Kultuuriajakirjanduse uuring tõstatab küsimusi

REBEKKA LOTMAN

Kultuuriajakirjanduse sisu ja kasutajaskond. Uuringu täitjad Peeter Vihalemm (uuringu juht), Marju Lauristin, Ragne Kõuts-Klemm, Maarja Lõhmus; kaasatud on 13 TÜ ühiskonnateaduste instituudi õppejõudu ning doktoranti, magistranti, bakalaureanti. Uuringu tellija: kultuuriministeerium, maksumus 58 155 eurot.

Mitmeaspektiline uuring kinnitab eesti kultuuriajakirjanduse head tervist, elanikkonna huvi kultuuri ja kultuuriajakirjanduse vastu ning sedagi, et status quo säilitamiseks vajab riik strateegilist plaani noorte kaasamiseks. Uuringu lõpparuanded on aga toimetamata, millest on sugenenud vormilist ja sisulist lohakust, vasturääkivusi, lapsusi ning lausa vigu.

Eduard Wiiralt. Visand ajalehe väljalõikel. Grotesksed näod. Pliiats, paber, dateerimata.

Eduard Wiiralt. Visand ajalehe väljalõikel. Grotesksed näod. Pliiats, paber, dateerimata.

Eesti Kunstimuuseum.

Sissejuhatuseks

Kultuuriajakirjandus on eesti kultuuri ja rahvuse puhul täitnud ärkamisajast alates märkimisväärset rolli, mille funktsioon on eri perioodidel teisenenud: kultuurimeedia on arendanud keelt ja kultuuri, juurutanud esteetilisi tõekspidamisi, loonud rahvuslikke väärtusi, mõjutanud ühiskondlik-poliitilisi protsesse, pakkunud platvormi ridade vahel keelatu väljendamiseks. Kord on kese olnud esteetilisel sõnumil, Roman Jakobsoni mõistes poeetilisel tasandil, siis aga sotsiaalsel sõnumil, eesmärgiga vastuvõtjas – avalikkus, ühiskond – midagi esile kutsuda või muuta, s.t Jakobsoni termineis konatiivsel funktsioonil.1

Kultuuriajakirjanduse uurimine on ühtlasi kultuuri uurimine – kultuuriajakirjandus ühest küljest reflekteerib, teisalt on ta samal ajal ise selle kultuuri osa ning loob seda; ning ka kultuuriajakirjanduse uurimine, s.t teaduslik refleksioon kultuuri ajakirjandusliku (samuti paiguti teadusliku) refleksiooni üle kuulub samasse sfääri – kultuuri.2 SA Kultuurileht ja Eesti Rahvusringhäälingu kanalite alla koondatud riiklikult finantseeritud kultuuriajakirjandus moodustab harukordselt mitmekesise ja laiahaardelise terviku ning kui lisada siia veel uuringust välja jäänud humanitaarteaduslikud ajakirjad (Methis, Trames, Interlitteraria, Slavica Revalensia jm), võib tõenäoliselt kultuurimeedia vallas pidada Eestit Euroopa viie rikkama riigi hulka kuuluvaks.

Kultuuriministeeriumi algatus tellida eesti kultuuriajakirjanduse uuring on seega äärmiselt tervitatav, kiitust väärib ka ettevõtmise põhjalikkus, sest eesmärgiks võeti mitmeaspektiline, nii kvalitatiivseid kui ka kvantitatiivseid meetodeid kombineeriv analüüs. Nii seati uuringule „Kultuuriajakirjanduse sisu ja kasutajaskond“ neli peamist eesmärki: 1) selgitada välja ja analüüsida kultuurialast arutelu ja teavitamist võimaldavaid meediakanaleid ja -väljaandeid, selgitades nende eesmärke, tegutsemismudeleid, temaatilist fokuseeritust ja ulatust, käsitlusviiside eripära, vastavust eri sihtrühmade ootustele; 2) selgitada kultuuriväljaannete rolli Eesti kultuuriprotsessis ning elanikkonnarühmade kaasamises kultuurikeskustellu ja aktiivsesse kultuuripublikusse; 3) selgitada avalikest vahenditest rahastatava kultuurimeedia kvaliteeti ja funktsioone meediasüsteemis, võrreldes era- ja omaalgatuslike kultuurikeskustelu kanalitega; ning 4) anda välja­annetele tagasisidet nende sihtrühmade koosseisu, ootuste ja rahulolu kohta.

