Nõukogude võimust ja matkapisikust. Kergemeelsetest naistest kah

Mart Soidro

Toivo Tootsen, Kott seljas ümber „kodumaa”. Go Group, 2013. 282 lk. Ülo ja Toivo Tootsen, Maa ja mere peal. Eesti Raamat, 1970. 294 lk. Tunnistan ausalt, et suhtusin sellesse raamatusse eelarvamusega. Toivo Tootsen pole ajakirjanikuna kunagi olnud terava sõnaga, pigem selline ettevaatlik laveerija. Juhtis aastakümneid Eesti Raadio meelelahutussaadete toimetust, aga seal oli temast säravamaid tegijaid. Kui pool sajandit oli elatud ja ajakirjanduslik loomepuhang möödas, liitus ta Keskerakonnaga (näiteks Priit Aimla 53-, Enn Eesmaa 57aastaselt) mis paratamatult varjutab ka varasemat tegevust. Ka kunagine „Aktuaalse kaamera” vanemtoimetaja Ülo Tootsen (1933–2006) leidis tee Savisaare juurde ja oli riigikogu IX koosseisu liige. Ometi oleksin Toivo Tootseni suhtes ülekohtune, kui jätaksin mainimata, et tema „Jõhvi Joosepi jutupaun” (1975) oli üks ütlemata tore lasteraamat, mille paremad palad on mul veel siiamaani meeles.

„Kott seljas ümber „kodumaa”” on parandatud ja täiendatud trükk 1970. aastal „Maailm ja mõnda” sarjas ilmavalgust näinud raamatust. Toivo Tootsen ei raputa tuhka pähe ega näita ennast vabadusvõitlejana, kes rusikas taskus Nõukogude impeeriumile ringi peale tegi. Mis tehtud see tehtud, kahetseda pole midagi. See oli ainus võimalus külastada paiku, kuhu suure tõenäosusega pole hiljem astunud ühegi eesti ajakirjaniku jalg. Neli ja pool kuud kestnud reisile leiti kõige lollikindlam ettekääne – komsomoli 50. aastapäev. „Noh, et teeme reisi ümber Nõukogude Liidu, käime komsomoli löökehitustel, teelt saadame reportaaže, hiljem kirjutame reisiraamatu” (lk 22). Toivo Tootsenil pole põhjust ka esmaväljaannet häbeneda, tema asemel poleks ma välja visanud vagajuttu asumisel olnud Leninist. Noorem põlvkond ju ei tea, et Dvinogorskis lõkketule ääres laulis Lenin laulu „Julgesti, vennad, nüüd tööle!” (esmatrükk, lk 176–177).

„Ei pääsenud me tsensori käest terve nahaga – Glavlit tegi ligi poolsada parandust, viskas välja lõike ja terveid lehekülgi. Mitte sõjasaladusi – kus me nende juurde oleksime pääsenud! Aga meie kriitilisi kirjutisi loodusreostusest, raiskamisest jne peeti ilmselt riigi mainet kahjustavaks ja seega need ka välja võeti,” kurdab Tootsen (lk 12–13). Nüüd võinuks ju need kriitilised kirjutised ära avaldada, aga näiteks Vladivostoki Kuldsarve lahe reostust puudutav tekst on raamatutes identne. Erinevusi on pigem märgata kohtades, kus sai „nalja ja napsu”. Näiteks Ararati veinitehase külaskäiku kirjeldatakse esmatrükis väga puritaanlikult, aga äsjailmunud raamatus „joome himukalt pokaali põhjani ja saatja küsib: „Noh, poisid, soovite veel? Voh, läheme, seal on väga hea muskaat!” (lk 90).

Olid ajad … Ajakirjanikud olid lugupeetud inimesed ja amet austustvääriv. Alustati ikka siis, kui sulemehed olid kohal, mitte pärast seda, kui tintla oli lahkunud. „Ajakirjanike liit jagas turismituusikuid ja autoostulubasid ning selle punaste kaantega liikmepilet äratas harrast austust laial Venemaal” (lk 18). Peale punaste kaantega liikmepiletite oli vendadel kaasas komsomoli keskkomitee pitsatiga kiri ja komandeerimistunnistus, milleta olnuks pea võimatu võõrastemajas või hotellis kohta saada.

Toivo Tootsen pole eriti leidlik pealkirjade väljamõtleja, pealegi on „Kott seljas ümber „kodumaa”” eksitav. Milleks kasutada jutumärke, kui see oligi tollal tema kodumaa? Ka ei selgu reisikirjast, et rännumeestel kordagi kott seljas oleks olnud. Raamatus on lausa omaette peatükk „Kohver, reisimehe parim sõber”. Kohvrisse pidi mahtuma faktoteek, mälumahuga üle poole tuhande teadmistekaardi. „Tema kaasavõtmiseks tuli kohvris ruumi teha käterätiku, kahe paari sokkide ja kohvikarbi arvel.” Autoril pole kombeks viidata, aga huvitav olnuks teada saada, mille põhjal see faktoteek koostati. Norilski sunnitöölaagritest ei olnud autorid esmatrüki ajal veel midagi kuulnud, seda reklaamiti kui näidislinna, mida rajati hoolimata elu-, ehitamis- ja sõjaraskustest. Taastrükis on sõnavaht nõukogude inimese kangelaslikkusest asendatud toimetaja Jaanus Piirsalu suurepäraste joonealuste kommentaaridega. Leidsin nende hulgast vaid ühe suuremat sorti vea leheküljelt 169: „Hendrik Krumm (1934–1989) oli Nõukogude ajal Estonia teatri üks kõige kuulsamatest tenoritest Georg Otsa ja Tiit Kuuse kõrval.” Ikka Georg Otsa ja Tiit Kuusiku kõrval, kes ei olnud mitte tenorid, vaid baritonid!

Raamat on heal matkapaberil ja käe­pärane, kunstnik Jan Garšnek on selle toredasti kujundanud. Kui midagi ette heita, siis fotod võinuks olla jutu juures, mitte eraldi poognatena sadakond lehekülge hiljem. Kujundaja jaoks olnuks nende „istutamine” teksti vaevanõudev, isegi võimatu missioon, sest Siberi kolkas (šušenskojes) läks Ülol fotoaparaat nässu (lk 163). Kuigi vanem vend tegi ka edaspidi kõvasti pilte (lk 247), pääses neist raamatusse vaid üks Tšukotka merevaade.

Nigel fotomaterjal ongi raamatu üks suuremaid miinuseid, need ei anna hea jutuvestja muhedatele reisimälestustele suurt midagi juurde (v.a Türkmenistani arbuusikasvataja oma nunnudega ja pisike peatus Oši–Frunze metsiku mägitee ääres). Tootsen kirjeldab nauditavalt bussisõitu Ošist Frunzesse (Biš­kekki), juttu võinuks illustreerida ka mõni foto sangarlikest bussijuhtidest. 1970. aasta trükises oli 79 fotot, uues 100. Neist vaid mõned kattuvad, kuid mis peaasi: kõige põnevamast reisiosast Põhja-Jäämerel pole kummaski raamatus ühtegi fotot. Vennaksed hoidsid raha kokku ja ostsid laevadele kõige odavamad piletid lootuses, et saavad magada oma ametipositsiooni kasutades kapteni või esimese tüürimehe uhkes kajutis. Saidki, aga sellest võinuks mälestuseks teha ka mõne foto. Samuti avastab tähelepanelik lugeja, et peale Toivo Tootseni abikaasa Tiiu on värskes väljaandes veel üks kaunitar kogunisti kahel fotol. Ühel allkirjaks „Restoranvaguni puhvetipidaja puhkehetkel”, teisel „Mälestuseks üks pildike! Kui ka toiduvalik sööklates oli napp, siis personal oli vahel seda südamlikum.”. Aga ühest südamlikust merereisist, õigemini praamiseiklusest veidi allpool.

Tootsen pole näinud vaeva reisikirja „ülekirjutamisega”, ka uustrükis kipub domineerima nõukogudeaegne šabloonne sõnavara. Nagu ikka, olid komsomoli staabis asjalikud ja vastutulelikud noored, Tallinna merekoolis õppinud kapten oli tõsine mees ja inimesed, hoolimata eluraskustest, koduküla suured patrioodid. Meeldivaks erandiks oli peatükk külaskäigust Siberi eestlaste juurde („Soome saunaga eesti küla Siberi südames”).

Suure koduigatsusega kirjutatud raamatu pikim peatükk „Läbi valu ja vaevade Põhja-Jäämerele” kiskus aga liialt luuleliseks ja paatoslikuks.

Reisikiri olnuks kõvasti magedam, kui Tootsen poleks pikkinud reisikirja tollasele abikaasale saadetud kirju. Tunnistan ausalt, et mingist hetkest alates jätsid mind Tootseni kirjeldused kalakombinaatidest ja löökehitustest täiesti külmaks, kogu tähelepanu oli koondunud suhtedraamale. Otsesõnu seda kirjadest välja ei loe, aga ridade vahelt võib saada aimu, et „kallist naisukesest ja vaalapojukesest” kujuneb reisikirja lõpuks tõeline fuuria, kelle suust kostab vaid nurinat ja kel kõrini abikaasa vassimistest ja varjamistest.

7. mail sai reis alguse, aga juba 1. juunil on Tiiu pahane, et kirjad on lohakalt kirjutatud (lk 76). Ka nädal hiljem on proua tusases tujus (lk 81), misjärel otsustab Toivo osta naisele „veel ühed klõpsud kõrva, kuna eelmisi ei saanud sa kätte” (lk 83). Järgmised kaherublased kõrvarõngad ostab värske abielumees 24. juunil ja konstateerib neli päeva hiljem, et „mõnes kirjas oled minu vastu pahane, mõnes hea. Teist korda lugesin nii, et head kirjad oleksid lõpus. Hoopis parem tunne oli!” (lk 120). 28. juuli neljaleheküljeline kiri on juba üks suur arveteklaarimine, 4. augustil teeb rännumees viimase katse ja ostab Vladivostoki täikalt abikaasale kingad, unustamata kirjas lisada: „Mulle meeldisid küll. Tegime isegi proovi – püüdsime sama hinna eest (35 rubla) neid maha müüa ja leidsime kiiresti ostja!”

(lk 174). Hilja! Tunneterong oli kraavi sõitnud ja 1. septembril jäi Toivol üksnes kurvalt tõdeda: „Õnn ja armastus on selja pööranud.” (lk 251) Südametunnistus on Tootsenit siiski vaevama jäänud, uustrükis on peatükk „Erootiline praamiseiklus”, kus sõjaväevormis nägus neiu Tanja teeb kajutis ettepaneku, millest „parimas eas vennastel” raske keelduda: „Ah poisid, mis me siin tseremoonitseme – kumb teist on esimene?” (lk 106). Põhja-Jäämerel jätab autorile kustumatu mälestuse puhvetipidaja Maša, kel „mõne kajutiga läheb kiiresti, mõnda ei saa ega saa korda … Millegipärast on need just esimese tüürimehe ja kapteni kajutid, eriti siis, kui mehed vahist vabad ja kohv kiiresti joodud …” (lk 226).

Helgemas tonaalsuses võikski lõpetada. Toivo Tootsen on kirjutanud muheda nostalgilise ja üllatavalt avameelse raamatu. Vennaksed nägid ilma ja inimesi – tollast režiimi ja tingimusi arvestades elati igati täisväärtuslikku elu. Kahetseda ei ole midagi. Elada tulebki nii, et poleks hiljem piinavalt valus üleval oldud tundide pärast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht