Sel reedel Sirbis
MARTIN A. NOORKÕIV: Facebooki grupid on uued salongid
Pärast Donald Trumpi USA presidendiks valimist ja Suurbritannia Euroopa Liidust lahkumise referendumit on kõikjalt kuulda jutte demokraatia paratamatust lõpust. Ent millisest demokraatiast me üldse sel puhul räägime? Saksa sotsioloog ja filosoof Jürgen Habermas kirjeldab 1962. aastal avaldatud „Avalikkuse struktuurimuutustes“ protsesse Suurbritannias ja Prantsusmaal (osaliselt ka Saksamaal) XVIII ja XIX sajandil. Need tegid mõneks ajalooliseks hetkeks võimalikuks sellise demokraatliku täiuse, mida me siiamaani ideaalist rääkides ette kujutame. Sellise, kus ajakirjanduses arutletakse riikliku tähtsusega küsimuste üle ning inimesed päriselt loevad, kirjutavad ja mõtlevad kaasa. See arutelu jätkub loomulikult parlamendis, kus jõutakse tugevamate argumentide baasil konsensusele ja võetakse vastu ratsionaalne otsus.
KAIDO OLE, TARMO JOHANNES: Kuidas olla pall, mis püsib õhus ja muudab trajektoori? ehk Kunstniku vabadusest ja vastutusest
Kaido Ole on maalikunstnik, Tarmo Johannes flöödimängija. Mõlemad on koolitanud noori, üks kunstnikke ja teine interpreete, Johannes teeb seda praegugi Otsa-nimelises muusikakoolis. Praegu Tallinna Kunstihoones avatud näituse ettevalmistamise käigus tõdesid kunstnik ja näituse kuraator Anneli Porri, et suur saal vajab helitausta. Asja arutamisel kerkiski esile Tarmo Johannese nimi: Ole lähtus isiklikust, Porri loojakäekirjade sobivusest. Koostöö sobis, Tallinna Kunstihoone suur saal toimib, Ole näitus on koostööst vaid võitnud.
Sisseränne on sotsiaalse valiku küsimus. Ahto Lobjakas intervjueerib Thilo Sarrazini.
THILO SARRAZIN: „Suure hulga moslemite sisseränne Saksamaale oli viga. Sama kehtib teie vene vähemuse kohta.“
MARIN MÕTTUS: Orhan Pamukiga Türgi hingeelu uurimas
Nobelist Orhan Pamuki (sünd 1952) eesti keeldegi tõlgitud romaan „Lumi“ jäi mul omal ajal millegipärast just enne lõppu pooleli. Võib-olla oligi see omamoodi süümepiina leevendamine, et möödunud suvel Ankaras tööle asudes olid mu esimesed raamatuostud tema „İstanbul. Mälestused ja linn“ (2005) ning „Süütuse muuseum“ (2009). Juulis läks Türgis teadagi palavaks, nii et veel sügiselgi oli mul lugemisvaraks vaheldumisi igapäevaseid üllatusi pakkuv uudistelint ning hilisõhtuti öökapiraamatuna Pamuk. Mingil kummalisel kombel need täiendasid ja tasakaalustasid teineteist. „İstanbul“ ja „Süütuse muuseum“ võiksid täiendada ka eesti keelde tõlgitud türgi kirjanduse riiulit, kust praegu pole just kuigi palju võtta.
MADIS IGANÕMM : 800 aastat usulist okupatsiooni
Huvitav on jälgida kogu melu, mis on tekkinud ühe vaba inimese vaba valiku pärast olla see, kes ta on. Südametunnistuse hääl on ainuke, millele meie otsuste tegemine saab toetuda. Ühe vaba maa president ei saakski teistmoodi otsustades olla vabade inimeste vaba president. Veel mõni aastakümme tagasi pidid paljud meie hulgast ametiredelil edasi liikumiseks astuma ühte kindlasse parteisse, teistmoodi ei olnud võimalik. Olime okupeeritud rahvas ja meil ei olnud õigust valida, õigust olla need, kes me sisimas soovisime olla. Nüüd, kui oleme taas oma maa peremehed, soovib üks usuline seltskond okupandi kombel määrata, kuidas meie maa presidendil tuleb ennast üleval pidada.
JAAN LAHE: Jumal pole puust
Viimastel nädalatel on olnud palju juttu kiriku ja riigi suhetest. Õie-Mari Aasmäe kirjutab (Delfi 1.01): „Iga inimene peab millessegi uskuma ja meil on ka vaja millessegi uskuda, eks ka mina usun, loodusseadustesse, inimestesse ja veel paljudesse asjadesse. Aga üldse ei suuda ja ei taha uskuda, et kuskil on üks kõrgem võim, kes otsustab selle üle, kuidas minul täpselt minema peab, analüüsides minu käitumist.“ See ei ole see usk tähenduses, nagu seda mõistetakse kristluses. Jutt käib justkui samast asjast, kuid tegelikult on tegu n-ö kurtide diskussiooni hea näitega.
KRISTINA MERING: Kuidas tappa rebast?
Karusloomakasvanduste keelustamine on viimastel aastatel tänu loomaõiguste organisatsioonidele tõusnud ühiskonnas aktuaalseks teemaks. Riigikogu menetleb kodanikualgatusena esitatud 10 000 allkirjaga petitsiooni, mille eesmärk on Eesti karusloomakasvandused (kümneaastase üleminekuga) keelustada.
Eesti ei ole suur karusnahatootja – siin on üks hiigelkasvandus ning paarkümmend väiksemat pereettevõtet (2015. aasta seisuga u 31 ettevõtjat – EMÜ 2016). Mitu Euroopa riiki – Suurbritannia, Holland, Austria, Horvaatia ja Sloveenia – on oma territooriumil karusloomafarmid juba keelu alla pannud, kuid Eestis veel tõrgutakse sama teed minemast, olgugi et avaliku avamuse küsitlused näitavad keelustamisele toetust (nt Kantar Emori 2016. a detsembris läbiviidud küsitluse järgi ei poolda 69% eestimaalastest metsloomade kasvatamist karusloomakasvandustes).
MUDLUM: LR! Hõissa! Proosit! Ta elagu!
Kirjutada sellisest nähtusest meie kultuuriruumis nagu Loomingu Raamatukogu on tegelikult peaaegu ilmvõimatu ülesanne. Kangesti tahaksin laskuda poeetilistesse liialdustesse ja lükkida neid üksteise otsa, kuni artikli maht täis saab. Nii vist juhtubki.
MARKO LÕHMUS: Vilistlased on kõrgkooli tugevuse mõõt
Mõtteid Eesti muusika- ja teatriakadeemia vilistlaskogu 7. I üldkogu eel ja järel
Arhitekti mõtlemise isepära. Merle Karro-Kalberg intervjueerib Indrek Rünklat. INDREK RÜNKLA: „Mulle meeldib maailm, kus ühiskond saab nimetada ennast autoriks, kus kõik Eesti kodanikud võiksid olla Eesti arhitektuuri autorid.“
EVA-LIISA LINDER: Kuidas teha head lasteteatrit?
Aastalõpu ühisnimetajana võib kergendusega tõdeda, et jõuluteemat asendavad „talvekad“ ja lihtsalt hea teater, mida võib soovitada ka kõigile täiskasvanutele.
Aasta lõpp on lastelavastuste tipphooaeg, mil nagu võluväel ilmub välja pool kogu lasteteatri aastasaagist. Kui aastas jõuab lavale kokku umbkaudu 50 uut lastelavastust, siis aasta kolme viimasesse kuusse jääb neist tubli veerandsada – ja sedagi ainult suuremaid professionaalseid teatreid-truppe arvestades.
RISTO KOZER: Kui käidav on Tallinna kesklinn?
Jalakäija on linnaliikluses justkui alasti – abitu ja kaitsetu sõiduki vääratuste või manööverdusvea ees.
Arvustamisel
Theatrumi „Isa“
Kaido Ole näitus „Nogank hoparniis“
Soome Rahvusteatri „just filming“
Nukuteatri juurdeehitis
Mängufilmid „La La Land. California unistused“, „Elle“ ja „Bodom“
Nancy Hustoni „Loomispäevik“
Tartu muusikanädal ja Tartu Talvemuusika festival
Tartu Üliõpilasteatri „KH kood ehk Kaspar Hauseri juhtum“
Kaarel Kurismaa, Raul Kelleri, Mari-Liis Rebase ja Karl Saksa näitus „Taimer“
Andres Oja „Tsepeliini triumf. Eesti rock 1970. aastatel“ ja Enn Säde „Säde filmist. Lood Eesti filmimetsadest“
Turner Prize’i nominentide Michael Deani, Anthea Hamiltoni, Helen Marteni ja Josephine Pryde’i näitus Londoni Tate Britain’is