Sel reedel Sirbis

KAAREL TARAND: Kuidas lugeda valimistulemusi?
Objektiivselt arve vaadates näeme Eesti demokraatia tervist hoopis kehvemana kui petliku ilu pakkujad erakondades ja meedias meile esitavad.
Rahvas ei üllata kunagi, vaid käitub alati ootuspäraselt. Igaüht, kes pühendab erakondade võidujooksu vaatamisele päevi ja kuid, ülistab omasid ning võitleb vastastega isegi unes, tasakaalustab rahva hulgas keegi, kellele valimised üldse korda ei lähe. Parlamenti pääsenud erakondade meelest läksid valimised korda – oli demokraatia pidupäev. Kaamerate ees sai mõni hõisata ja teised pidid kerge pettumuse vapruse taha varjama. Aga kõik nad teavad, et kuni valimissüsteem jääb samaks, pole suuremaks mureks põhjust. Seekord läks niipidi ja tuleb ajutiselt kannatada, et siis jälle tuhast tõusta. Rahva kui toidujagaja meel on ju muutlik. Katlas on häälteputru kokku ikka sama palju, aga igaüks ei saa sama suurt portsu. Ja täpselt nagu sõjaväes, oskab vanem ja kogenum sõdur oma kausi õigel ajal suurema kulbitäie alla sirutada, noor ja roheline saab riismed, kui juhtumisi üle jääb.

KALEV RAJANGU: Tõde on õiguse jätkamine teiste vahenditega
On küll päratult raske, aga ometi võimalik jutustada labast, miljon korda kuuldud lugu, teha seda punastades, aga ikkagi otse ja ausalt, keerutamata, ilma seksi, vägivalla ja Pärdi muusikata.
Mängufilm „Tõde ja õigus“ (Allfilm, Eesti 2019, 165 min), režissöör-stsenarist Tanel Toom, operaator Rein Kotov, helilooja Mihkel Zilmer, produtsent Ivo Felt. Osades Priit Loog, Priit Võigemast, Maiken Schmidt, Ester Kuntu, Simeoni Sundja jt.
Tõe paneb paika Google’i otsingutulemuste edetabel.
Yuval Noah Harari
Tõde on õiguse jätkamine teiste vahenditega, või oli see vastupidi? Tegelikult vahet pole, kas Marx on Engelsi või perse särgi jätkamine teiste vahenditega, sest kõik meie kultuuri toestavad surematud paarikud, nt Uku & Vanemuine, Marx & Engels, särk & perse, tõde & õigus, Romeo & Julia, Procter & Gamble jne, jne tühjenevad igasugusest tähendusest peadpööritava kiirusega. Vaevalt poolteist sajandit läind, ja ennäe! Juba küsitakse: „Aga miks peaks üldse õigust jätkama, või Engelsit? Nagu meil neid juba küllalt poleks, jääb ülegi!“ Käes on üldrahvalik monomaaniaõndsus, sest nn tõde ja õigus, mida Tammsaare omal ajal lüpsis vanatestamentliku põhjalikkuse ja ebahariliku, isegi perversse kirega, pakuvad täna huvi veel ainult eriteadlastele. Kuigi nüüd paistab, et siiski ka uhiuue eesti filmina, mille juurde kohe asungi. Aga enne tutvugem pakendi kaasajastatud infolehega ja kuulakem ära kohustuslik lisainformatsioon tõelise Tõe ja Õiguse asjus.

MARIA MÖLDER: Muusikateater Eestis: mida, kellele, kus ja kelle raha eest?
Kerri Kotta: „Teatud kultuuriruumis tehakse ooperis teatrimaailma kõige uuemaid ja põnevamaid asju. Ooper ei ole nähtusena mingilgi moel ajale jalgu jäänud.“
Eesti muusikateater pääses kohalikus meediaruumis suurelt – ehkki küll mitte eriti positiivselt – pilti eelmisel nädalal, kui ERRi kultuuriportaalis ilmus Meelis Oidsalu artikkel „Puhka rahus, Vana Baskin!“ (ERR 27. II 2019). Juhtumisi just järgmisel päeval arutlesid Eesti muusikateatri hetkeseisu üle Eesti muusika- ja teatriakadeemia muusikateaduse professorid Kristel Pappel ja Kerri Kotta, heliloojast Tallinna muusikakeskkooli direktor Timo Steiner, muusikateatri lavastaja ja EMTA ooperistuudio kaasaegse muusikateatri õppejõud Liis Kolle ning Postimehe kultuuritoimetaja Alvar Loog.

ÜLO MATTHEUS Uue koalitsiooni punased jooned ja perspektiivid
Kuigi kodakondsuse küsimus on punase joonena esile tõstetud, on tõenäoline, et see teema koalitsioonikõnelustele ei tule, kuna valija selleks mandaati ei andnud.
Kakskümmend seitse aastat pärast taasiseseisvumist on Eesti poliitikas endiselt üleval küsimused, mis puudutavad riigi vundamenti. Olulisemad neist on maksupoliitika põhimõtted (proportsionaalne või astmeline tulumaks), eestikeelse hariduse küsimus (100% eestikeelne haridus või osaliselt venekeelne) ja kodakondsuseta isikute küsimus (kodakondsus ka halli passi omanikele). Uute teemadena on esile kerkinud rändetemaatika ja kooseluseaduse rakendamine. Neile joontele põrkudes loksub poliitikategemine ühtedest valimistest järgmistesse ikka samade teemadega, selle asemel et keskenduda riiki edasiviivale arengule. Kui 2015. aasta valimistel oli tajutav ootus uute jõudude ja muutuste järele ning riigikokku pääsesid Vabaerakond ja EKRE, siis sedakorda jäi usaldus uute tulijate suhtes napiks. Samal ajal näitas suur toetus EKRE-le, et vähemasti teatud küsimustes (rahvuspoliitika, kooselutemaatika jm) ei ole osa valijaid nõus nn peavoolusuundadega kaasa minema.

HENRI KÕIV: Eesti poliitiline tsenter püsib
Spetsialistidel ei ole valijate seas sellist külgetõmmet nagu rahvameestest elupõlistel opositsionääridel.
Analüütikud ennustasid tihedat rebimist, ajakirjanikud kurtsid igavuse üle, välismeedia otsis paremäärmuslike jõudude tõusuga kaasnevat intriigi, lõpuks saime aga sisulistele detailide keskendunud ja ootamatult ühepoolsed valimised, mis kinnitasid, et Eesti poliitiline tsenter jätkuvalt püsib. Valimiste põhiküsimusena sai paar kuud tagasi sõnastatud (Sirp 16. XI.), kas Eesti saab endale töövõimelise valitsuse. Häälte lugemise järel Läti või Rootsi sarnast kriisi valitsuse moodustamisel silmapiiril ei paista. Sobivaid kombinatsioone on mitmeid, kuigi kõige tõenäolisemaks peetakse vana ja äraproovitud Reformierakonna, Isamaa ja sotside kolmikliitu. Kaja Kallas peab hakkama oma poliitilisi paguneid välja teenima vägagi vastutusrikkas rollis. Suure tõenäosusega peagi esimeseks Eesti naispeaministriks saav Kallas pole varasemalt valitsusse kuulunud – kahtlemata panevad tema poliitiliste kompromisside tegemise oskuse proovile konkurendid nii erakonna seest kui ka teistest parteidest.

MARIKA ALVER: Palverännak Siberisse
Küüditamise kui kollektiivse trauma taustal on jäänud varju tõsiasi, et paljudele represseeritutele oli Eestisse naasmine samuti valuline protsess.
25. märtsil, mil märtsiküüditamisest möödub 70 aastat, mälestab kunstirühmitus Sled seda teistmoodi, kui siiani on tehtud. Korraldame kunstiprogrammi „Siberi lapsepõlv“ kuueteistkümnes raudteejaamas – Ülemistel, Keilas, Paldiskis, Haapsalus, Ristil, Kehras, Tapal, Rakveres, Jõhvis, Jõgeval, Tartus, Elvas, Keenis, Pukas, Võrus ja Verioral –, kust saatuslik teekond sai alguse. Installatsioonide kõrval korraldatakse vestlusõhtuid, filmilinastusi ja Siberi maitsetest inspireeritud pop-up-kohvikuid.

ÄLI-ANN KLOOREN: Mis on saanud Peetrist ja Irinast?
Kuu uudisteoseks võib nimetada Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontserdil kõlanud Tõnu Kõrvitsa „Hüljatud tuletornide ajalugu“ Olari Eltsi juhatusel.
Veebruarikuu kontserdielu oli äärmiselt mitmekülgne: üritusi oli nii palju, et aeg-ajalt oli raske valida, mida võtta, mida jätta. Ometigi tahan enne muusikaelamuste vahendamisse sukeldumist rääkida ebameeldivast, aga väga kõnekast vahejuhtumist ühel kontserdil. Nimelt astus tänavusel „Mustonenfestil“ Niguliste kirikus üles Armeeniast pärit Gurdjieff Ensemble. Kontsert oli vaimustav, tipptasemel esituses sai nautida nii armeenia muusika mediteerivat kui ka tantsulist poolt. Publik oli seekord väga arvukas ja värvikas: kohale oli tulnud siinne armeenia kogukond ja kõrged külalised Armeeniast, aga ka hulgaliselt vene keelt kõnelevat publikut. Sealt see torm veeklaasis alguse saigi.

JAAK ALLIK: Peetriga Peetrist
Peeter Tammearu 80aastaseks saavast Peeter Jürgensist: „Talle on vajalik teadmine, miks ja mille nimel midagi tehakse.“
Peeter Jürgens on praegu Eesti vanim täiskohaga teatris töötav ja õhtust õhtusse laval mängiv meesnäitleja. Viljandi Ugalas jookseb tal 54. tööaasta ning 10. märtsil 80aastaseks saava Jürgensi juubelipäev jääb kenasti kahe peaosa vahele: mullu 17. novembril esietendus ja sai kohe menukiks Urmas Lennuki just Jürgensile ja Luule Komissarovile kirjutatud „Meistrite liiga“ ning 22. märtsil on oodata Ott Aardami autorilavastust „Toru. Krossides läbi elu“. Proovide kõrvalt tuleb leida aega teleseriaali „ENSV“ salvestusteks, kuna kuuldavasti seisab peagi ees esimene loominguline kohtumine Ita Everiga.

EERIK KERGANDBERG: Mets kui põhiõigus?
Meie metsade tsiviliseeritud kaitse on võimalik vaid tingimusel, et seda saaks teha kohtuvõimu kaudu, efektiivset kohtusse pöördumise õigust kasutades.
Ju lapsena ihkasin merd ääretut mina ja ega siis ääretu (loe: globaalse) mere ääres ometi metsa ees olla tohi?
Parafraseerides Friedebert Tuglast, Juhan Liivi ja natuke ka Erkki Bahovskit.
I
Postimees ennustas, et tulevad läbi aegade igavaimad valimised. Aga kes oleks julgenud kolmveerand aastat tagasi sellist igavust karta või loota! Mida kõike õhus ei olnud, kuigi võta sa nüüd tagantjärele kinni, et mis täpsemalt. Igal juhul olid ekrelased selleks ajaks juba kõik erakonnad läbi sõimanud. Millalgi hakkas tunduma, et Reformierakond võibki uue juhi abil leida uut hingamist ja opositsioonile konstruktiivset sisu. Jaanipäeva paiku tegi suur osa eestimaalastest kõik selleks, et lätlaste abil Jevgeni Ossinovskile kätte maksta. Silmapiiril oli juba võimalik märgata Riigireformi Sihtasutuse enneolematuid riigiõiguslikke ettepanekuid, mida väidetavalt ükski erakond oma valimisprogrammis eirata ei saavat. Eesti 200 algrakuke hüüdis juba, et viimane aeg on lõpetada tukkuv peenregulatsioon ja tegeleda vaid suurte narratiividega. Ajaliselt sinna kanti jäi veel ka midagi väga lihtsat ja elulist: üks väike tselluloosilahing Eesti heade mõtete linnas.

ULVAR KÄÄRT: Metsanduse uus lendorava paradigma
Uudo Timm: „Loodus ei ole nii rumal ja evolutsioon pole käinud sel moel, et on siia tekitanud mingid mõttetud liigid. Igal liigil on siin maamunal ja ökosüsteemis oma roll.“
Eestis rangeima ehk kaitstavate liikide esimese kategooria aluste lendoravate (Pteromys volans) arvukus on viimastel aastakümnetel meie metsades hirmuäratava hooga vähenenud. Veel XX sajandi hakul laialdaselt ka Pärnu- ja Viljandimaal ning Kagu-Eestis levinud lendorava asuala on kokku tõmbunud üksnes Virumaa keskosa rabasid ümbritsevatesse vanadesse metsakillukestesse, kus leidub liigile varjumiseks sobilikke õõnsustega haabasid. Seega elab see liik meil praegu väljasuremisvõlas. Aastakümneid lendoravate uurimisega tegelenud zooloog Uudo Timm räägib lähemalt, kui hull on meie lendorava asurkonna hetkeseis ja mida on vaja metsade majandamises muuta.

EVA TOULOUZE, LIIVO NIGLAS: Metsaneenetsi animism üksikisiku näitel
Peamine viis, kuidas metsaneenetsid pöörduvad oma jumalate poole, on palved ja ohverdused.
Lääne-Siberi taigas elanud metsaneenetsi põhjapõdrakasvataja ja intellektuaali Juri Vella juures tegime välitöid alates 1998. aastast kuni tema surmani aastal 2013. Meie koostöö Juri Vellaga rajanes vastastikku kasulikel suhetel: meie toetasime oma artiklite ja filmidega tema võitlust metsaelu jätkusuutlikkust ja põhjapõtrade heaolu ohustava naftatööstusega, tema aga andis meile juurdepääsu oma maailmale, võimaldades meil kuude kaupa osaleda oma suguvõsa – põdrakarjuste, küttide, kalameeste ja korilaste – elus.

Arvustamisel
Kai Aareleiu novellikogu „Salaelud“
Maylis de Kerangali romaan „Parandada elavaid“
Siri Hustvedti romaan „Lõõmav maailm“
Vaba Lava „Pilveooper ehk Dido probleem“
Sigrid Savi soololavastus „Pushing Daisies“ („Karikakarde väetis“)
näitused „Klassikud. Anu Rank-Soans“, Mall Nukke ja Regina-Mareta Soonseina „Kaks ühes“,
Karolin Kruuse „Naine“
Johan Randvere klaveriõhtu interpreetide liidu ja Eesti Kontserdi sarjas „I nagu interpreet“
mängufilm „Alita. Sõjaingel“