Sel reedel Sirbis

LEO LUKS: Palk ilma tööta?
(Humanitaar)teaduste näljutamise taga on proletariaadi alateadlik solidaarsus: töö on piin ja vaev ning on lubamatu, kui see on kellelegi puhas rõõm ja eneseteostus.
Pole ime, et turuusku liberaalid on kritiseerinud kirjaniku- ja kunstnikupalka selle määramise algusest saati. Samuti on igati arusaadav, et klikinäljas meedia peksab teema ümber mõnuga vahtu üles iga kord, kui see palk jutuks tuleb – on ju võõras rahakotis sorimine masse erutav teema, liiati kui jagatakse maksumaksjate raha. Tõnu Õnnepalu farsi mõõtkava võtnud kahekordne keeldumine talle määratud kirjanikupalgast on inimlikult igati mõistetav ning keelduja on selgitanud oma otsuse tundetagamaid põhjalikult, sh Sirbi veergudel. Kahtlemata annab Õnnepalu nõrkushetk ilkujatele ainult hoogu juurde, nii et kõik palgataotlejad peavad esmalt sisimas meedia hambusse sattumise stressitesti läbi tegema.

KRISTA KUMBERG: Ilus sarvedega loom ehk Lastekirjanduse peavoolu sees ja kõrval
Eesti lastekirjandus on nii ilus ja nii tugev, et võib põdra kombel enesele lubada aksessuaaregi, milleta küll vabalt hakkama saaks.
Algupärase lastekirjanduse üldpildis annavad tooni humoorikad lühijutud kas mudilase pildiraamatuks vormistatuna või hulganisti koos juba tragimale lugejale mõeldud kogumikes. Lapsed ootavad raamatult nalja ja põnevat sündmustikku, olgu siis fantaasiavõtmes või tõsielulist. Seda meie kirjanikud neile ka pakuvad. Peavoolu kõrval näitavad kasvutendentsi läbiva sündmustikuga raamatud, samuti teosed päris laste päris elust. Jätkuvalt on haruldased lood koolielust ja n-ö keskmisele vanuseastmele (V-VI klass) mõeldud raamatud, eriti sellised, mis hoiaksid algklasside lektüürist välja kasvanud poisse lugemise juures.

JAANIKA PALM: Kas laste tõlkekirjandus vajab päästmist?
Noored lugejad leiavad raamatud, mille puhul on sisu ja vormi põimingust sündinud kunst, kiiresti üles. Selliseid teoseid on mulluses tõlkeraamatusaagis mitmeid.
Mullu meil ilmunud Klaus Hagerupi „Tüdruk, kes tahtis päästa raamatuid“ (tlk Riina Hanso) räägib kümneaastaseks saavast Annast, kes üle kõige kardab vananeda ja surra. Õnneks on ta leidnud toimiva viisi selle tõiga unustamiseks – lugemise. Kord raamatukogus saab tüdruk teada, mis juhtub teostega, mida keegi ei laena. Anna otsustab raamatud päästa ja viib koju kärutäie teoseid. Kuidas on lood aga mulluse tõlkekirjandusega? Kas see vajab üleskutset päästmisele või saab ise hakkama?

RAINER KUUBA: Riigimetsad kümme aastat pärast riigikontrolli auditit. II osa
Praeguste lageraiemahtude puhul raiutakse vanu metsi eest ära suuremal pindalal, kui on selle kompenseerimiseks vananevaid keskealisi ja valmivaid metsi.
Kui eelmise nädala artiklis sai näidatud, kuidas riigimetsades on raieintensiivsus kasvanud suuremaks, kui see on olnud kogu möödunud saja aasta jooksul, siis selles artiklis on välja toodud andmed, millest nähtub, et samas mahus lageraietega kuigi kaua enam jätkata ei saa.
Riigimetsade praegust liigilist ja vanuselist jagunemist ei saa üks ühele võrrelda riigikontrolli auditi aegse jagunemisega, sest RMK-le kingiti möödunud kümne aasta jooksul juurde üle 200 000 hektari metsi, mis enne seda olid aastakümneid raietest puutumata.

MARGIT LANGEMETS: Sõnaveebi teine tulemine
EKI veebivara, täpsemalt keeleportaal Sõnaveeb, on äsja kasvanud väga suure tüki jagu: lisatud on üle 60 oskussõnastiku ja järjest lisanduvad ÕSi soovitused.
Eesti Keele Instituudi Sõnaveebi eelmisel nädalal avalikkusele tutvustatud uues versioonis leiab kasutaja üle 60 oskussõnastiku, sinna on otsast hakanud jõudma ÕSi soovitused ning umbes 1000 sagedama sõna juurde on lisandunud mahukas sünonüümivalik. Samuti pakub Sõnaveeb nüüd kindlamat tuge eesti keele kui teise keele õpetajale, õppevara koostajale või kirjastajale.

PEETER OLESK: Doktor Heli Laanekask ja eesti filoloogia
„Eesti filoloog olla“ on tänapäeva eesti teaduses väikeseks, seejuures kestvaks pidupäevaks ja soovitan väga sellest osa saada.
27. veebruaril tähistas 70. sünnipäeva filoloogiadoktor Heli Laanekask. Otse selle päeva lävel ilmus Emakeele Seltsi Toimetiste 77. köitena tema uurimuste ja käsitluste kogu pealkirja all „Eesti filoloog olla“. Raamatu tiitellehel on ilmumisaastana märgitud küll 2019, aga ärgu lasku lugejad ja bibliograafid end sellest eksitada. Mõistmisega tuleb võtta ka teose kaanevärvi, mis on ebaakadeemiliselt roosakaslilla. Kas on palju palutud, et seltsi toimetistel oleks ühetaoline kujundus ning võimalikult ka samasugune formaat?

VALDAR PARVE: Koroona – nakkus emakeelde
Mis häda pärast tuua keelde kuningliku peakatte läänemeresoomelikule hääldusele võõras pseudoladinakeelne tõlge?
Kroonjas viirus ehk kroonviirus ehk pärgviirus, suutmata nakatada eestlase keha, nakatas eesti keele. „Koroona“ meie keeles juba on. Tema kõrvale kukutati teine, mis sunnib eesti keele tõlkeprogrammide edendajaid muutma meie keele n-ö geene. Ta sunnib paisutama tõlkeprogramme lauseanalüüsi võrra, et arvuti teaks ja kasutaja saaks teada, kas teemaks on mäng või viirus. Ta ingliskeelestab eesti keelt.

STEN HALJAK: Maailmale kõige suuremaks ohuks peetakse ekslikult kliimasoojenemist
Anto Raukas, Arvi Liiva ja Arno Arrak on oma ala kogenud teadlased, keda peale pika karjääri seob veel üks veendumus – nad eitavad globaalset kliimasoojenemist või vähemasti inimtekkelist kliimasoojenemist. Arrak on 2011. aastal isegi avaldanud raamatu pealkirjaga „Mis soojenemine?“ Arusaamatul ja äärmuslikul kombel maailma teaduse peavoolust lahti ütelnud Eesti teadlastel on siiski pooleldi õigus – tegemist ei ole tõepoolest kliimasoojenemisega, vaid hoopiski kliimasoojendamisega.

Sissehingatud silpe kuulamas. Janika Oras ja Taive Särg intervjueerisid Jeffers Engelhardti. Jeffers Engelhardt: „Pärimus, mida Eesti-alane humanitaaria aitab säilitada, on suunatud tulevikku, mil põlisuse ja eripära väärtus võib olla ennenägematu ja piiritu – see on igal juhul väärtus.“
30. jaanuarist 7. veebruarini töötas Eesti kirjandusmuuseumi eesti rahvaluule arhiivis tuntud Ameerika etnomusikoloog Jeffers Engelhardt, kelle teadustöö on ilmekalt näidanud, et eesti muusikat kaugemalt vaadates leitakse uusi teemasid ja vaatenurki. Selles intervjuus tutvustab ta oma erialast tegevust, eelkõige religioosse muusika uurimist, ning mõtteid eesti keele, hääle ja laulu kohta, aga ka humanitaarteaduste kohta üldisemalt.

ANNI MARTIN: Maarjamäe memoriaalansambel kui nurjatu probleem
Kultuurilise trauma ilmingud on mälualal küll olemas, kuid sümboliteta, ruumielamuslik lahendus ning kaunis looduskeskkond ei ole kinnistanud selget ideoloogilist tähendust.
Aastatel 1960–2018 ilmunud meediatekstid Maarjamäe memoriaalansambli konstrueeritud tähenduse kohta näitavad selgelt, kuidas tähendus pärast ühiskonnakorra muutumist samuti teiseneb. See kinnitab, et memoriaali ümbermõtestamine on nurjatu probleem, mille leevendamisega on tegeletud juba 1990. aastatest saadik.

MARTTI PREEM: Kapital ja kultuur
Admiraliteedi basseini ääres jagub Porto Franco ehitusalale vaatamata maad ka ooperiteatri tarvis, mille võiks ehitada hoopiski avaliku ja erasektori koostöös.
Pärast hiljutist uudist Tallinki, Infortari ja Tallinna linna kokkuleppe kohta võtta lõpuks ette linnahalli taastamine võiks ehk tõesti nentida, et kapital on leidnud kultuuri ning tabanud ära, et mitmeotstarbeline kontserdi-konverentsi-ärikeskuse ja sadama sünergia võib tulevikus kapitaligi kasvatada.

Feminism on protsess. Reet Varblane intervjueeris Jenna C. Ashtonit. Jenna C. Ashton: „Kui keegi ütleb, et feminism on valmis, siis vaadaku oma sootsiumis pealispinna alla ja mõelgu nende naiste peale, kes kannatavad kõige rohkem.“
Kumu Põhja- ja Baltimaade naiskunstnike konverentsi lõpetas Manchesteri ülikooli kultuuriinstituudi pärandiuuringute õppekava juhataja ja õppejõu Jenna C. Ashtoni väga kirglik ettekanne „Mida kunstnikelt õppida: ränne, võrdsus ja hool“. Ashton ei ole pelgalt akadeemilise valdkonna esindaja, kuigi ta on uurinud pärandi, kunsti, aktivismi ja sotsiaalse õigluse kokkupuutepunkte ja on toimetanud kaheköitelise väljaande „Feminism ja muuseumid. Sekkumine, katkestus ja muutus“ („Feminism and Museums: Intervention, Disruption and Change“). Jenna C. Ashton on feminist ehk siis feministlik kunstnik, kuraator ja aktivist. Möödunud aastal asutas ta koos mitme teise naiskunstnikuga Manchesteris ühisateljee ja kunstigalerii ehk rahvusvahelise naiskunstnike keskuse.

Arvustamisel
Mark Fisheri „Kapitalistlik realism. Kas alternatiivi ei ole?“
XIII Tallinna talvefestival „Tõsta pilk ja ava süda“
Tõnu Kõrvitsa „Canticle of the Sun“ ehk „Päikeselaul“
Viljandi Ugala „Triller“, Rakvere teatri „Ilma sinuta“, Laura van Bergemi ja Netti Nüganeni „Victoria saladus“
2 × Berliini rahvusvaheline filmifestival „Berlinale“
näitused „Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis“ ja „Euroopa naiskunstnikud eksponeerivad oma töid Jeu de Paume’is“ ning konverents „Naiskunstnikud Balti- ja Põhjamaade muuseumides“
näitus „Betoonist võlutud. Ehitusinsener August Komendant“