Ülesehitus ja järeldused

Hankega võitsid projekti Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsioloogid, uuringurühma juunis esitletud lõpparuanded koosnevad vastavuses lepinguga sätestatud eesmärkidele viiest osast: kokkuvõte (LA I), sisuanalüüs (LA II), ülevaated kasutajaskonnast (LA III), eksperdiintervjuud (LA IV) ja fookusgruppide intervjuud (LA V). Septembris 2015 esitati kaks vahearuannet, neist esimene oli pühendatud sisu ja vormi statistilisele monitooringule (VA I), teine kasutajaskonnale 2014. aastal (VA II).3

Lepinguga kinnitati ka uurimismeetodid: statistilist kvantitatiivanalüüsi kasutati nii kasutajaskonna kui ka sisu monitooringus, intervjueeriti ja korraldati veebiküsitlusi, kogudes infot juhuslikult valimilt, fookusgruppidelt ja ekspertidelt; kvalitatiivne analüüs täiendas statistilisi arvandmeid. Kvantitatiivsete uuringute valim oli esinduslik: kasutajaskonna uuringus küsitleti 1000 eesti ja 500 vene emakeelega inimest, märkimist väärib ka kultuurivälja­annete statistilise kontentanalüüsi valim: kolme kuu jooksul vaadeldi 26 kultuuriväljaannet.

Uuringu tähtsamad järeldused rajanevad eeskätt kasutajaskonna statistilisel analüüsil, mille põhjal jagatakse eestlased kultuuriaktiivsuse järgi klastritesse ning analüüsitakse eraldi nende ealist struktuuri; huvitav on ka skeem Marju Lauristini kokkuvõtlikus artiklis „Kultuuriajakirjandus kultuuriväljal ja ühiskonnas“, kus tuginedes Pierre Bourdieu väljateooriale vaadeldakse eesti kultuurimeedia kanalite identiteeti kultuuriväljal. Peajäreldused võib võtta kokku nii: 1) kultuuriajakirjanduse rolli tajutakse varasemast enam diskussiooniplatvormina ühiskondlike protsesside, mitte ainult kaunite kunstide üle; 2) eestlastel on suur kultuurihuvi, eristatakse viit kultuuritarbija tüüpi, kultuurikauge grupp moodustab neist väikseima rühma (16%). Seega peab küsitletud 15–79aastaste juhuslikult valitud tuhande inimese seast end 84% kultuurivaldkonnaga seotuks kultuuriharrastuste ja/või kultuuriajakirjanduse kaudu (LA I, lk 15); 3) nii kvalitatiivsest kui kvantitatiivsest uuringust ilmneb, et kultuuriajakirjandus on heas seisus: seda loetakse, hinnatakse ja mõeldakse kaasa; 4) kui analüüsida kultuuriajakirjanduse tarbijaid vanuserühmiti, nähtub nõrk koht: lugejaskond vananeb, uut põlvkonda peale ei kasva. Siingi toetavad kvantitatiivseid uuringuid intervjuud fookusgruppidega.

Mida teha noortega?

Niisiis võib näha sekkumist vajava probleemina ainult viimast punkti. Kuidas panna noored kultuuriajakirjandust lugema? Olulised järeldused noorte ja nende lugemuse kohta ilmnevad uuringu peatükkidest ning siit joonistub probleemi kese päris selgelt välja. Need kultuuriajakirjandust mittelugevad noored on küll raamatukauged (52% rühmast ei loe raamatuid, LA I, lk 17), ent ei ole kultuurikauged – nende elus mängivad tähtsat osa muusika, film ja arvutimängud.

Niisuguseid noori iseloomustab Lauristini tabelis tüüp „mõõdukas arvutikeskne“, mis moodustab küsitletuist suisa 23%. Neid iseloomustatakse järgnevalt: „uus arvutikeskne, raamatukauge, audiovisuaalse ja performatiivse kultuurihuviga sotsiaalselt edukas publik, keskmisest noorem, sagedamini meessoost“. (LA, lk 15). Ilmselt selle rühma osatähtsus aina kasvab, seega võib eeldada kultuuriajakirjanduse lugeja­arvu kahanemist. Lauristin kirjutab: „Selle tendentsi suhtes käitub nii Eesti riik kui eesti kultuurieliit (sh kultuuriajakirjandus) seni üsna abituna, oskamata või soovimata piisavalt panustada digivõimeka ning samas süvakultuurist ja eesti kultuuripärandist huvituva uue kultuuripubliku kasvamisse.“ (LA, lk 16)

Kogu mahuka uuringu jooksul kerkib vaid korra küsimus, mis on kultuur, kust jooksevad piirid, mida mõista kultuurina – ning seda küsimust ei tõstata uurijad ega eksperdid, vaid fookus­grupi­intervjuudes 11.–12. klassi kooliõpilased, kes ilmselt just samasse kultuuriaktiivsuse klastrisse kuuluvad. Kui läbi uuringu klapib kultuuri määratlusega see, mida kultuuriajakirjandus kajastab, siis küsitletud koolinoored mõistavad kultuuri laiemas tähenduses (LA V, lk 9–10). Siia ei kuulu üksnes kunstid – kindlasti ka need, eeskätt film ja muusika –, vaid nad näevad kultuuri osana sporti, arvutimänge, toidukultuuri, elustiili laiemalt. Niisiis vanusegrupp, kes ühest küljest seostab kultuuri kogu oma olemasolu ja identiteediga, tunnistab teisalt, et hoolimata küllusest praegused kultuuriajakirjad neid ei kõneta. Seega tajuvad nad kultuurisfääri avaramalt, kui see kultuurimeedias kaetud on.

Lahendusena, kuidas juhatada noored kultuurimeedia juurde, pakub Lauristin, et nt ERRi telekanalid võiksid tutvustada SA Kultuurileht sisu telesaadetes ja ühismeedias (LA, lk 20). Kardan aga, et see ei vii soovitud tulemuseni, sest nagu Lauristin märgib teisal, ei ole põhiprobleemiks kultuuriväljaannete lugemise vähenemine – see on üksnes sümptom –, vaid „üldine lugemistahte allakäik nooremas põlvkonnas, mis võib kujuneda eestikeelse kultuuri kestmisele saatuslikuks“ (LA, lk 19). Ümberjutustused telesaateis ei õpeta noori lugema analüütilisi tekste ja sellest jääb neil enim vajaka. Sirbi konverentsil (2. X 2015) pakuti lahendusena ka Sirbi tasuta jagamist, mis sarnaneb ideega tutvustada TVs ajalehti. Mõlemad eeldavad, et uus lugejaskond võtab kultuuriaja­kirjanduse omaks, kui see neile füüsiliselt lähedale tuua, ning vaikimisi eelduseks on, et kultuuriajakirjandus ise muutuma ei pea.

Teine võimalus oleks püüda tulla uuele põlvkonnale vaimselt ligemale, kohaneda diginoorusega. Noore põlvkonna kultuurihuvi on teisenenud, muutunud audiovisuaalsemaks: kõigil noortel on kõrvaklapid peas, ühissõidukis ei loeta, vaid vaadatakse telefonist videoid, kinod – mille väljasuremist vahepeal ennustati – kerkivad taas väikelinnadesse (nt Viljandisse) ja valdadesse (nt Viimsisse), samuti Tallinna linnaosadesse (nt Mustamäele). Telesaadete asemel vaadatakse rohkem sarju nt Netflixist, mille kunstiline tase on tihti kõrgem kui kommertsfilmidel. Need muutused elanikkonna kultuuritarbimises aina süvenevad. Nii võiks kaaluda võimalust mitte eeldada uue põlvkonna, nn C-kategooria kultuuritarbijate harjumuste ja loomuse muutumist, vaid kohandada kultuurimeediat, s.t tagada digikeskkonna väljaannetes, et neid huvitavad teemad oleksid kaetud, õpetada nooremat põlve mõtestama ümbritsevat audiovisuaalset kultuuri ja koos sellega harjutada neid lugema analüütilisi abstraktseid tekste. Praegu on sellele kõige lähemal portaal kultuur.err.ee, mis võiks hakata uut põlvkonda teadlikult suunama. Samas kohtuvad ka SA Kultuurileht artiklid jm, juhatades lugejat juba edasi.

Probleemid kontentanalüüsiga

Uurimuse põnevaimaks osaks pidanuks kõigi eelduste kohaselt saama Ragne Kõuts-Klemmi koostatud kultuurikanalite statistiline ja kvalitatiivne kontent­analüüs, kahjuks on see uurimuse probleemseim osa. Laias laastus jagunevad rohked puudused kolmeks.

1) Vormiline ja keeleline lohakus, sh ohtrad ortograafia- ja interpunktsiooni-, vormistusvead (nt LA II sisukorras järgneb 9. lk-le 100., 111. ja 144. lk, edasi tuleb 14. lk), samuti kohatine kehv lausestus ja stiil. Seda tuleb ette mujalgi (nt „Mõlemas fookusgrupis oli üleüldine mulje nii Vikerkaarest kui Akadeemiast ebahuvitav.“, LA V, lk 12), aga eriti silmatorkav on see nimelt siin peatükis. Palju on ka lõpparuande seisukohalt ebaolulist, nt võinuks välja kärpida pea kogu 42. lehekülje, kus autor räägib eeldusest, mis „tuli inertsist bakalaureusetööst“ (vt ka „Töö algfaasis ei tulnud mulle isegi pähe, et neid võiks eristada.“) ja kuidas ta kaks korda nende eeldustega eksis („Siinkohal pean tagantjärgi tõdema, et minu eeldus oli täiesti vale.“, LA, lk 42). Liigse, uurimuse seisukohast tähtsusetu infoga koormamine juhib tähelepanu ära sisuliselt relevantselt. Siin aidanuks kaasatud tudengite juhendamine ja teksti toimetamine: kärpimine, tihendamine, vigade parandus.

2) Ebajärjepidevus ja struktureerimatus. Kontentanalüüsi lõpparuandes (LA II) peaks olema diskursiivne ülevaade kõigist valdkondadest, lubatud on anda üldine muster kõigi kajastuste põhjal. Millegipärast on aga lõpparuande kirjanduse valdkonnas vaid kahe väljaande – Sirbi ja Müürilehe – võrdlev analüüs, teistes valdkondade puhul analüüsitakse kogu valimit, s.t 26 kanalit. Kontentanalüüsi üldkokkuvõtte sissejuhatavas lõigus on kirjas: „Kolme kuu valitud tekstide kvalitatiivne tekstianalüüs toob esile valdkonna tavapärased kajastusmustrid ja rõhuasetused või hoopiski vastandumised ja probleemid.“ (LA I, lk 32). Edasi peaks järgnema loogiliselt struktureeritud ülevaade kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete uuringu tulemustest valdkonniti, joonistuma välja mustrid kajastuste kohta. Seda me aga ei leia. Kokku kogutud punktid mõjuvad assotsiatsioonidena, seejuures ei ole enamasti eristatud, kas väide käib kogu kultuuriajakirjanduse kajastuse või mingi konkreetse väljaande kohta. Nt kunstivaldkonna kajastuste kohta on välja toodud viis järeldust, edastame neist siin täismahus ühe: „Loojakeskse kultuurirefleksiooni probleemidering on piiratud. See avaldub muuhulgas ka sotsiaalsete probleemide personifitseerimises küsimustena sellest, kuidas kunstnik või arhitekt panustab rändekriisi leevendamisse, mida on tal öelda palgalõhe ja varandusliku ebavõrdsuse kohta jne. Tulemuseks on tihti kultuuriline vaatemäng kataklüsmidest, mille põhjused jäävad analüüsimata, küll aga leiab aset kriiside „normaliseerimine“ erialase väljakutsena arhitektidele või kunstikuraatoritele. Kultuuriajakirjandus on toimimas kultuuritootjate müügisüsteemina ning laenamas retoorikat sisuturunduslikust diskursusest.“ (LA I, 33–34). Ma ei saa hästi aru, mida see lõik tähendab, aga näib, et arhitekti väljakutse on oma loomingus normaliseerida rändekriisi. Seevastu filmikajastuste kohta leidub palju rohkem tähelepanekuid ning need on vastupidises registris, nt: „Kõik oleneb sellest, millise positsiooni võtab kirjutaja lugeja suhtes. Hästi palju on õpetlase positsiooni, et mina räägin sulle, kuidas asjad on. Aga see võib lugejas trotsi tekitada. Sirbi ideaal on suhelda samal tasandil, kutsuda lugeja kaasa – lahe film, lähme vaatame.“ (LA I, lk 37).

Iga valdkonna kokkuvõtte järel peaksid olema soovitused toimetajale, ent teatri valdkonnas need puuduvad. Kirjanduse valdkonnas antakse toimetajale kolm soovitust: 1) püüda tekitada terviklikum kirjanduspilt arvustuste ja ülevaateartiklite sisuliste rõhuasetuste kaudu, 2) püüda kaasata rohkem erinevaid asjatundjaid kirjanduse kajastamisse ning mitte orienteeruda niivõrd publikumenule, 3) püüda kirjanduselu kajastamisel paremini ära kasutada uue meedia võimalusi. (LA I, lk 36). Tekib küsimus, kellele on soovitused mõeldud. Kas soovitused Keele ja Kirjanduse toimetajale saavad olla samad, mis „Kirjandus­ministeeriumi“ või Postimehe toimetajale? Üheks probleemiks ongi, et ei ole eristatud kultuurikanalite eri funktsioone.

Kontentanalüüsi lõpparuandes on filmivaldkonna kokkuvõtteis suur hulk järeldusi mitte meediakaja, vaid valdkonna enda kohta, nt „Eesti filmikultuuri kõige valusam probleem on see, et meie filmipärand hävineb, meie filmimälu kaob jäädavalt, sest raha filmide restaureerimiseks, nende taaskasutatavaks tegemiseks ei ole.“; „Tundub, et asi läheb ikkagi identiteedi kadumise suunas. Kui ideaaliks muutub mingi „Klassikokkutulek“, mis on remake, see ei ole meie identideedi osa.“ (LA II, lk 66).

3) Sisulised vead. Esmalt tekitab segadust, miks puuduvad kontentanalüüsi lõpparuandest lepinguga ette nähtud kvantitatiivse sisuanalüüsi, väljaannete statistilise monitooringu tulemused. Need leiab küll vahearuandest (VA I), ent seal on rasvaselt trükitud märkus, et tegu on alles esimese ja üldise ülevaatega kontentanalüüsi leidudest, mis on alusmaterjal ja andmebaas edasistele uuringutele. Lõpparuandes osutatakse konkreetsete arvudeta mõnele tendentsile (mis, nagu peagi näeme, paistavad olevat ekslikud), ent struktuurset ja statistilist ülevaadet kultuuriajakirjade sisu kohta – mis on lepingus määratletud nt küsimusena „Millist sisu pakutakse? Teemad, probleemid, žanrid, arvustatavad teosed“ – me ei leia.

Vaadelgem siis kontentanalüüsi lõpparuannet kõrvuti vahearuandega. Kontentanalüüsi kokkuvõte algab tõdemusega, mis meenutab anekdoote teaduslikust uurimistööst: „Kultuuriväljaannete kolme kuu (1. XI 2014 – 31. I 2015) statistilisest monitooringust selgus, et kõiki kanaleid arvesse võttes on kultuuriväljaannete, üldlehtede ja ringhäälingu kultuurikajastus mitmekülgne, kuid valdkondadesse süvitsi sisenedes märkab üksikute kanalite pigem kitsamat „spetsialiseerumist“ ja selgeid sisulisi eelistusi.“ (LA II, lk 3).

Niisiis on pärast kolmekuulist väljaannete analüüsi ilmnenud, et kultuuriajakirjanduse 26 kanalit ei moodustagi ühetaolist massi, aga nt Looming on pigem spetsialiseerunud (millegipärast „pigem“ ja jutumärkides) kirjandusele, TMK aga teatrile, muusikale ja kinole. Vahearuandest (VA I, lk 63) leiame järeldust kinnitavad tabelid, kuid need tekitavad ainult küsimusi juurde. On üsna usutav, et nagu tabelist ilmneb, langevad kõik 113 ajakirjas Muusika ilmunud artiklid valdkonda „muusika“, Värskes Rõhus ja Loomingus ilmunu kvalifitseerub täies mahus „kirjanduse“ alla (ilukirjandust kirjanduskriitikast siin ei eristata, kuigi just see, samuti luule ja proosa suhe, võiks juhatada vähemalt mingite sisuliste järeldusteni).

Küll aga hämmastab Keele ja Kirjanduse vaadeldaval perioodil ilmunud kõigi 59 tekstiühiku paigutamine lahtrisse „kirjandus“, jättes tühjaks teised lahtrid, sh „rahvakultuuri“ ja „teaduse“. Kontrollisin üle, ilmus ka vaadeldud perioodil keeleteaduslikke uurimusi, nt kohe novembris 2014 Külli Habichti ja Ilona Trageli artikkel „Verbiga saama väljendatud leksikaalsed kategooriad ja konstruktsioonid“. Ajakirjas Akadeemia ilmus tabeli andmeil 22 ühikut, sh kirjanduse valdkonnast 3, teaduse omast 2 ning ülejäänud artiklid on paigutatud kategooriasse „muu“. Taas tekib küsimus, mida tähendab statistika koostajaile valdkond „teadus“. Millised on need kaks välja­valitud artiklit kolmest Akadeemia numbrist, mida uuringu tegijad on teaduslikuks pidanud?

26 meediaväljaande kolme kuu artiklite lahterdamisega on tehtud ära mahukas töö, aga kellele on niisugust statistikat vaja? Ilmsed vead heidavad varju kogu ülejäänud andmestikule.

Lõpparuanne jätkub iga kultuurivaldkonna kohta üldjäreldustega, kuid siingi näeme jämedaid vigu. Esimesena kirjeldatakse kirjanduse olukorda kultuurimeedias. Loeme: „Nii üldväljaannete kultuurikülgedel kui traditsioonilistes kultuuriväljaannetes on kirjandustemaatika kirjutiste arvu poolest esikohal, samas kui elektroonilises meedias ning nooremale publikule orienteeritud väljaannetes on kirjandus taandunud muusika ja filmi ees.“ See oleks huvitav järeldus, kui vahearuandest ei selguks, et kirjanduskajastuste hulka on loetud raamatute reklaam – tasulised tekstid, mille üle kultuuritoimetustel puudub igasugune kontroll, reklaam nagu iga teine. Sama hästi tuleks filmikajastuste hulka arvata kinoreklaamid jne. Aastaid tagasi Postimehes kirjandus­toimetajana töötades tuli mul ikka ette, et mõni lugeja ei eristanud neid toimetuse sisuosast. Tavalugejale võib sellise tähelepanematuse andestada, aga uurijad, kes riigi tellimusel annavad muu hulgas tagasisidet toimetajaile, peaksid suutma eristada kultuuritoimetuse hallatavaid külgi reklaamipindadest. Taas on kulutatud suur ressurss tühja: vahearuandes näeme tabelit, kus need nn raamatute lühitutvustused on kokku loetud, võrreldud nende arvu Postimehes, Päeva­lehes ja Maalehes ning jagatud raamatud žanrite järgi – mitu korda on reklaamitud proosat, luulet, aimekirjandust jne (VA I, lk 24).

Veelgi enam, teises tabelis antakse võrdlev arvandmestik ilmunud raamatute ja reklaamitavate raamatute žanrite kohta (VA I, lk 25). See kõik võib huvitav olla, aga mitte selle uuringu teema. Paraku on reklaamide analüüsile läinud nii ohtralt võhma, et arvustuste osas enam väljaannete võrdlevat analüüsi ei pakuta – saame teada, et trükiväljaannetes ilmus sel perioodil 214 arvustust, millest 33% puhul oli vaatluse all proosa, 17% puhul elulooraamatud ja mälestused, 14% puhul aimekirjandus, 10% puhul teaduskirjandus ning alles viiendal kohal 9%-ga luule. Ent seda, kuidas need protsendid eri väljaannetes jagunevad – mis olnuks oluline teave valdkonna toimetajaile – paraku teada ei anta.

Mis peamine, peale kulutatud aja rikub reklaamistatistika ära kontentanalüüsi ühe peajärelduse: nimelt prevaleerib reklaame arvesse võtmata kõigis valdkonnaülestes kultuuriväljaannetes, ka paberväljaannetes, kajastuste hulga poolest valdkonnana muusika, mitte kirjandus, nagu väidetakse lõpparuandes (LA II, lk 3).

Kahtlusi tekitab ka lõppjäreldus teatri kohta. Loeme: „Teater jõuab ajakirjandusse eelkõige tänu uuendustele ja katsetustele (eeskätt üldkanalitesse nagu Eesti Päevaleht, Postimees, muurileht.ee, kultuur.err.ee) või persoonide kaudu (nt Maaleht). Teatrikriitika kui valdkonnale tagasiside andmise mehhanismi roll on kajastuses tagasihoidlik.“ (LA II, lk 3). Olen teinud ise võrdleva analüüsi Sirbi tekstižanrite kohta aastail 2005, 2010 ja 2015, võttes aluseks aastakäikude esimese poolaasta kõik artiklid ning jõudnud teatrikajastustes järeldusele: „Valdkonna kajastusi žanriliselt vaadates näeme, et üha tähtsamale kohale on tõusnud teatriarvustus: kui 2005. aastal moodustasid arvustused 38%, siis 2015. aasta teatrikülgedel on arvustuste osakaal 58%.“4 Ka pideva päevalehtede kultuurikülgede lugejana on mulle jäänud tugev mulje, et olulisemad uuslavastused püütakse lehtedes ära arvustada. Küsimust tekitab seegi, mida peetakse silmas „uuenduste ja katsetuste“ all, mis teatrikajastustes leheruumi enda alla võtavad. Pöördusin taas selguse saamiseks vahearuande poole, kus kirjutatakse: „Päevalehtede (nende hulgas paistab silma Eesti Päevaleht) huvi teatri osas on kitsas – tähelepanu pälvivad pigem uuenduslikud katsetused ja uued teatrid (Von Krahl, NO99, Tartu Uus Teater, Vaba Lava, aga ka etenduste ülekanded kinos) [—]. Kuigi palju ei esinenud pika ajalooga riigi rahastatud teatrite kajastusi (Ugala, Draamateater, Vanemuine, Endla).“ (VA I, lk 29). Pisut koomiline, et 2015. aastal nimetatakse Von Krahli ja NO99t uueks teatriks – eriti viimase väiketeatrite buumi valguses on need aruande kirjutamise ajaks 23- ja 10aastased teatrid juba vanad tegijad. Teisalt tekib küsimus, kas arvustuste nappuse all peetaksegi silmas seda, et suurte vanade teatrite osakaal arvustatavate teatrite seas on langenud. Olen ise võtnud olukorra 2015. aasta teatriarvustustes kokku nii: „Üldine tendents on teatrite paljuse järgimine, misjuures pööratakse ohtralt tähelepanu väike- ja projektiteatrite tegutsemisele.“ Kui 2005. aastal olid tõesti ülekaalus vanade suurteatrite lavastuste arvustused, siis 2015. aastal peegeldub seal vahepeal killustunud teatripilt.5

Lõpetuseks

Tuleb loota, et uurimuse olulised järeldused ei kao sõnavahtu ning kontent­analüüsi lohakused ja vead ei varjuta õnnestunud analüüsi väärtust. Eriti kui arvestada SA Kultuurileht väljaannete kõrget toimetamiskultuuri – on ju uuring suunatud suuresti nende tegijaile ja lugejaile –, on lõpparuandeid kohati ebamugav lugeda. Humanitaaria on kriisis ning selle vilju, et humanitaarerialade konkursid ülikoolides on kokku kuivanud, me alles saame näha, aga kultuuriministeeriumi tellitud avalik uurimus ei tohiks jätta muljet, et enne esitamist ei ole seda keegi tervikuna läbi lugenud ja toimetanud.

1 Vt kultuurimeedia teisenenud funktsioonide kohta ka Lauristin, Marju 2005. Eesti kultuuriajakirjanduse rollist ühiskondlike muutuste taustal. Vikerkaar, 4–5, lk 115–124.

2 Vt kultuuri ning sotsiaal- ja kultuuriteaduse suhete kohta nt Tamm, Marek 2016. Sissejuhatus. – Kuidas uurida kultuuri? Kultuuriteaduste metodoloogia. Koost. M. Tamm. Tallinna Ülikooli Kirjastus. [Ilmumas.]

3 Kõik uuringu lõpp- ja vahearuanded on leitavad kultuuriministeeriumi veebilehelt aadressil http://www.kul.ee/et/kultuuriajakirjanduse-uuringu-tutvustus

4 Lotman, Rebekka, Tähed ja märgid. Pilguheit Muti, Tarandi ja Karulini Sirpi – Sirp, 16. X 2015.

5 Samas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht