Sel reedel Sirbis

Sel reedel on Sirp pühendatud haridusteemale.

Eliitkoolid soosivad vanemate uhkust, mitte andekaid

Õiguskantsler Ülle Madise, Euroopa Kontrollikoja liige Kersti Kaljulaid, psühholoog Angela Jakobson ja õpetaja Vootele Hansen on arvamusel, et parimate tulemuste nimel tuleb kohati maksta liiga ränka hinda ja pidev võistluslikkus ja hirm kaotuse ees koormab nii keha kui ka vaimu.

OTT KARULIN: „Ah, sina oled ju erand!“

Vaidluse matistamiseks on mitmeid viise. Kõige tulusam on tropistada vastase suu mõne õhatusega, millele polegi võimalik vastata muu kui vaikimise või silmapööritamisega. Mind on enim vihastanud – ja seda on ka mu vastu sageli kasutatud – komplimenti rüütatud alanduse ratsukäik „Ah, sina oled ju erand!“.

KAIRE PÕDER, TRIIN LAURI: Koolisüsteem kui eliitperede taastootja

Erinevalt Eestist Euroopas õpilasi esimestes klassides ehk algkoolis ei selekteerita, paljudes riikides, sh Lätis ja Venemaal on see seadusega keelatud.

Sageli peetakse enesestmõistetavaks, et Eestis on haridus kõigile võrdselt kättesaadav. Levinud on ka arusaam, et erinevused laste riigieksami tulemustes või mõnes muus mõõdetavas kategoorias (PISA test, olümpiaadide tulemused jne) ei tulene muust kui laste töökusest ja looduslikest annetest. Viimasel kümnendil on ent hoogustunud lastevanemate püüd suruda iga hinna eest oma laps nn õigesse „eliitkooli“. Kas see tähendab, et usk ühtluskooli ja Eesti haridussüsteemi võimesse tagada kõigile võrdne ligipääs haridusele on kõikuma löönud? Või ei ole sellist usku olnudki ja vanemad näevad, et konkurents on hariduselus ainuvõimalik edukas lahendus?

AIGI KIVIOJA: Põhiharidussüsteemi lahendamata probleemid

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse jõustumisest 2010. aasta 1. septembril on seadust peaaegu igal aastal korduvalt muudetud ja muuta üritatud, ent kõigile kohustusliku põhihariduse osas on ilmnenud aastaid samad probleemid. Vanematelt oodatakse rahamaksmist kooli õppekavajärgse töö läbiviimiseks, koolid ei tule toime erinevate vajaduste ja eeldustega laste potentsiaalile vastava õppe korraldamisega ja leiab aset hariduse jätkuv kihistumine, mille ühe väljendusena joostakse paaniliselt tormi „eliitkoolidele“, ehkki selliste koolide vajadus ja olemasolu väidetavalt ühtluskooli põhimõtte järgi toimivas Eesti haridussüsteemis on küsitav.

ARTUR TAEVERE: Avatud kool ühendab uut ja vana

Praegu alustavad kooliteed lapsed, kelle vanemad käisid koolis enamasti 1990. aastatel. Meie kunagised õpetajad said oma väljaõppe 1980ndatel või isegi varem. Mõeldes oma kogemusele, milline on hea õpetamine, siis see jääb mitmekümne aasta taha. Lapsed, kes on praegu kuue-seitsme aastased, alustavad iseseisvat elu 10–15 aasta pärast. Seega peaksimegi küsima: mil määral meie isiklik kogemus heast koolist sobib tänapäeva maailma? Milline kool aitab õpilasel olla tark, õnnelik ja edukas – praegu 1. klassis ja tulevikus iseseisvalt elades?

PEETER MÜÜRSEPP: Teadusfilosoofia osast hariduselu kavandamisel

Kas Bloomi taksonoomia suunab meid pelgalt teadmiste juurde või piisab sellest tarkuseni jõudmiseks?

Teadusfilosoofide diskussioonid keskenduvad traditsiooniliselt küsimusele: mis on teadus? Iga vähegi tuntud teadusfilosoof on sellele küsimusele ka kuidagi vastanud, kas otse või kaude, pikalt või lühemalt. Haridusküsimustega teadusfilosoofid üldjuhul ei tegele, vähemalt otseselt mitte. Õnneks on siiski erandeid. Mõnele teadusfilosoofile on haridusküsimused nii olulised, et ta käsitleb neid ka oma teostes. Teiselt poolt, vist isegi mõneti üllatuslikult, on teadusfilosoofilisi käsitlusi, mis võiksid hariduselu korraldajatele tõsist huvi pakkuda.

Kunstiakadeemia ametlike ettekannete ja liitmiste küüsis. MART KALM: „Me ei valmista kunstnikke ainult Padavere vallale, vaid kogu maailmale.“

Kunstiteadlane, akadeemik Mart Kalm on olnud kunstiakadeemiaga seotud alates 1992. aastast. Ta on olnud kunstiteaduse instituudi ja (kunsti)teaduslike projektide eesotsas, töötanud dekaani ja prorektorina, tänavu kevadest juhib Kalm kunstiakadeemiat rektorina.

ANU KÕLAR: Missioon juhtida tähelepanu püsiväärtuslikule

Muusikaloo ainest, õpetamisest ja õpilastest, aga eelkõige õpetajast

HANNA-STELLA HAARISTO: Üliõpilase koht ühiskonnas

2013. aastal muudeti põhjalikult kõrghariduse rahastamismudelit. Tasuta õppekohtade pakkumisega liiguti justkui Skandinaavia riikide mudeli, samal ajal vajaduspõhise õppetoetuste taotlemise tingimused koos üliõpilaste vanemate rahakotiga sidumisega nihutasid meid hoopis Lääne- ja Lõuna-Euroopa poole. Pealtnäha vastuoluline süsteem kehtib ka praegu ja ajendab küsima, missugune on nii seadusjärgne kui ka tegelik üliõpilase koht ühiskonnas – kas nad on iseseisvad täiskasvanud või vanematest sõltuvad lapsed?

AIJA SAKOVA-MERIVEE Haritlastest ja õpetlastest

2015. aasta suvi lõpeb humanitaariale ja ilmselt kogu kõrgharidusele omajagu mõtlemisainet pakkuvalt. Juulis selgus, et Tallinna ülikooli humanitaarinstituut ei ava sel aastal huviliste vähesuse tõttu filosoofia ja kultuuriteaduste magistriõpet. Tartu ülikoolis stardivad SAISi andmetel nii kirjanduse ja teatriteaduse, semiootika ja kultuuriteooria kui ka filosoofia magistriõppe kavad, ehkki huvilisi ei ole sealgi üle viie-kuue magistrikava kohta.

MARGUS MAIDLA: Mõtteid Gunnar Oki raportit lugedes

Kõigepealt heast – selleks on ettekande pikkus ja formaat. Meil armastatakse ikka veel liiga palju strateegiadokumente ja tegevuskavu koostades rõhutada dokumendi pikkust ja paksust, ikka nii, et mida mahukam, seda toekam. Ei ole. Ma ei tea ühtegi asutust, ettevõtet ega riiki, mille olulisimaid eesmärke ei saaks sõnastada kolmel kuni viiel leheküljel, hea küll, paarikümnel, aga mitte enamat. Gunnar Okil koosneb soovituslik osa kolmest leheküljest ja sisuline osa ca 20 leheküljest ning selline maht on mõistagi hea. Samuti väärib kiitust formaat.

Ühtsus ja mitmekesisus ühte patta

Eesti teatriharidus peab käima kaasas teatris toimuvaga, kuid mitte moevoolude, vaid sügavamate suundumustega. Vestlusringis muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli juhataja ja tänavuse „Draama“ kuraator Peeter Raudsepp, Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna juhataja Garmen Tabor ning lavakunstikooli XXVII lennus dramaturgiks õppiv Mehis Pihla.

 

Arvustamisel

Hilda Taba „Kasvatus ja haridus“

Põhjamaade Sümfooniaorkester Estonia kontserdisaalis

Arhitektuurimuuseumi näitus „Keha ehitus. Body Building“

RAMi „Tormis üle maa“ Türil

Prem Productionsi „Pingviin ja raisakass“

„Arvo Haasma ja sõbrad“ Pühalepas

Tallinna V rahvusvahelise joonistustriennaali näitus „Must ja valge“

Christa Wolfi „Mis jääb. August. Kaks jutustust“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht