Sel reedel Sirbis

JOHANNES SAAR: Need ohtlikud kultuuriasutused
TIIT HENNOSTE: Ajakirjandus, tulevik ja raha
KAAREL TARAND: Minister Reps portselanipoes

HEILI SEPP: Halb asi, see kättemaksmine, ütles õpetaja Laur
Põhjalastud parvest, taastavast õigusest ja Eesti karistusõigusest, enne aga pisut Aafrikast.
Maasaid on Aafrika rahvas, kes on oma traditsioonides kinni keskmisest kõvemini. Üks neist sai sel suvel hoobilt pihta mu juriidilis-antropoloogilisele sättumusele ja kostitas mind näidetega maasaide ühiskonnakorraldusest.
Nii rääkis Longišu, et kui üks maasai põhjustab teise surma, ei hakata tapja karistama, nagu eeldaks meie ja Tansaania justiitssüsteem, vaid kogukonna vanemad nimetavad hüvitise, mille süüdlase pere peab ohvri perele tasuma, tavaliselt veistes. Seejuures ei tasu maksja pere seda oma varast, vaid summa kogutakse kokku kõigilt kogukonna peredelt. Pärisin siis, rikutud mõttemaailmaga, nagu olen, miks peaks need teised loovutama oma vara, et hüvitada tegu, mille eest nad – minu arusaamise järgi – üldse ei vastuta. Longišu vastas: „Sest nad teavad, et ka nende peres võib nii juhtuda.“ Järgmine kord läheb abi vaja neil. Mis puudutab aga Tansaania riiklikku politseid, siis neile ei ütle süüdlase ega kannatanu pere sõnagi, sest nood pistaks ju kellegi kohe türmi.

PRIIT PIKAMÄE: Rahvas õigust mõistmas
Avalik arvamus reserveerib endale kohtulahendeid kritiseerides mugava kõrvalseisja rolli, mis ei ole alati lõpuni õiglane.
Teatava perioodilisusega leiab meediast mõne uudise, kus avaldatakse mõnda kõmulisemat kriminaalasja käsitledes kahtlust, kas õigeks- või süüdimõistev kohtulahend ikka vastab rahva õiglustundele. Kuigi senised arvamusküsitlused on kõik näidanud Eesti inimeste suurt usaldust kohtuvõimu vastu, ei tähenda see siiski, et avalikkus oleks automaatselt aktsepteerinud ka kõik kohtute tehtud otsused. Viimast pole ka raske mõista, sest eks väljendu igas kohtuasjas sotsiaalne konflikt, mille lahenduskäigu suhtes esineb mõistetavalt arvamuste paljusust. Jättes siinkohal kõrvale küsimuse, kui õigeks saab üldse pidada kohtuasja tulemi välist hindamist selle materjali nägemata, tuleb möönda, et selline õigusemõistmise baasdihhotoomia nagu õiglane-ebaõiglane pole loodusnähtus, vaid puhtinimlik fenomen, mille suhtes ollakse enamasti suutelised oma seisukohta kujundama. Seda tõdemust ei saa eirata ka kohtupidamine.

KALLE KOMISSAROV: Arhitektuurivõistlused on sool ja pipar
2019. aasta tihe avalike arhitektuurivõistluste kalender pakkus palju ülesandeid, kuid eesmärk pole ainult arhitektuurivaldkonna ergutamine, vaid võistlustes tuleb näha ka kultuuriloomet.
Olen uusaastasoovidega hiljaks jäänud ega oska ära otsustada, mis mu enda uusaastalubaduseks jääb … Tahaksin, et talv tuleks tagasi ja maailm ei saaks otsa. Ja tahan edaspidi alati ausaks jääda. Ja olla uuesti siiras. Siiras nagu väike laps. Tegelikult tahakski tagasi väikeseks lapseks. Täiskasvanute maailm on nii riukalik.
Miks järgnevas arhitektuurivõistlustest juttu tuleb, sellest saavad vähesed aru. Ometi peitub siin oma varjatud loogika!
Nimelt on arhitektuurivaldkond oma olemuselt tulevikku vaatav, muutev ja plaaniv. Isegi kõige süngemates düstoopiates tegelevad arhitektid ajas ette mõtlemisega. Igapäevaelus on see perspektiiv lühem, loomingus – kui kellelgi selleks jaksu üle jääb – saab olla vabam ja vaadata nii kaugele, kui soovi on. Millegipärast on nii, et arhitektuuri erialal vajatakse liikumiseks praktilist impulssi, mis ilmutab end näiteks tellija kujul

ENDRIK MÄND: Head ruumi!
Hea ruum peaks olema riigi huvi ja tellimusena sätestatud seadusandlikul tasandil. Alustada võiks näiteks riigihangete seadusest.
Inimene on aegade algusest peale kujundanud keskkonda enese vajaduste järgi. Kui alguses oli asi ellujäämises – sobiv keskkond tagas selle paremini –, siis aegamisi õppis aju reageerima soodsale keskkonnale rahulolutundega, mida teadlased on seostanud esteetikatajuga.
Peaaegu iga otsus, mille langetame, mõjutab ruumi meie ümber või on sellest mõjutatud. Ruumiloome on protsess, milles osaleme iga päev üksikisiku, organisatsiooni või ka riigi tasandil. Ka praegu sõltub meie jätkuv edukus sellest, kui kvaliteetsed on meie ruumiotsused, seda nii majanduslikus, ühiskondlikus kui ka kultuurilises plaanis, nii meie kehalist kui ka vaimset tervist silmas pidades.

IVO HEINRICH ARRO: Sidus linnaruum
Vaatamata levinud arusaamale on Tallinna linnal siiski selline maa olemas, kuhu omavalitsuse initsiatiivil saaks planeerida sidusa, kõikide vajadustega arvestava elukeskkonna.
Tallinna elanike arv on viimase kümne aastaga kasvanud keskmiselt 5000 inimese võrra aastas. Kui 2009. aasta jaanuaris elas Tallinnas 404 005, siis 2019. aastal 453 033 inimest.i Rahvastiku kasv, majanduslikult soodne aeg ning ostujõu suurenemine on kaasa toonud kinnisvara arendamise kiirenemise. Uued arendused kerkivad üle linna. Tihtilugu on need aga üksikud ja isoleeritud saarekesed. Tallinna arendustegevuse kitsaskoht on killustatus.

JÜRI KOLK: Ümberjagamisest
Peaksime püüdlema selle poole, et ühiskonnas vajalikud ametid saaksid paremini tasustatud: meditsiiniõed, prügivedajad, kirjanikud …
Räägin selles artiklis enamjaolt kirjandusest, aga usun, et öeldu kehtib väga paljude (kultuuri)valdkondade kohta. Kirjandus on mulle kõige käepärasem näide, aga ma tõesti ei kõnele ainult selle nimel. Palun lahkel lugejal ise paralleele tõmmata.
Kas kõrvarõngad on kasulikud?
Ülikoolis Tõnu Luige sissejuhatust metafüüsikasse kuulates turkas mulle pähe üks lause: „Utilitaroski, julmim jumalaist, püüdeski teisi hävitada, nad ometi hoiab alal.“ Omistasin selle naljaviluks Herakleitosele. Ma ei üritanud küll kedagi haneks tõmmata, panna mõnda inimest uskuma, nagu võiks see väide tõesti Herakleitoselt pärineda, sest nimetatud antiikfilosoofi laad on teistsugune ja ega Olümposel keegi Utilitarost nimepidi tundnud. Printsiibina toimetas ta kahtlemata ka seal.

Intervjuu Arvo Volmeriga
Loe lisaks Märt-Matis Lille kommentaari ooperikonkursile

MARGUS HAAV:  Kurat, kus must leib on? 
Black Bread Gone Mad on valinud tee, kus tasakaal on äärmiselt oluline. Paberil see kontseptsioon ilmselt ei toimiks, küll aga elus. 
2019. aasta etnomuusika auhindade üleandmisel tegi elurõõmus ja energiline ansambel Black Bread Gone Mad oma varakevadel ilmunud debüütalbumiga „Ayibobo“ enam-vähem puhta töö. Koju, või pigem siiski sauna, mindi aasta albumi, parima uusfolkartisti ja aasta debüütalbumi kulbiga.

AVE TAAVET Musta baretiga vs. musta kapuutsiga kunstnikud
Ilu ja informatsioon ümbritsevad meid aina tiheneva müürina. Isetekkeline tänavakunst juhib sellele müürile tähelepanu.
Tänava ja kunstimuuseumi suhe on umbes samasugune nagu metsal ja herbaariumil. Ühel pool on elu kõigis selle avaldumisvormides, teisal valitud isendite säilitamine tulevaste põlvede ja teadustöö tarbeks. Kõige tugevamalt avaldub see erisus suhetes ümbritseva ruumiga. Kui tänaval võrsuv kunst on ruumist tugevam, andes sellele lisatähendusi, rikastades ümbritsevat keskkonda ja astudes sellega dialoogi, siis galerii „valge kuup“ võidab tänavakunstiteose. Galeriiruumis eksponeeritud teos on küll omandanud tunnustuse valitud eksemplarina, kuid sünergia kaob. Jääb vaid teiste isendite kontekst krabisevate lehtede vahel ja spetsialistide napid kirjeldused.

REET VARBLANE: Aastavahetuse kunstiauhinnad
KAIDO EHASOO: Erakapital noore kunsti toetajana

HELDUR SANDER: Ei lähe meil meelest üks puuke seal Tallinna linnas
Kasvav linnastumine toob kaasa suurema vajaduse elamis- ja äripindade järele ning ühes sellega sagenevad väärtuskonfliktid. Neil juhtudel on linnapuud sageli sotsiaalsete „päästike“ rollis.
1837. aasta 5. juunil oli 17aastane noormees Christoph Wilhelm Günther Kühnert (1819–1891) Saksi-Weimari-Eisenachi hertsogkonna pealinnas Weimaris, meilgi esseede kaudu tuttava Johann Wolfgang Goethe kunagise elupaiga (1776–1782) aiamajakese juures ja kirjutas päevaraamatusse: „Selle [hõlmikpuu] oksa noppisin ma Goethe aiamaja juures, Weimar, 5. juuni 1837“. Kirjandus siiski ei anna teada sealses aias hõlmikpuu (Ginkgo biloba) kunagist kasvamist ja seda ei ole teada ka Goethe hilisema elupaiga (1782–1832) aiakesest. Hõlmikpuud kasvavad aga tänini Jena botaanikaaias (vanim aastaist 1792–1794) ja ajalooliselt Weimari ühe esinduslikuma hoone (tuntud kui Fürstenhaus) juures. Praegu on see muusik Franz Liszti nimeline kõrgkool, puu istutas aednik Johann Conrad Sckell 1815. aastal. On isegi mainitud, et Goethe palvel.

KRISTEL VILBASTE Metsa uppunud kogukonnavaim Kilingi-Nõmmel
Olen Kilingi-Nõmme patrioot ja see ei tee mind iial depressiivseks, isegi kui sügismasenduses sellesse väikelinna jõuan.
Kui väikelinnast kirjutamist alustada, siis hakkab vist eestlastel kõigepealt kõrvus kumisema „ühes depressiivses väikelinnas …“ Aga kohe lööb väikelinnas sündinul helisema protestinoot. Mis väikelinnas? Miks depressiivses?
Mina olen Kilingi-Nõmme patrioot ja see ei tee mind iial depressiivseks, isegi kui sügismasenduses sellesse väikelinna jõuan.

Arvustamisel
Tatjana Tolstaja „Taevane leek“
Jüri Kolgi „Laskmata karu peied“
näitus „Neitsi Maarja. Naine, ema, kuninganna“
ERSO sarja „Klaverikontsert“ kontsert „Liszt ja Berlioz“
Kinoteatri „Vihanemees.com“
Eesti Draamateatri „Võrk“ ja Ugala „Lotomiljonärid“
Ugala „Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi“
mängufilmid „Väike Joe“, „Jänespüks Jojo“ ja „Maria paradiis“
dokumentaalfilm „Fred Jüssi. Olemise ilu“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht