Sel reedel Sirbis

VEIKO LEMBER: Eesti teaduse taltsutamine
Eesti üldsust näikse üha teravamalt vaevavat küsimus, kuidas suunata ülikoolide ja teiste teadusasutuste teadus- ja arendustegevust (TA) selliselt, et see veelgi otsesemalt toetaks ühiskonna ja majanduse ees seisvate ülesannete lahendamist. Paradoksaalsel kombel on need ülesanded jäänud seni sõnastamata.
Kuigi teadlased peavad tippteadust isegi Eesti kaua otsitud Nokiaks, siis ajastu moodi järgiv ühiskond küsib üha valjemalt, mis nad selle eest vastu saavad. Jättes siinkohal kõrvale arutelud teaduse üldistest väärtustest (teadus kui kultuuri osa), pigem kaugemas tulevikus realiseeruvatest hüvedest (teadmuse levik) ja üldisest teaduse alarahastatusest, tuleb küsida, et mis siis ikkagi takistab aja jooksul lahku kasvanud TA nõudluse ja pakkumise kokkuviimist.

INGRID RUUDI: Vana kooli väärtuste biennaal
Seekordset Veneetsia arhitektuuribiennaali iseloomustab humanistlik hoiak, traditsiooni ja uuenduse dialoog ning superstaaride asemel geograafiliselt ja sooliselt tasakaalustatud osalejaskond.
Paari kuu eest käisin vestlemas Soome arhitektuuri grand old man’i Juhani Pallasmaaga, kes muu jutu sees rõhutas uhkustundega, et just tema ja Kenneth Frampton olid žüriiliikmetena surunud läbi Iiri büroo Grafton Architects võidu Lima tehnikaülikooli (Universidad de Ingeniería & Tecnologia, UTEC) arhitektuurivõistlusel. See 2015. aastal valminud vormilt brutalismihõnguline, sisult aga eelkõige inimlikku läbikäimist väärtustav hoone tõi autoritele Yvonne Farrellile ja Shelley McNamarale laialdast rahvusvahelist tähelepanu, Briti Arhitektide Kuninglik Instituut (Royal Institute of British Architects, RIBA) värskelt asutatud aastapreemia ja ilmselt suuresti ka seepärast kutse kureerida 2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaali.
Mai viimasel nädalalõpul avatud biennaalil ringi jalutades sain hästi aru Pallasmaa rahulolu põhjustest – Grafton Architects ja nende kureeritud väljapanek kannavad just sedalaadi vana kooli humanistlikke väärtusi, mille eest mõlemad mehed seisnud on: arhitekti vastutustunne ja hool, inimkeskne avalik ruum, arhitektuuri materiaalsus, tektoonilisus, kombatavus, mingit laadi ehedus. Kontekstitundlikkus ja traditsioonide väärtustamine ilma pseudoajaloolisuseta, asjatundlik praktika ilma keeruka teoretiseerimiseta.

GREGOR TAUL: Kus lõpeb monument ja algab tänavakivi?
Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljoni näituse kuraatorid kutsuvad üles mõtlema avaliku ruumi erinevatele tähenduskihtidele.
26. mail avanes Veneetsia arhitektuuribiennaal, mis tänavu kannab alapealkirja „Vabaruum“ („Freespace“). Eesti paviljon asub Arsenale ja Giardini näitusealade läheduses kunagises Santa Maria Ausiliatrice kirikus, kuhu on sisse seatud arhitektide Laura Linsi, Roland Reemaa ja Tadeáš Říha kureeritud näitus „Nõrk monument“. Pealkiri näib esmapilgul viitavat sellele, et üks postsotsialistlik väikeriik tegeleb suurel laval taas oma paratamatute kasvuraskustega, mis väljenduvad monumentide peal väljaelatavas vägivallas. Lähemal vaatusel selgub, et teemapüstitus on sootuks nüansirikkam ja mängulisem: fookusesse on asetatud ehitatud keskkonna nõrgad kohad. Kuraatoreid huvitab küsimus, kas ja kuidas suudab väljapaistmatu ja enesestmõistetavaks peetav arhitektuur enda eest kõneleda, nagu monumendid seda väidetavalt teevad. Nüüd, kus ettevalmistused on tehtud ja väljapanek avatud, räägivad autorid lähemalt näituse sisust.

Uus biennaal uute inimestega. Andra Orn intervjueerib  Riia biennaali korraldavat Agnija Mirgorodskajat. AGNIJA MIRGORODSKAJA: „„Riboca“on platvorm, mille abil toetada Baltimaade kunstnikke ja tutvustada neid rahvusvahelisele publikule.“

PETER MURDMAA: Suurus on vaatenurga küsimus
Juubeliaasta „Eesti Vabariik 100“ lühimate ööde valguses on põhjust rääkida ka üha enam lühenevast filmikunstiformaadist – lühifilmist.
Tundub, et keegi eriti vastu ei vaidlegi, kui pakun, et laias maailmas tuntakse Eesti filmikunsti eelkõige tänu meie lühifilmidele. Võib-olla on see väide julgevõitu, kuna lühifilmi all oleme harjunud mõistma peamiselt lühimängufilmi. Kui dokumentaal-, anima- ja mängufilm on tootmispõhiselt oma hinnaskaala tõttu paigutatud eri kaalukategooriatesse, siis filmilevis on määravaks ainult filmide pikkus. Võiks ju järeldada, et meie animameistrite Priit Pärna, Riho Undi, Ülo Pikkovi, Priit Tenderi ja paljude teiste tegijate teosed on lühifilmid. Aga mis on filmide tuntuse mõõdupuu? Pääsemine n-ö kaubamärgiga festivalidele. Osalemine Veneetsias, Torontos, „Sundance’il“ või mõnel muul elitaarsel filmifestivalil tagab filmile edu nii festivalilevis kui ka müügis.

Konstruktiivne arrogant. MARGUS MAIDLA intervjueerib kultuuripsühholoogia professorit  Jaan Valsineri.
Eelmisel aastal valiti Eesti Teaduste Akadeemia välisliikmeks endine Clarki ülikooli psühholoogia professor ja praegune Ålborgi ülikooli kultuuripsühholoogia professor Jaan Valsiner. Tegu on äärmiselt huvitava elukäiguga teadlasega, kelle tegevusareaal on üleilmne.  Alates 1980. aastatest, mil Valsiner Eestist lahkus, on ta tõusnud oma valdkonnas üle maailma tunnustatud teadlaseks, ta on üheksa monograafia ning kolme käsiraamatu autor, Hans Kiliani auhinna laureaat.
Akadeemik Valsineril pole põhjust teaduse administreerimist ja bürokraatiat heatahtlikult kommenteerida, sest elulisi muudatusi ei ole tehtud vabast tahtest, vaid need on sündinud teadlaste ja administraatorite üksteise mittemõistmisest teadlase tegevusvabaduse osas. Seetõttu sedastabki Valsiner elutargalt: „Pole mingit vahet Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahel – administratsiooni süsteemid on universaalsed ja sellistel juhtudel aitab ainult endale kindlaksjäämine ehk konstruktiivne arrogants!“

MIKAEL LAIDRE: Valejumala tehisaru
Masinate mäss eeldaks, et aparaadile, keerukalt konstrueeritud mateeriale, on võimalik anda nous või intellekt ja tahtevabadus. Ometi ei ole ühtegi loogilist argumenti, kuidas see võimalik peaks olema.
Sõjamasinatest geopoliitika lahinguväljadel internetiga varustatud kodutehnika ning isesõitvate autodeni – tehnoloogia osakaal igapäevaelus kasvab mühinal. Selle tohutu muutuse varjus on lihtne kaotada silmist suurem pilt, seonduv vaimne ja metafüüsiline mõõde. Tehisintellekti arendamine võib olla uus, ent lugu ise vana, lausa aegade alguseni ehk esimese revolutsioonini tagasiviidav, kui Aadam uhkusest Paradiisi aias langes, pimestatuna valelubadusest keeldu ületades jumalaks saada. Tegemist ei olnud sooviga (hea ja kurja tundmise puust süües) teada saada, teadmisi või teadust omandada, vaid katsega selle abil võimu haarata, vahetada loomulik kord enda kujundatu vastu.

ART LEETE: Soome-ugri tarkus
See on hea küsimus, et kas soome-ugri tarkus sarnaneb kõigi muude maailma tarkustega. Ei saa aga kõrvale jätta ka võimalust, et me ikkagi oleme pisut isemoodi. Ja pole lihtne öelda, kumb on parem. Kaaluda tuleb kõiki võimalusi ja hea oleks ju aru saada, milles meie mõtete omanäolisus seisneb.

Hooaja väsimusnootideta lõppakordid

Lovecrafti pärand

Näitus „Päästetud pühadus. Ikoonid Nikolai Kormašovi kogust“ Mikkeli muuseumis

Arvustamisel
Peter Bergeri ja Thomas Luckmanni „Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus“
Enn Põldroosi romaan „Circletown“
Estonia muusikal „Buratino“
näitus „Traditsiooni sünd. Eesti kuldaja kunst Enn Kunila kollektsioonist“
Vanemuise „Härra Biedermann ja tulesüütajad“
Tallinna Linnateatri ja Vana Baskini teatri „Miljoni vaade“, Teatri Kelm „Läbi/mäng“
ERSO hooajalõpu festival „Praktiline spirituaalsus“
kontsert „Armastuse jõud“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht