Eskapism

Erkki Luuk

Nõnda siis jah, et muudkui kirjutatakse ja räägitakse: “Enne oli nii, aga nüüd on naa! See on ime!” Kahtlen siiski selles. See on üks üleüldine kultuuriline muster, mis sel kombel avaldub. Imeväärset pole siin midagi. Selle mustri nimi on eskapism ja see on juba ürgajast, aegade algusest (või pigem isegi veidi pisut enne seda, kui aeg inimliigi jaoks üldse algas) meid tagant tõuganud. Võtame näiteks sellise asja nagu kogu kultuur tervikuna. Uue ja huvitava jahtimine on eskapismi käivitav mootor ja selleta me, julgen arvata, elaksime veel ikka alles koopas või pigem lausa puu otsas. Miks siis imestada asjade üle laadis: “Millest see tuleb, et enne meeldis inimestele mängu-, nüüd aga dokfilm?” “Miks enne oli populaarne Iljaa Giljääz, nüüd aga A. H. Tammsaare?” jne, lõputult. Issanda päike läheb enne looja, kui selle loeteluga ühele poole saab. Imestamisväärne on ainult see, et inimesed ikka veel suudavad imestada selle üle, et mõni juhuslik eelistus muutub. Ahv, kes puu otsast alla tuli, oli oma liigikaaslaste meelest (kui need mõelda oleks suutnud – aga võib-olla suutsid?) kahtlemata suur eskapist. Või mida arvata sellest: ürginimene läheb koopasse elama. See on ju eskapismi tipp! See on enese otsustav lahutamine tegelikkusest, elementidest ja päikesest – õigupoolest kogu elust, mida liik kui selline pidi tolle hetkeni olema kogenud. Muidugi ei mindud koopasse ühtäkki, vaid järk-järgult, kuid olulised murdepunktid selles protsessis siiski on: olend läheb esimest korda koopasse, olend magab koopas esimest korda, olend seab end püsivalt koopas sisse.

Võtame sellise asja nagu jutt. Mis on jutt? Jutu iva on selles, et miski kogu aeg muutub. Muutumise iva on aga eskapism. Inimene ei suuda kaua ühe asja, teema, kujundi või mõtte kallal istuda – ta läheb lihtsalt hulluks! Mis tahes esteetilise väärtuse kogemise aluseks on muutuse vajadus. Eskapismi kui termini häda on selles, et selleks võib nimetada ükskõik millist intelligentselt kavandatud muutust. Põhimõtteliselt võib nimetada eskapismiks igasugust hälvet status quo’st, sest ühtki muud kriteeriumi meil selle mõiste jaoks pole. Välja arvatud nn sotsiaalne kriteerium: eskapism kui hälbimine ühiskonnas normaalseks peetust. Aga see ei tööta! Esiteks on suur hulk eskapismi langemise võimalusi nagu alkohol, jalgpall või kultuur tervikuna, mida igati normaalseks peetakse. Või võtame sellise asja nagu mood. Moodi kõige laiemalt võib defineerida kui eskapistlikku käitumist. Trend on põgenemine eelmise trendi, s.t status quo eest. Eskapism on meie ühiskondlikku struktuuri sisse ehitatud, ühegi väega ei võta seda sealt enam välja. Või noh, mitte ainult ühiskondlikku, vaid isegi bioloogilisse. Mitte ainult korraline puhkus ja ametlik meelelahutus, vaid ka uni, unenäod ja religioon on eskapismi võidukäigu olulised tähised.

Religioon pole küll bioloogiline nähtus, vaid on pea sisemuse radikaalne reeglistamine, nii nagu tsivilisatsioon on elukeskkonna radikaalne reeglistamine, kuid eskapistlikud võimalused on mõlemad. Eskapismist tuleb seega rääkida mitte ainult sotsiaalses vaid ka laiemas mõttes – nagu mugavus, põgenemine elementide eest. Nagu koopa näide näitab, on selline põgenemine elementide eest, mugavuse otsimine koos muutuste ihaga (inimese kaks eeldatavat põhiomadust) üldse kogu tsivilisatsiooni alguspunkt ja käivitav mootor.

Seega on eskapism kogu inimtsivilisatsiooni alguspunkt ja tõukejõud tänini, või mis? Nii et ärge materdage eskapiste, lugupeetavad, ärge pidage end nendest paremaks ja eelkõige ärge ehitage oma lugusid ja “uudiseid” üles “imestusele” selle üle, et midagi on jälle muutunud. See on asjade loomulik kulg, inimese loomulik hingamine. Ärme sellest enam räägi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht