Sel reedel Sirbis

JOHANNA ROSS: Jaan Krossi roigasaedade vahel
Kui eestlastele on Jaan Kross tähtis meie ajaloo mõtestajana, siis Hollandi lugejatele on tema raamatud aken tundmatusse maailma.
Hollandi keelde on tõlgitud kuus Jaan Krossi romaani. Seda rida alustavad 1990. aastate alguses „Keisri hull“ ning „Professor Martensi ärasõit“. Kõik XXI sajandi tõlked on aga teinud kaks meest, Frans van Nes ja Jesse Niemeijer: Niemeijeri tõlgitud on „Paigallend“, van Nesi tõlgitud „Mesmeri ring“ ning ka äsja ilmunud „Rakvere romaan“. Vahest ehk kõige muljetavaldavam on raamatu „Kolme katku vahel“ tõlge,mille nad tegid kahe peale. Eesti kirjandusest on van Nes muide hollandi keelde pannud veel Meelis Friedenthali „Mesilased“, Niemeijer aga Andrus Kiviräha „Mehe, kes teadis ussisõnu“.

TIINA ANN KIRSS: Meenutades Jaan Krossi 
Tee kahest kaneelipurgist iganädalaste sõbralike kohtumisteni  
Aastal 1989 – hiliskevadel, kui õigesti mäletan – mainisid mu Toronto sõbrad muu seas, et Ellen Niidule tuleb külakostiks viia jahvatatud kaneeli: õunakoogi jaoks, mis keele alla viib. Kui küsisin, mida Jaan Krossile kaasa võtta, vaikiti. Tollel esimesel Eestis käigul ma ei lootnudki Jaan Krossiga kohtuda. Tal käis niigi palju välismaiseid külalisi, kelle hulgas leidus neid, keda Toomas Hendrik Ilves (seitsme aasta pärast sai temast president) oli just hilis-väliseesti väljaandes Põrp „safaarieestlasteks“ nimetanud. Kaks purki jahvatatud kaneeli olid mul siiski kohvris varuks. 

KULTUURKAPITALI elutööpreemiad 
MERLE KARRO-KALBERG: Kuus kümnendit viljakat loometööd
Leila Pärtelpoeg on pälvinud selleaastase kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali elutööpreemia. See pole talle esimene elutööpreemia. Varem on talle annetatud ka riigi elutööpreemia (2010) ja muinsuskaitseameti elutööpreemia (2016), rääkimata lugematutest kultuurkapitali ja erialaliidu preemiatest. Nii silmapaistvat tööd tulebki esile tõsta. Pärtelpoeg on olnud pea kõigi mõisainterjööride taastamise juures. Tema loomingu tippnäidete hulka kuuluvad Palmse, Sagadi, Vihula, Saku mõisahoone. Eraldi peab välja tooma ka Tallinna raekoja ja riigikoguhoone sisekujunduse. Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali nõukogu tõstab preemia määramisotsuses esile: need hooned iseloomustavad hästi tõsiasja, et eri perioodidest pärit hoonete taastamisel on peale pieteeditundelise suhtumise ajaloopärandisse vaja ka isikupärast loovat käsitust.

MALLE TALVET: Viis aastakümmet ilu variatsioone
Kui Mare Vint ka enam ühtegi pilti rohkem teha ei võta, on ta juba meile kinkinud küllusliku ja erakordselt hõrgu kunstiterviku.
Möödunud aastal sain kujutava kunsti aastaelamuse arhitektuurimuuseumi näituselt „Geomeetria ja metafüüsika. Mare Vint ja Arne Maasik“. Vaimustav esteetiline kooslus tundus täiuslik. Eriliselt sümmeetriliseks korraldatud ruumi täitis kahe looja maailm, võimendudes vastastikku. Arne Maasiku objektid mõjusid kui Mare Vindi elujärkude kaupa grupeeritud seeriate lakooniline kokkuvõte. Neid sai süvenedes silmitseda vaiksetes valgetes ruudukujulistes kambrites.

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade kandidaadid

THORWALD-EIRIK KALJO: Pensionipoliitika kui riigi sotsiaalajaloo peegelpilt
Kuigi ülemaailmsete tendentsidega on suudetud haakuda ning keskkonnateemadel meelt avaldada, on Eesti noorte kaasarääkimine poliitdebattides harv nähtus.
Kätte on jõudmas papibuum. Beebibuumi põlvkond läheneb pensionieale. Nii Eestis kui ka Prantsusmaal teostatakse ulatuslikku pensionireformi, ent eestlase ja prantslase reaktsioonid suurtele muudatustele ühiskonnas lahknevad ning peegeldavad ilmekalt kahe riigi poliitilist kultuuri. Hoolimata sellest, et sotsiaalkaitses tehakse muudatusi, käib köievedu kahe osapoole vahel, kellest üks ei soovi heaolust loobuda ning teine kutsub üles pingutama, et heaolust oleks kolmekümne aasta pärast midagigi järel.

EERO EPNER: Karin ja Marko
Teater ei pea pakkuma midagi, mida kõik inimesed tema arvates ühtmoodi vajavad, ei pea väitma, et ta tunneb ja teab meid kõiki ning oskab meid kokku panna.
Maastikus ei ole enam ebamäärasust, künkad tasanduvad ka lähedalt vaadates. Vihma sajab ootuspäraselt, lombid meenutavad midagi geomeetrilist. Täpselt kell kümme õhtul jäävad viinajoojad vait, nad pühivad suu ja hakkavad rääkima homsest. Rauk mõtleb ümber, ta hakkab noorenema. Poeet viskab ära luhtaläinud read, laenuvõtja maksab õigeaegselt, pilved kuhjuvad arvatavas korras, jumal enam ei naera. Näitleja teatris kummardab, aplaus keerleb minutite kaupa, laest pudenevad sinna ammu tulistatud serpentiini viimased jäägid, näitlejale tuuakse lilli (floksid), pimedus mähkub õrnalt tema ümber, „Braavo, braavo!“, kusagil miski hahetab, järjekordne õhtu on olnud veatu.

ANDREI LIIMETS: Kellele on vaja Oscareid?
Ühe auhinnaõhtu põhjal on vara öelda, kas „Parasiidi“ võit oli ühekordne üllatus või murrangu esimene märk. Arvestades preemiate üldise jaotuse ootuspärasust tundub optimism ennatlikuna.
Kui Eesti aja järgi ööl vastu esmaspäeva andis Ameerika Filmikunsti ja -teaduste Akadeemia õhtu ihaldatuima preemia, parima filmi Oscari „Parasiidile“, hoidsid ilmselt paljud mitu pikka hetke äraootavalt hinge kinni. Liiga erksalt on veel mälus 2017. aasta tseremoonial aset leidnud fopaa, kui kõigepealt hüüti välja vale film ja alles pärast asjaosaliste lavale jõudmist viga parandati.

Kaotusvalu nahas. KEIU VIRRO vestleb režissöör J.-P. Valkeapää ja peaosalise Pekka Strangiga. J.-P. Valkeapää: „Tahtsin vältida BDSM-maailma näitamist lahendamata probleemide sümptomina.“
Möödunud nädalast on Eesti kinodes Soome ja Läti ühistööna valminud „Koerad ei kanna pükse“. Sünge komöödia keskmes on Juha (Pekka Strang), kes kaotab naise ja oma leinas kontakti maailmaga. Seda seniks, kuni kohtub domina Monaga (Krista Kosonen) ja avastab BDSM-maailma. Filmi maailma esilinastusele Cannes’i „Autorite kaksiknädala“ („Quinzaine des Réalisateurs“) programmis on järgnenud üle 60 festivali üle kogu maailma. Sirbi tarvis rääkisid filmist režissöör J.-P. Valkeapää ja peaosaline Pekka Strang (eestlastele muu hulgas tuttav kui Tom of Finland).

Palmioks viigileheks
Filmi „Koerad ei kanna pükse“ üheks produtsendiks soomlase Aleksy Bardy ja läti kaasprodutsentide Alise Ģelze ja Aija Bērziņa kõrval on eestlane Helen Vinogradov. Juba tema produtseeritud esimene täispikk film jõudis Cannes’i filmifestivali programmi. 

JANE GINSBORG: Muusikaharidusest kliimaprobleemi teadvustamiseni
Rahvusvahelisusega seotud probleemide üks lahendusi on keskenduda muusikategemisele piirkonniti ja riigiti, rõhuga õppimise ja osalemise integreeritusele.
Põhja-Inglismaa kuninglik muusikakolledž (Royal Northern College of Music – RNCM), institutsioon, kus ma töötan, on ühtaegu veidi vanem, veidi noorem ja palju noorem kui Eesti muusika- ja teatriakadeemia. 1893. aastal asutati Manchesteri kuninglik muusikakolledž, 1920. aastal Põhja-Inglismaa muusikakool ja nende kahe liitmisel loodi 1973. aastal RNCM. Tol aastal alustasin muusikaõpinguid Yorki ülikoolis ja sain stipendiumi, et käia RNCMi laulutundides. Seega olen üks selle kooli esimestest õpilastest.

EDGAR KAROFELD: Lubadused ja tegelikkus teadusrahastuses 
Kas teadmistepõhine Eesti või ökoloogiline lõks noorteadlastele? 
Oleme tahtnud Eestit näha teadmistel põhineva riigina, kus teadlased on kaasatud otsuste tegemisse ja nende tööd väärtustatakse. Eesti teaduse ja innovatsiooni arengu kindlustamiseks kirjutati 2018. aasta detsembris pidulikult alla ühiskondlikule kokkuleppele. Kõik allakirjutanud kinnitasid, et nad „toetavad teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni avaliku sektori rahastamise tõstmist 1%-ni sisemajanduse koguproduktist ning edasist hoida vähemalt samal tasemel“. Erakondadest ei liitunud teadusleppega vaid EKRE, põhjendades seda vajadusega teadust hoopis rohkem toetada. Pärast lepingu allkirjastamist ütles peaminister Jüri Ratas, et loomulikult tuleb lepingut täita. Ta on peaminister ka nüüd, kui valitsuses on sõnades suuremaid teaduinvesteeringuid nõudnud EKRE, kuid oma lubadusi ei ole täidetud ja üheprotsendisest toetusest on asi kaugel. Jätkuv teaduse alarahastus võib aga hävitada aastakümnetega loodud teadmised ja võimekad teadusgrupid ning Eestist kaob kompetents just meile vajalikes uurimissuundades. Otsustajate tähelepanu sellele juhtimiseks tehti nende poole avalik pöördumine teaduse ja Eesti-uuringute rahastamise asjus (Sirp 31. I). 

KAJA PETERSON : Et metsaraiet ei juhiks robot 
Metsa kaitse ja kasutamise teemal tahetakse kaasa rääkida nii linnas kui maal. 
Väärtusel on mitu palet ja mitu mõõdet, ja väärtusi võib ka mitu olla. Väärtuse(d) kujundab inimene, loodus ei kategoriseeri – väärtuslik või mitteväärtuslik. Fred Jüssi on kunagi öelnud, et vääriskala mõiste on inimese peas, kala on kala. Või siiski? Jagades liike väärtuslikeks ja mitteväärtuslikeks tuleb esile inimese eelistus või ka halvakspanu. Inimene kategoriseerib ju teatud liike kahjulikeks (nt parasiidid) ja kasulikeks (kes pakuvad inimesele teatud hüvesid, näiteks toiduna, kodu- ja lemmikloomana jne). Kui väärtuslikkuse mõistet laiendada, võib ka ühele või mitmele liigile teatud elupaik olla väärtuslikum kui mõni teine, sest elupaik on keeruline toimesüsteem, mis on kujunenud miljonite aastatega paljude liikide koosmõjus, olles allutatud nii kliimamõjudele kui kaasliikidega konkurentsimõjudele.  

AAPO ILVES: Tuttava linna tuled. Tema paistab sulle tillukese täpina
On üks laul, mis algab nii: „Kui sa lennukiga lendad üle Räpina, tema paistab sulle tillukese täpina, aga kohale kui ennast vead, aru saad, et siin on hea.“ Räpinasse siseneb Sirbi lugeja tõenäoliselt Tartu poolt. Mõnisada meetrit pärast asulasilti, paremal, paisjärvepoolsel teeserval veidra lasipuu taga seisab kahekorruseline tumepunane hruštšovka, mille juurde pannakse kunagi tagasihoidlik viit: „Aapo Ilvese sünnikoht“. Selle alla pannakse teine samasugune viit kirjaga „Urmas Klaasi sünnikoht“, mille alla pannakse kolmas viit „Jaanus Adamsoni sünnikoht“, mille alla pannakse, kui pannakse, veel palju samasuguseid silte, sest toona, hallidel ja punastel aegadel, kui sünnitamine Lõuna-Eestis veel keelatud polnud, siis seda ka usinasti tehti. Endise sünnitusmaja taga terendab paisjärv ja selle teisel kaldal Sillapää lossi park romantilise musitempliks kutsutava paviljoniga. Sinna te veel jõuate, Tartu maanteele parkida pole mõtet, sõitke edasi.

Arvustamisel 
Tallinna ülikooli loomemaja Vita 
Tartu ülikooli Delta keskus 
Pärnu Fotofest 2020 „Viga süsteemis“ 
näitus „Sõna mõjutus: puue, suhtlus, katkestus“ 
kontsert „Naabrist parem“  
Jean Echenozi „Jooks“ 
Paide teatri ja Sõltumatu Tantsu Lava „Between Dreams And Drowning“