Sel reedel Sirbis

Mirjam Rennit, „Pagulaste abistamine kui teraapia ja kink“ Hannes Nagel, „Intermarium 2.0 kui Ukraina läänesuunalise integratsiooni tõhustusdoos“ Hannu Oittinen, „Kas Pirita kloostri lavalt maailmakuulsaks?“ Triinu Tamm, „Intiimse ja kollektiivse mälu põimija Annie Ernaux“ Kristiina Tambets, „Neandertallasest Nobelini“ Helen Sildna, „Eesti kultuuri- ja loomevaldkond Euroopa vahenditeni ei jõua. Miks?“ Teet Teinemaa, „Vanaduse vabadus ja võimalus uuemas eesti filmis“ Ragne Kõuts-Klemm, „Ajakirjaniku käsitööoskused ja kutsumus“ Intervjuu näitleja Marika Vaarikuga disainer Paula Nerlichiga planeerijate ühingu rändnäituse kuraatori Pille Metspaluga

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

LIISA KALJULA: Kunstniku igavene ümbersünd
Merike Estna viimase viie aasta looming on näitusel väljas ideaalsete museaalidena ja valmis vastu võtma ka publikut, kes performatiivseid interventsioone ei kannata ning tahab kunstinäitusel näha lõpetatud teoseid.
Merike Estna „Muld ei hoia meie armastust“ Kai keskuses kuni 27. XI, kuraator Karin Laansoo, kujundaja Merike Estna ja graafiline disainer Martina Gofman.
Merike Estna viimase kümnendi loomingus eristuvad nüüd juba küllalt selgelt külm, suurlinlik ja väljakutsuvalt dekoratiivne, traditsioonilisele maalikunstile kinnast heitev Londoni ning tunduvalt isiklikum ja alateadvuslikum, arhailise või mütoloogilise ainese ning käsitööelementidega Eesti-Mehhiko periood. Ehkki Kai kunstikeskuse näitust on nimetatud ka miniretrospektiiviks, kust võib leida nii kunstniku lapsepõlvejoonistusi kui ka tudengiaastate popiperioodi maale, tuleb siiski võimsalt esile Estna loomingu uus kristalliseerunud periood. Siinne vaataja on õnnega koos, et kunstnik on oma viimaste aastate säravamad rahvusvahelised hetked toonud sedavõrd kompaktsel kujul kodupubliku ette.

MIRJAM RENNIT: Pagulaste abistamine kui teraapia ja kink
Paljud vabatahtlikud on väljendanud suutmatust jätkata oma harjumuspäraste tegemistega, kui üsna lähedal surevad süütud inimesed.
24. veebruaril ärgates olime tunnistajaks 2014. aastal alanud Vene-Ukraina sõja eskaleerumisele. Venemaa laiaulatuslik pealetung Ukraina vastu ehmatas ning ühtlasi kergitas üles eestlaste Vene okupatsioonist saadud traumad. Ajaloolised seosed, konflikti toimumine Eesti vahetus läheduses ning tõik, et XXI sajandil kantakse sõdu üle otseülekandes nii uudis- kui ühismeedias justkui reality show’na, tähendas, et äkitselt sai Ukrainas toimuv meie reaalsuse osaks. See puudutas ja puudutab paljusid eestlasi valusamalt kui sagedased relvakonfliktid ja keskkonnakatastroofid väljaspool Euroopat ja läänemaailma.

HANNES NAGEL: Intermarium 2.0 kui Ukraina läänesuunalise integratsiooni tõhustusdoos
Tegelik XXI sajandi geopoliitiline katastroof oleks Ukraina eemalejäämine Euroopa julgeoleku- ehk NATO ja majandusraamistikust.
Venemaa jätkuva agressiooni tagajärjed Ukrainas muudavad maailma paljudes aspektides rahvusvahelisest õigusest kuni tuumaohutuseni, aga ka kohalikul tasandil, alates piirkondlikust koostööst kuni integratsioonini. Kuigi Ukraina on nüüdseks edukalt taotlenud Euroopa Liidu liikmeks saamist ja kinnitab iga päevaga, et on NATO-liikmesuse vääriline, on praegu ehk asjakohasem keskenduda ajale enne seda. Just nüüd tehakse võtmetähtsusega otsused, mis viivad Ukraina Euroopa ja läänemaailmaga täielikule integreerumisele kas lähemal ajal või kunagi edaspidi.

KRISTIINA TAMBETS: Neandertallasest Nobelini
Pääbo ja paljude tema kolleegide aastatepikkuse töö tulemused avardavad määratult meie arusaamist nüüdisinimese ja kogu eluslooduse kujunemisloost.
Selle aasta Nobeli auhindade väljakuulutamine põhjustas Eestis märkimisväärse uudistormi. Füsioloogia ja meditsiini valdkonnas pälvis kõrge auhinna nimekas teadlane Svante Pääbo, paleogenoomika koolkonna üks rajajatest ja mitme kunagi ulmevaldkonda kuulunud projekti ellutooja, kelle juured ulatuvad Eestisse, kust saatus tema sõja jalust põgenenud ema kunagi koos paljude kaasteelistega üle mere Rootsi viis. Maailmas seostatakse Pääbot küll tema sünnimaa Rootsiga, kuid igal juhul on erakordselt uhke see, et väärika autasuga on tunnustatud inimest, kelle kirg on arendada valdkonda, kus muu hulgas otsitakse vastuseid inimkonda teadaolevalt juba vähemasti Sokratese aegadest huvitanud alusküsimustele inimese ainukordse olemuse kohta.

TRIINU TAMM: Intiimse ja kollektiivse mälu põimija Annie Ernaux
Nobeli kirjandusauhinna laureaat on julge teemavalikuga aidanud murda vaikust, üle saada häbist. Niisama oluline on ka tema isikupärane kirjutusviis.
6. oktoobril tegi Nobeli komitee teatavaks 2022. aasta kirjandusauhinna laureaadi, kelleks osutus prantsuse kirjanik Annie Ernaux. Ernaux on kuueteistkümnes prantsuse autor, aga esimene prantsuse naisautor, kes selle kaaluka tunnustuse on pälvinud. Prantslased mõistagi juubeldavad: Annie Ernaux, elav klassik, on üks armastatumaid tänapäeva autoreid, kriitikud ja kirjandusuurijad hindavad teda kõrgelt, lugejad aga lausa jumaldavad. Tema raamatud on ühtpidi väga isiklikud, nende aineseks on tema enda elu, fookuses pole aga mitte ta isik, vaid ümbritsev ajastu, üksikisiku kaudu jutustab ta kollektiivi loo, ta ei räägi minast, ta räägib meiest.

HANNU OITTINEN: Kas Pirita kloostri lavalt maailmakuulsaks?
Henriku ja Lalli lugude ajaloolisest tõepärast tähtsam on jutustus ise. Just legendid ja nende tõlgendamine eri aegadel osutavad hoiakutele nende taga, arusaamale, mida tähendab olla soomlane.
2022. aasta augustikuus tegid eesti muusikainimesed publikule üllatuse ja andsid kaks etendust – ainult kaks! – ooperiga, mis põhineb Eino Leino mitte väga tuntud näidendil „Lalli“ (1907). Ooperi on eesti klassiku Veljo Tormise (1930–2017) kirjutatud alguseosa ja märkmete põhjal lõpetanud noor helilooja Rasmus Puur. Dirigent oli Pirital Tõnu Kaljuste ja Lalli rollis müristas Koit Soasepp. Soome ajaloo ja rahvapärandi kuulsaima mõrva pani Lalli tõenäoliselt toime kunagi 1150. aastatel. Ohvriks oli Henriku-nimeline ristiusu jutlustaja, võimalik, et misjonipiiskop, kes kuulutati pärast surma märtriks. Hiljem hakkas kirik pidama Henrikut ka Soome esimeseks piiskopiks ja Soome rahvuspühakuks.

HELEN SILDNA: Eesti kultuuri- ja loomevaldkond Euroopa vahenditeni ei jõua. Miks?
Euroopas on innovatsioonile ja loovusele suunatud rohkem vahendeid kui iial varem, aga Eesti kultuuri- ja loomevaldkond nendeni ei jõua.
Tänavu 21. – 24. septembril Hamburgis peetud Reeperbahni festivalil, mis on üks Euroopa tähtsamaid talendifestivale ja muusikatööstuse konverentse, toimus nii mõndagi olulist. Esiteks väisas festivali Music Estonia juhtimisel ajaloo suurim muusikaettevõtjate delegatsioon – ligi 40 osalejat! Teiseks oli mul võimalus osaleda Euroopa kultuuripoliitika arutelus, kus võeti luubi alla 2021. aasta oktoobris ilmunud Euroopa Parlamendi kultuuri- ja hariduskomitee aruanne loovisikute ning kultuuri- ja loomevaldkonna taastumisest Euroopa Liidus.* Soovitan kõigil, kes kultuuripoliitikast huvituvad, end kurssi viia. Aruande koostanud Euroopa Parlamendi liige Monica Semedo (Renew Europe Group) oli kohal ka arutelul.

TEET TEINEMAA: Vanaduse vabadus ja võimalus uuemas eesti filmis
Kuna ühiskond ootab vanemas eas mehelt vähem, leidub vanemaealiste tegelastega eesti filmides rohkem vabadust mõelda, kes tegelikult tahetakse olla ja mida järelejäänud ajaga teha.
Mõeldes vanaduseii kujutamisele viimase 30 aasta eesti mängufilmis, meenub paljudele ehk „Vana mees tahab koju“iii, siis on tükk tühja maad ning „Taarkast“iv edasi tuleb teema sisse justkui paisu tagant. Saan siinkohal vaid oletada, et teema selline esinemine filmis väljendab suhtumise muutumist vanadusse ja igas vanuses inimeste suuremat väärtustamist. Seega pakub pisut enam kui kümne aasta eesti filmikunst kultuurigerontoloogia vaatenurgast ohtralt väärt materjali. Kuidas siis vanadust meie filmis kujutatakse ja miks sel teemal üldse pikemalt peatuda?

Kontseptsiooni ei saa mängida, aga seda peab teadma. Eero Epner intervjueeris Marika Vaarikut
Marika Vaarik: „Mulle meeldivad inimesed, kes pole valmis, vaid kahtlevad endas ja üleüldse kõiges. Pidevalt ja kogu aeg. Mugavus tapab kõik.“
Näitleja Marika Vaarikut teatakse ja hinnatakse eelkõige tema tehtud töö tõttu teatris NO99 aastatel 2009–2018 ning Von Krahli teatris, mille trupiga ta 2019. aastal Ekspeditsiooni raames liitus. Need mõlemad on teatrid, kus tähtsalt kohal on olnud trupi ühised otsingud, improvisatsioonilisus, nõudlikkus enese ja kaaslaste vastu ning jagatud autorsus.

RAGNE KÕUTS-KLEMM: Ajakirjaniku käsitööoskused ja kutsumus
Ärme defineeri enam ajakirjanikku tema käsitööoskuste kaudu. Defineerime teda tema kutsumuse alusel.
Ajakirjandushariduse andjate valmisolek uuendusteks on vähene – sellisele järeldusele jõuti Saksamaal tehtud uuringuga. Detailsemalt toodi välja, et puuduvat innovaatiline mõtlemine ja soov teha midagi uutmoodi. Uuringu järgi on muudatustel ees mitmesuguseid takistusi alustades lihtsast vastumeelsusest uuenduste suhtes ning lõpetades vähese koostöö ja läbipaistvusega toimimises.

Disainer, kes loob elusaid materjale. Laura Reiter intervjueeris Paula Nerlichi
Ilusate plaanide aeg. Kerly Ritvali intervjuu Pille Metspaluga

Arvustamisel
„Documenta 15“ Kasselis
Anni Kytömäki romaan „Margarita“
kontsert „John Cage 110“
Eesti nüüdismuusika keskuse konverents „Is John Cage Dead?“
Eesti Kontserdi festival „Tubin“
Kristjan Randalu ja New Wind Jazz Orchestra plaadi „Sisu“ esitluskontsert
VIII koolinoorte arhitektuurikonkurss „Minu kahanev linn“
Paide teatri „Übermensch“
Rakvere teatri „Di ja Viv ja Rose“
dokumentaalfilm „Mare Tralla saladus“

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht