidukõnes, aga pidukõne taha ei saa peita keerukamat suhet naisõigusluse ja rahvusluse vahel. EV 100 eel on asjakohane küsida, milline suhe on naistel, ja kitsamalt naisõiguslusel, olnud rahvuslusega Eestis. Millises rollis on rahvusaade ja avalik retoorika näinud naisi?

LINDA KALJUNDI: Riigist, rahvusest ja maagilisest mõtlemisest“
Nagu hästi teada, iseloomustab Eesti Vabariigi 100. sünniaastapäeva pidustusi üksjagu mänguline suhtumine aastaarvudesse: ühelt poolt tähistatakse 100 aasta möödumist vabariigi loomisest, teiselt poolt justkui vabariigi 100aastaseks saamist (siinjuures on ambivalentseks jäetud suhtumine omariikluse katkemisse aastatel 1940–1991). Mitmeti mõistetavus väljendub ka Eesti ühe edukama disainiagentuuri poolt loodud logos, kust saab numbritena lugeda välja nii 100 kui 18. Aastapäevaprogrammi kodulehel sedastatakse: „EV100 logo lihtne geomeetria kätkeb endas numbrimaagiat – riigi sünniaastat ja iseolemise sadat aastat.“ Võib siiski oletada, et avalikkuses jääb kõlama suurem ja ümmargusem arv (tõsi, see on üsnagi edukalt võimaldanud kaasata ka nõukogudeaegseid mälestusi ja seda eriti rohujuuretasandil, koolides jm). Veel kavalama lahenduse on leidnud lätlased, kelle logol on kirjas 1∞: viimast numbrit võib tõlgendada nii lõpmatuse märgina (läti rahvas pole mitte ainult iidne, vaid ka igavene) kui ka kahe nullina või siis hoopis pikali kukkunud kaheksana, lugedes seda vastavalt 100 või 18na.

 90 Intervjuu Rainer Sarnetiga

 93 Kultuuri ja teaduse aastapreemiad

100 Marju Kõivupuu „Pärandikirju II. Traditsioon“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht