Sel reedel Sirbis

 KAAREL TARAND: Ajakirjandusele uus hingamine
Inglismaal on leiutatud vitamiin trükimeedia päästmiseks.
Trükiajakirjandus on hädas. Finantskriisist saadik on üleriigiliste päeva- ja nädalalehtede kogutiraaž kahanenud 40% ehk igast viiest ostjast on alles kolm. Suuremad meediamajad on teinud kõik endast oleneva, et digirevolutsiooniga kaasa minna ning harjutada inimesi ka võrgukauba eest maksma. Praeguste hindade juures peab aga ühe paberlehe ostja kaotuse kompenseerimiseks hankima 3–15 digitellijat, mis tähendab, et digilehtede eest peaks üksmeelselt maksma kogu täiskasvanud elanikkond. Ei kõla ülearu realistlikult.

TRISTAN PRIIMÄGI: Ühinenud vaenlased
LEA LARIN: Intellekti pesu

TÕNIS SAARTS: Demokraatia suured allhoovused ja Eesti
On selge, et EKRE välistamine on vaid valimiseelne žest, suurte peavoolu parteide sisse vaadates on ilmne, et tegelikud väärtusbarjäärid ja punased jooned on märksa hapramad.
Vaadakem tõele näkku: Eesti valimised ei paku Euroopas suurt kellelegi huvi. Erandiks on võivad olla ainult meie lähinaabrid. Asi pole ainult meie väiksuses, vaid ka selles, et meie valimiste juures puudub vajalik intriig ja dramaatika. Väljastpoolt vaatajale pole ju vahet, kas võidavad veidi vaskpoolsemad või parempoolsemad liberaalid (Keskerakond või Reformierakond).

Sadakond raamatut, tuhatkond laulu, miljonkond last, üks Leelo Tungal. Leelo Tunglaga vestleb Pille-Riin Larm.
Leelo Tungal: „Küllap on mulle kõige südamelähedasem „Seltsimees lapse“ triloogia. Ühest küljest oli kirjutades hirmus mõelda, kui kohutavas ajas on oldud, ja teisest küljest tegi suurt rõõmu, et elame Eesti Vabariigis.“
Kirjanik Leelo Tungal on pälvinud riikliku kultuuri elutööpreemia. Õnnesoovile vastab ta tagasihoidlikult, et see tuli talle väga suure üllatusena. Ei maksa siiski imestada – kui oled ikka kirjutanud sadakond raamatut ja sõnad veel rohkemate lauludele, hulganisti tõlkinud, lasteajakirja käima lükanud ning ooperi- ja muusikalavastuste libretosidki kirjutanud, võib julgelt väita, et publik ulatub miljonini. Kindlasti ei kuulu nende hulka ainult lapsed, olgugi Tungal tuntud eelkõige lastekirjanikuna.

ENEKEN LAANES: Viivi Luige hüppelaud
Stalini aeg Eestis on olnud ligipääsetav tüdrukute kaudu, kes seda nägid, kuigi ei saanud kõigest aru, ja on pühendanud oma elu sellest kirjutamisele.
Elutööpreemia puhul oleks kohane heita pilk kogu elutööle. Aga kas pole see siiski üle jõu käiv ülesanne, eriti kui tosina aasta eest on Viivi Luige loomingut vaaginud esinduslik kirjanike, tõlkijate, kirjandusteadlaste ja filosoofide seltskond?
Vaadelgem sel pidulikul puhul siis vaid üht tähtteost – romaani „Seitsmes rahukevad“ (1985). See raamat viib meid haruldase sisendusjõuga sõjajärgse tüdruklapse hirme ja naudinguid täis maailma, mida vormivad vaesus ja vägivalla jäljed ja kust kaiguvad vastu reibas Nõukogude propaganda, hoopis teistsuguse sõjaeelse maailma katkendlikud lausungid ja vanemate-vanavanemate ilustamata elutõed.

Fred Jüssiga vaartlainel. Fred Jüssiga vestleb Doris Kareva.
Kuna Fred Jüssi elutöö kõneleb enda eest, räägime pigem eluteest.
Mulle on meelde jäänud sinu ammune lause „Inimene ei tea oma sihti, aga peab tajuma suunda“. Väga täpselt kokku võetud.
Seda ma rääkisin lastele, õpilastele. Treffneri gümnaasiumi kutsuti külaliseks. Küsisin, mis see teema, see konks siis on, mille külge lugu riputada, et selle küljes kiikuda võiks. Siis ma teadsin, mis jutuga laste ette minna.
Alustasin sellega, et teie ees seisab niisugune külaline, kellel pole eesmärki ja kel pole põhimõtteid. Siis jäid kõik kuss. Väga toredad erksate silmadega poisid-tüdrukud, istusid ja vaatasid: mis numbreid see nüüd meile tooma on tulnud?

+ Kultuuri aastapreemiad

Wiedemanni auhind
Kumb on tähtsam, kas keel või inimene? Krista Kergega vestleb Aili Künstler.
Krista Kerge: „Õigekeelsusraskuste pärast ei tohi ühegi inimlapse ükski andelaad leidmata ja arendamata jääda.“
Värske Wiedemanni auhinnaga pärjatu ehk Krista Kerge on alati ajaga sammu pidanud. Seetõttu pärin alustuseks temalt Eesti keele-elus kõige uuema leiduse, sõnaraamatunduse suursaavutuse ehk Sõnaveebi kohta, mida tutvustati EKIs 14. veebruaril, samal päeval, kui kuulutati välja meie väärikaima keeleauhinna saanu.

Teaduse elutööpreemia
Põllu väärtus ei seisne üksnes saagis
Anne Luik – snd 1949, Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi vanem­teadur, emeriitprofessor.
Inimkonna tuleviku kontekstis on toidu saamise ja saagi kasvatamise viis sageli palju olulisem saagi suurusest. Isegi tavapärane adraga kündmine, kui seda valesti teha, võib mulda kahjustada ja kiirendada süsihappegaasi vallandumist. Kui valesti võivad asjad minna, näeme nii Sahara-taguse ala kõrbestumise kaudu kui ka Iirimaa paestel küngastel, kus kunagi mühises mets ja kasvas hea saak. Anne Luige sõnadega: „Üha sagedamini [—] unustatakse, et põllu väärtus ei seisne üksnes saagis, nagu mets ei ole ainult puit.“

Teaduse elutööpreemia
Valgustades füüsikat ja inspireerides ühiskonda
Peeter Saari – snd 1945, Tartu ülikooli füüsika instituudi laborijuhataja, laineoptika professor.
Tartu linna aukodanik akadeemik Peeter Saari on üks Eesti teaduse käilakujudest. Esimese avastuse sättis tema teele rohkem kui pool sajandit tagasi akadeemik Karl Rebane. Kristallide helenduse uut liiki komponent sai nimeks kuum luminestsents. Teistel on raske pidada kuumaks seda, mis toimub miinus 270 kraadi juures. Selle olemasolu tõestamiseks tuli üliõpilasel registreerida ülinõrku spektreid ja üle lugeda portsjon footoneid.
Spektroskoopiast (ehk kui erinevalt käitub või kiirgub erineva lainepikkusega valgus) sai tema muusa aastakümneteks. Kui sobivaid seadmeid ei olnud, tuli need ise teha. Nii valmisid unikaalsed täisautomatiseeritud spektromeetrid. Edasi lisandus kronograaf, mis lubas uurida nii kiireid optilisi protsesse, mille taha vaatamist keelab meie universumi struktuur. Tunnustuseks kuus omaaegset autoritunnistust, mis tänapäeval võrreldavad patendiga.

Avastuspreemia
Vaid parimast teadusest sünnib edukas tootmine
Mart Ustav – snd 1949, Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi biomeditsiinitehnoloogia professor, Icosagen Grupi asutaja ja juht
Preemia olulise sotsiaal-majandusliku mõjuga innovaatilise tooteni viinud teaduslikul avastusel põhineva teadus- ja arendustöö eest: teadus- ja arendustöö „DNA onkoviiruste paljunemise molekulaarsete mehhanismide uurimisest bioloogiliste ravimite arendus- ja tootmistehnoloogiate väljatöötamiseni“ eest.
Teine Tartu aukodanik akadeemik Mart Ustav on nii suur, et tal pole lootustki mahtuda klassikalise kirjeldava teaduse raamidesse. Tema alusteaduslikud uuringud on tekitanud terve laviini uut informatsiooni, mida on tema käe all doktorikraadi kaitsnud 20 noort inimest viinud nii akadeemilisse tippteadusse kui ka biotehnoloogilisse ettevõtlusse.

+ Teaduse aastapreemiad

LAURITS LEEDJÄRV: 90 aastat tumeda aine jälil
Tumeda aine ja kosmilise võrgustiku – nii on universumi struktuuri hakatud viimasel ajal nimetama – avastamist võib kosmoloogias pidada paradigma muutuseks.
Ühel 1943. aasta kevadpäeval sisenes Tartu tähetorni Toomemäel üks 14aastane poiss. Isalt oli ta jõulukingiks saanud Roopi Hallimäe raamatu „Astronoomilisi vaatlusi“ ning sellest tärganud huvi ajendas lähemalt vaatama, mida tehakse selles omapärase kupliga hoones. 75 aastat hiljem, 2018, tellitakse selleltsamalt poisilt, kes on vahepeal saanud täismeheks ja jõudnud väärikasse ikka, artikkel paradigma muutustest kosmoloogias ühte väga soliidsesse ja rohkelt tsiteeritavasse astronoomia ja -füüsika aastaraamatusse („Annual Review of Astronomy and Astrophysics“).  26. jaanuaril 2019 võtab üks tuntumaid astronoomia-ajakirju Astronomy and Astrophysics avaldamiseks vastu tema artikli superparvede evolutsioonist kosmilises võrgustikus  – järjekordse teadusartiklite reas, kus on ees juba üle 320 liikme.
23. veebruaril 2019 tähistab seesama „poiss“ ehk vanameister Jaan Einasto 90. sünnipäeva.

MATS-LAES NUTER: Julgus, ausus ja visioon planeerimises
Kas Tallinn kardab muutusi või ebaõnnestumist? Miks kuhjuvad riiulisse üha uued arengukavad, aga nende elluviimist ei ole näha?
Milline on Tallinna lähitulevik homme, aasta pärast, 20 aasta pärast? Kas ummikud puitasumites ja peaasjalikult remondis Vabadussõja monument ongi ühe euroopaliku pealinna visiitkaart? Räägime visioonidest ja nende realiseerimisest. Tallinna uus arengukava on koostamisel – põnev! See kõik oleks aga justkui juba olnud.

Arvustamisel
Uno Lõhmuse „Õigusriik ja inimese õigused“
näitused: Terje Ojaveri „Mis juhtus Punamütsikesega?“ ja „Vive Tolli 90“
„teater | näidendid | skuespil. Valik taani näidendeid“
Juhani Salokandle „Noore Eesti südametunnistus. Rahvuskirjanik A. H. Tammsaare“
Eesti Interpreetide Liidu festival „Virmalised“
kontsert „Amores“
dokumentaalfilmid „Süda Sõrve sääres“, „Matusepäevikud“ ja „Lagle rännakud“