Meedia: Pikad tunnid kuival kaevul

Kaarel Tarand

Saabastega Kass ega Vahva Rätsep ei liigu füüsilisel kujul meie hulgas ringi ega räägi oma seiklusterohke elu tipphetkedest igal aastal ise üha uuesti ja uuesti. Nad elavad muinasjuttudes, ei välju sealt oma elulugu värvikamaks pajatama ega osale poliitilises võitluses. Sama lugu on Konstantin Pätsi ja Jaan Tõnissoniga, kuigi näiteks 1930ndatel see nii ei olnud ja eriti Päts sai ametipositsiooni (kuri)tarvitades oma rolli iseseisva riigi loomisel aina suuremaks jutustada. Iseseisvuse taastamise järel on Eestis lood teisiti. Ammu enne, kui tõsised uurijad lähiajaloo pöördelised aastad 1988 – 1992 üldse ette võtta on julgenud, käib rahvale “vabaduse toomise” võtmekujude vilgas mütologiseerimine. Eks need kipuvad enamjaolt sellised “seitse ühe hoobiga” jutud olema, informatiivses mõttes aga on tegu puhtakujulise müraga, millest on sündmuste vähegi teaduslikumaks käsitlemiseks õige vähe abi.

Vaba meedia sõnastab oma rahvuskultuurilised ülesanded endale ise. Kahtlemata on õige selles töös riiklikust tähtpäevakalendrist abi otsida. Sealt vaatab vastu 20. august, mille hilisõhtul 1991 Eesti kongress ja ülemnõukogu mäletatavasti põhiseadusliku omariikluse taaskehtestamises kokku leppisid. Kuigi toimetused otsivad aina pingsamalt uusi ja originaalsemaid vaatenurki ja žanrilisi võtteid, et juba lõpmatuseni käsitletu ikka värskena tunduks, oli tänavu (tegelikult juba ka varem) 20. augusti tähistamisel meedias tugev higilõhn juures. Tööd tehti ja vaeva nähti, aga armastust ei tulnud. Pigem suubuvad kõik head kavatsused ikka omamoodi hagiograafilisse lõksu ja ma ei mõista lõpuni, miks toimetused üha uuesti sinna ise ronivad.

Nagu Sirbi terane lugeja eelmisel reedel võis märgata, on eluterve alternatiiv 20. augusti sündmuste kajastamiseks täiesti olemas. Ja Sirbi valik polnud ainus võimalikest. Kindel on aga see, et 15 aasta tagustel augustipäevadel tegelikult toimunud sündmuste hulk on lõplik ning kui ajakirjanikud säilitavad oma senise oskuse olulist ebaolulisest eristada, saame igal järgmisel aastal meedialt kingiks eelmisega võrreldes närtsinuma infobuketi.

Seekord tegid Postimees ja Kuku raadio esseekonkursi, Eesti Päevaleht tagasivaatava eriväljaande, Eesti Televisioon ja Eesti Raadio aga suure ühise jutusaate, kus pühakud ise said oma elulugusid ilusamaks vesta. Igapäevameedia on tele/raadiosaate “Kas me sellist Eestit tahtsimegi?” sisuliselt juba läbi hekseldanud ja sellele pole suurt midagi lisada. Milline pühak kellele meeldis ja teistest mäekõrguselt paremana tundus, see on iga saadet jälginud sektiliikme pimeda usu küsimus ja vaevalt saab kuitahes argumenteeritud kriitika kellegi kindlat usku kõigutada.

Aga kogu saateformaat on juurteni vale. Juba eelöeldud põhjustel, mis pani neli saatekülalist täiesti ebavõrdsesse olukorda. Kaks meest, kes juhuslikult 15 aastat tagasi riiklikke ametiposte täitsid, said end ümbritseda institutsionaalse nimbusega, teised kaks mitte. Ühed said kogu aeg mõista anda, et kuna ma olin ametis, siis järelikult mina tegingi, teised aga seda väidet ainult kritiseerida ja olla nii-öelda opositsioonilises rollis, mis on alati nõrgem.

Suure külalistehulgaga vaidlussaadete traditsioon ringhäälingus ulatub tagasi 1988. aastasse, mil saate “Mõtleme veel” jutumaratonidel osales korraga koguni kaks stuudiotäit külalisi, kellest igaüks sai öelda ehk repliigi või kaks ja mingit selgete seostega temaatilist järgnevust kunagi ei tekkinudki. Nüüdseks on kahanenud nii ajakirjanike kui külaliste hulk ühes saates, aga nagu pühapäeva õhtu üle kinnitas, on ka 2+4 selgelt liiga palju. Pole raske mõista, et riigijuhid/poliitikud avaldavad toimetustele pidevat ja ränka survet, mistõttu külaliste arvu piiramine oludes, kus riigi parlamendis tegutseb vähemalt kuus poliitilist erakonda, on väga keeruline. Kui mõnda ei kutsu, saad kohe kaela süüdistuse poliitilises kallutatuses, mille suhtes rahvusringhääling on eriti haavatav. Kui selles olukorras siiski väitlussaadet teha tahta, paneb toimetus end automaatselt kaotaja olukorda.

Esiteks on jutuvestmine poliitikule rohkemgi igapäevatöö kui ajakirjanikule. Tähendab, enam-vähem võrdsed võitlusvõimalused tekiksid juhul, kui ajakirjanikke oleks saates sama palju kui külalisi. Neil, keda on rohkem, pole mingeid raskusi mängu ehk saatejuhtimist üle võtta ka professionaalseima käest ajakirjanike hulgas. Või soovi korral rääkida ainult sellest, millest poliitik ise tahab, õigustuseks see, et “ma pidin nii kaua oma jutujärge ootama ja pean nüüd ajakirjaniku küsimusele vastamise asemel hoopis teisi väiteid õiendama”.

Teiseks kehtib Eestis olukord, kus ajakirjanikud jäävad enamasti vanuselt poliitikutele alla ning peavad arvestama publiku väärtushinnangutega. Eeskätt sellega, et vanemate inimeste vastu pidavat viisakas olema. Ja eriti veel, kui nad kõrgel ametipostil ka juhtuvad olema. Seega ei saagi meie ajakirjanikud korralikku (või ameerikalikku) ajakirjanduslikku ülekuulamist läbi viia, sest iga teravust või savisaarelikult öeldes “jura ajava” poliitiku korralekutsumist käsitleb vähemasti eakam publik poisikeseliku häbematusena. Ühesõnaga, tee, kuidas tahad, ikka on valesti. Ja nii tundubki õigeim, hoolimata riiklikust kalendrist, 20. augusti kajastamise meediamahtude märgatav vähendamine. Sest info mõttes on see kaev juba aastaid tagasi kuivaks ammutatud ning muinasjutuvestjate jaoks edevuse laadale pealava ehitamine on kõike muud kui meedia ülesanne.