Sel reedel Sirbis

LAUR KAUNISSAARE: Miks eemaldutakse liberalismist?
Jan Sowa: „Suur ebavõrdsus, olgu materiaalne või sümboolne, hävitab igasuguse kodanikuühiskonna.“
Poolat ainuvalitsev erakond PiS (Õigus ja Õiglus) näib olevat tulnud, et jääda võimule pikaks ajaks. Mis on nende esile kerkimise pikaajalised põhjused ja millised on nende paremliberaalsete kriitikute süsteemsed nõrkused, räägib Varssavi ülikooli sotsioloogiaprofessor Jan Sowa.
Kui te jälgite, kuidas rahvusvahelises ajakirjanduses käsitletakse praegu Poolat, siis mis sellest käsitlusest puudub?
Tegemist on laiema probleemiga, mis ei puuduta ainult Poolat. Selles, kuidas peavool käsitleb populistlikke liikumisi, puudub klassiperspektiiv. Ma ei mõtle klassi all rikkaid ja vaeseid materiaalses mõttes, vaid ka teistsuguse kapitali, näiteks kultuurilise või sümboolse, jaotumist. Ligipääs ka nendele kapitalidele on klassiti erinev ning klass on üks võimalikke vahendeid ühiskonna mõistmiseks.
PiSi toetajate sotsiaalne baas on kahe grupi ühendus. Esiteks inimesed, kes on materiaalselt vaesed. Nemad võidavad uuest lastetoetuste süsteemist nimetusega „500+“ ja see on väga oluline põhjus, miks praegust valitsust toetatakse. PiS oli võimul ka aastatel 2004–2007, kuid tollal ei teinud nad vaeste toetuseks suurt midagi. Valimiseelse kampaania ajal nad küll lubasid vaeseid aidata, aga kui võimule said, tegid rahandusministriks Zyta Gilowska, kes oli varem kuulunud neoliberaalsesse erakonda PO (Kodanikuplatvorm).
Seekord käitus PiS teisiti ja tõepoolest usuvad ka ise sellesse, mida räägivad. Nende sotsiaalprogrammi kuuluvad näiteks seesama lastetoetuste tõstmine 500 zlotini [125 eurot] kuus, alampalga tunnimäära kehtestamine (varem oli alammäär vaid kuupalgal, nüüd ka juhutöödel, mida pole sellisena olnud Nõukogude bloki langemisest saati) ning pensioniea langetamine.

HEIKO PÄÄBO: Kuidas mõista Ukraina ajalugu?
Johannes Remy, Ukraina ajalugu. Soome keelest tõlkinud Ene Kaaber, toimetanud Kersti Riismaa, Jüri Adamsi saatesõna. Kujundanud Merle Moorlat. EKSA, 2018. 292 lk.
Oles Buzina, Adra ja kolmhargi liit. Kuidas Ukraina välja mõeldi? Tõlkinud Andres Raid. 2017. 496 lk.
Ukraina ja ukrainlaste ajalugu on Eesti lugejale mõistetav, kuigi mitte eriti tuttav. Meie ajalooga sarnaste arenguetappide tõttu on see meile arusaadav, kuna oleme olnud osa samast impeeriumist. Oleme koos kuulunud Romanovite impeeriumisse, kus XIX sajandi keskel leidis sama mudeli alusel aset rahvuslik ärkamine. Oleme jaganud Nõukogude Liidus lähedast saatust, mille tulemusena tekkis Eestisse arvukuselt teine rahvusvähemus – ukrainlased. Huvi Ukraina vastu ei ole kadunud ka pärast Nõukogude impeeriumi lagunemist. Eesti meedias on kaasa elatud Ukraina riigi integratsioonile Euroopa suunal nii oranži revolutsiooni kui ka Euromaidani järel. Samuti on Ukraina üks peamisi Eesti arengukoostöö sihtriike ning välispoliitiliselt on Eesti Ukraina Euroopa integratsiooni püüdlusi aktiivselt toetanud. On väga oluline, et ajaloohuvilistel oleks võimalik ennast ka paremini kurssi viia selle maa ajalooga. Eelmisel ja sel aastal on ilmunud kaks raamatut, mida kannab vastandlik arusaam ukrainlastest ja nende ajaloost. 2017. aastal andis Andres Raid oma tõlkes välja Oless Buzõna raamatu „Adra ja kolmhargi liit“ ja tänavu ilmus Ene Kaaberi tõlgituna Helsingi ülikooli ajaloolase Johannes Remy raamat „Ukraina ajalugu“.

MARIA MÖLDER: Maaelufestivalid ja elamusfestivalid
Paadunud linnainimestel on ehk festivale korraldades jäänud tähelepanuta, et elu maal toimib nende abitagi.
Küllap on nii mõnigi murelik inimene mõelnud, et võiks olla sellised vahvad laagrid, kus linnastunud hipsterid saaksid üheskoos igavuse peletamiseks pisut füüsilist tööd teha ja midagi elus vajalikkuu õppida. Õnneks on sellised üritused nüüd täiesti tavaliseks saanud. Sageli korraldatakse selliseid töölaagreid üksikul saarel või kauges metsanurgas, et oleks harjumatu tegevusega kergem kohaneda. Nii et kui teate kedagi, kes ei oska oma eluga midagi mõistlikku peale hakata, siis soovitan ta mõnele sellisele elamus- või elustiilifestivalile saata. Ehk saab sellest tema elu festival ja ta leiab oma elule uue suuna.

ARVI ANDERSON: Argine Kesk-Eesti
Uute väärtuste loomise kõrval tuleb hinnata tavalist. Aeglus on sama oluline kui kiirus ja  igavus sama tähtis kui huvitavus. Kuidas kujundada argiruumi ja majandusmaastikku?
Lõbujanu on lõputu: meie ülimalt visuaalses kujutistele suunatud igapäevas kordub uudsusele ja huvitavusele ehitatud tsükkel. Pidev vahepuhkuseta info üleslaadimine aga nüristab meeled. Argipäevast põgenemiseks ei ole sugugi vaja spetsiaalseid kohti ega mõnd meelelahutuslikku tegevust. Niisama oluline on mõni pikaldane ettevõtmine, igavus ja aeglus, pealtnäha lausa tegevusetus. Kuidas luua ruum, mis jahutab meeli, võimendab monotoonsust ja soodustab mõtisklemist?

KADRI VAHER: Elurikkuse võimendamine ruumi planeerimisel
Progressiihalus ja majandusele keskendumine on viinud elurikkuse hääbumise ja inimese loodusest kaugenemiseni, mis avaldub ka elukeskkonna kvaliteedi languses.
Aprillikuus toimus keskkonnaministeeriumi ja planeerijate ühingu korraldatud kõlava pealkirjaga seminar „Elurikkus ruumiloomes“. Kuna planeerijad tegelevad samaaegselt eri mõõtkavade ning asustustihedustega, spetsialiseerumine linna- ja maapiirkondade lõikes puudub, siis sõnastati teemade ring igale Eesti nurgale – loodus linnas ja väljaspool linna.
Hoolimata laiast vaatenurgast on siiski selge, et peamine ruumi loomine toimub inimtegevuse, seega suuresti ehitatud keskkonna kaudu. Elukeskkonnas tajutavad muutused saavad alguse eeskätt planeeringute ja ehitusprojektide kaustadest ning üldjuhul ei esitata planeerijale või projekteerijale tellimust looduslike alade kavandamiseks. Arengut vedavaks ideeks on hoonekompleks, asulaid ühendav teetrass, saunamaja või riigi majandust turgutav tehas.

ÖKOLOOGIKA. AVELIINA HELM: Sissejuhatus maailma päästmisse
Keskkonnateemadel kirjutamine on nagu õpetaja tüütu jutt koolipingis istujale – kuulata ei viitsi juba enam ammu, aga jutt otsa ka ei saa. Halbu teateid tuleb uksest ja aknast: metsade tulevik on tume, niidud on kadunud, putukad surevad välja, linnud ka, korallrahud on pleekinud, Golfi hoovus aeglustub, kliima muutub arvatust kiiremini ja homme on kõik veel hullem. Nähtusest doom and gloom ehk hävingust ja hukust teavitamine on keskkonnateemade puhul paratamatu, asjalood on inimkonna keskkonnakasutuse hüppelisele suurenemise tõttu viimase poolsajandi jooksul tõesti enneolematult palju muutunud.
Hokikepitrend ehk eelnenud tuhandete aastatega võrreldes järsk (ja kiirenevalt jätkuv) tõus viimasel poolsajandil ei käi üksnes maapinna keskmise temperatuuri või atmosfääri süsihappegaasi sisalduse kohta. Suureks kiirenduseks nimetatud perioodi iseloomustab terve ports üha kiirenevaid suundumusi, mis ei paista kuidagi stabiliseeruvat – metsade, märgalade ja rohumaade kadumine, veekogude saaste, ookeanide hapestumine, kalavarude vähenemine, muldade degradeerumine jne. Tagajärjeks on paljude liikide häving ja hukk, mis lõpuks jõuab kahtlemata ka ökosüsteemide ja inimeseni.

Arvustamisel
Jan Kaplinski „Valged ööliblikad. Wegeneri naeratus“ ja Igor Kotjuhi „Loomulikult eriline lugu“
Nick Couldry ja Andreas Heppi „The Mediated Construction of Reality“
Tallinna XVII graafikatriennaali põhinäitus „Pilvepurustajad. Intensiivsus vs. kavatsus“
festival „Hard rock laager“
Eesti Kunstiakadeemia lõputööde näitus „Tase“ ja graafilise disaini osakonna lõputööde näitus „GD18 Show“
Mihkel Kunnuse „Päästepaadieetika“
Vilja Nyholm-Palmi „Sarah Bernhardt’i viimane suvi“
mängufilm “Haletsus”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht