Wrocławit tabasid eesti päevad

Jürgen Rooste

Inimlikest kontaktidest, ajaloost, inimestest, jättes seekord mainimata Poola väga hea õlle Poolas toimus sel nädalavahetusel palju olulisi sündmusi, arutati Euroopa ja tuleviku üle jne. Aga Wrocławis, vanas saksa linnas, mille kohta Poolas resideeriv eesti literaat Aarne Puu ütles, et see võiks olla umbes nagu säälne Viljandi, tunti huvi eesti kultuuri vastu ja korraldati juba teist aastat järjest eesti päevi. Eestvedajaks on entusiastlik ja rõõmsameelne estofiil Anna Michalczuk. Seekordne üritus erines möödundaastasest algatusest selle võrra, et teema oli suurelt ette võetud ja paljude eri organisatsioonide/asutuste abil kohale toimetatud ka esinejaid ja koguni näitusi Eestist.

*

Põnev oli, et Eesti sai ses katoliiklikus ja kirikurohkes linnas esindatud veidi ebaortodoksse seltskonnaga. Reedel, kolmeteistkümnendal peeti ajalookonverentsi Eesti ajaloo teemal. Lisaks poola ajaloolastele kõnelesid Olaf Mertelsmann ja Silver Loit, kes mõlemad erinevad oma vaatepunktilt ja uurimistasandilt meie rahvusliku kaldega mainstream?ist. Õhtu lõbusaim ettekanne oli küll olnud ühe poolaka ülevaade Eesti Vabariigi kaitseväest ja tolle rollist XXI sajandil.

Wrocławis on ajaloost rääkimine vist muidugi paratamatu; säälne identiteet on kummaline: ligemale 99 protsenti linna elanikest on saabunud sinna pärast Teist maailmasõda, suur jagu endisest Poola linnast Lvivist. Nii et ühtpidi on nad väga oma linnaga seotud ja selle imeilus gootika ja barokk ning meie kandiga võrreldes veidi kummaline juugend räägivad neilegi lugusid. Aga osalt nimetatakse Wrocławit ikka teiseks Lviviks ning hoitakse ülal seda n-ö pärandidentiteeti. Kuigi aeg on, jah, nii kaugel, et uus generatsioon ei mäleta varsti enam ei suuri sõdu, ei seda, et see on olnud saksa linn, ega sedagi, et kunagi kuulus Poola nn idablokki. Noh, nagu meilgi ei tea noored enam päris täpselt, mis see ENSV oli ja millal ta otsa sai. Uurige veidi ringi, kui ei usu.

*

Laupäeval ja pühapäeval avati kahes jaos ja kahes kohas, arhitektuurimuuseumis (endises kloostris) ja vanas õllepruulikojas, millest on saanud omalaadne alternatiivkultuurikeskus, Johannes Pääsukese fotode näitus. Tema väärtus fotograafina on ehk just rahvuslik, regioonikeskne; Lääne-Euroopaga võrreldes ei ole tegu ehk tolle aja tähtfotograafiga, aga kummalisel kombel on ta talletanud väga inimlikke ja olulisi kaadreid, isegi kui ta laseb lastekambal endale vaid trepil poseerida, on ses midagi enamat.

Nii et avamisele arhitektuurimuuseumis, kus võttis sõna ka Eesti Vabariigi suursaadik Aivo Orav, pikka kasvu ja meeldiva olekuga härrasmees, kogunes hiigelpublik ning seda mitte üksnes pakutud Eesti õlle pääle. Kuigi arvasin ära tundvat ka kohaliku Tartu boheemlaselu analooge: üks õllemaias habemik oli isegi natuke liialt Hannes Varblase nägu ning teine meenutas Mülleri Sassi. Aga Pääsukese suuremõõtmelised fotod seintel tegid oma töö: endine klooster oli rahvast täis ja eestlasi rünnati iga natukese aja tagant küsimustega, kõik saalisid fotodelt mineviku lapsi ja joodikuninadega maamehi imetledes edasi-tagasi.

Õhtu edenedes mängis poola folkansambel Dla Rózy, kellega järgmisel päeval lõi pruulikojas kampa Sofia Joons oma viiuliga. Poolakate laulud olid enamasti kurvad, eriti kui Anna Brodowi laulis: ma ei saanud sõnadest just eriti hästi aru, aga selle ahastuse ja lõhutuse järgi ta hääles võis arvata, et maailm valutab igalt poolt ja keegi on ära tapetud. Poola folk oli vähemasti selle rühma esituses vasturütmiderohke ja kummaline? See-eest Sofia Joons laulis isegi kurvad laulud kuidagi helgeks ja lülitus ansamblisse ilmloomulikult ? see on folkmuusikute juures kõige toredam, et pea igas maailma nurgas leiavad nad ühise keele, selle kummalise maagialiigi.

*

Kirjandusõhtul säälsamas pruulikojas lugesid oma tekste muheda olekuga eesti mees Poolas Aarne Puu, kel oli luuletusi koguni kolmes keeles; Poola üks populaarsem luuletaja/kirjanik Jacek Potsiadlo, kelle novell rääkis ta kunagisest jalgrattaretkest Eestisse, tõsi küll, jalgratta asemel oli loos rääkiv hobune ? tundus, et kuskile Kiviräha kanti see asi kiskus; kõige poeetilisem ja ilusam oli ses õhtus muidugi Margus Lattik (Mathura), kes laulab mingeid kummalisi ilusaid laule ? justkui soul?i, justkui blues?i, justkui mingit meditatsiooni, ses liinis kindlasti eesti üks paremaid laulikuid ? ehtne modernne bard, muidugi mitte ilma ürgse puudutuseta. Võlus ilmselgelt poola publikut. Ja ka siinkirjutaja luges veidi oma tekste ette.

Hoopis tähelepanuväärne on aga see, et Wrocławis on jõutud sinna, kuhu me peaksime kiiresti jõudma ? nimelt oli tollest vanast hiiglaslikust pruulikojakompleksist kujunenud kultuurikeskus: sääl olid galeriiruumid, väike esinemissaal, umbes 4-5 bändiprooviruumi, hoovi peal suurem plats välikontsertide korraldamiseks ? see kõik ei olnud sugugi liiga eurostandarditele vastav, pigem veidi lagunev ja robustne, aga samas peaks just midagi säärast Tallinnaski olema. See on korraliku Euroopa linna tunnus, olen ma tähele pannud. Vanu suuri komplekse ei parseldata mitte maha ega lasta aastaid tondilossidena kõduneda, kuni selle võileivahinna eest saanud kodanik otsustab asja kallilt edasi müüa, vaid tehakse niipalju korda, ostetakse ehk isegi tehnika vms sisse, leitakse mingi vana mahakantud tehnika, ja lastakse noortel (ja ka vanematel) sääl tegutseda, harjutada, luua. Ilma selliste kohtadeta on järelkasvul raske tekkida, raske endale eluõigust nõutada. Ja muidugi, ajastu suur paatos: see hoiab osa noori lihtsalt tänavail jõlkumast ära, annab neile positiivse tegevuse.

*  

Kui nüüd küsida, mis on sääraste kultuurikontaktide mõte, siis see on teema, mida arutasime kirjandusõhtule järgnenud diskussioonil. Kas Eesti ja Poola peavad kuidagi omavahel läbi käima, kas meie kirjandusel on ühisosa jne? Jah, Eesti ja Poola ei pea eriti suhtlema, see pole nii tähtis kui see, et eestlased ja poolakad suhtlevad. Mida vähem sellist paraadkultuuri, üüratuid saale ja lippudega liputamist, mida rohkem inimlikke üritusi, kus inimesteni jõuab teiste lihtsate inimeste pildistatu, mõeldu, kirjutatu jne, seda parem. Eesti päevade mõte Wrocławis võiks olla just see, et eestlased ja poolakad kohtuvad isiklikult, et kohtuvad ka need eestlased, kes pole varem omavahel pikalt rääkinud ? tulemus on tähtis väga väiksel tasandil, aga arvatavasti on efekt suurem kui näiteks Arnold Rüütli külaskäigul. Jah, ka tema viibis sel ajal Poolas, aga arvatavasti ei õnnestunud tal sääl presidentide massis eriti palju sõlmida isiklikke sooje kontakte poolakatega. Kuigi, mine sa tea.

Eks see kultuuriinimeste ränne ole üks kummaline asi, mõtlen kas või neid Walesi, Saksa, Läti, Soome, USA, Rootsi, Taani jne poeete, kes Eestis käinud ja ikka tagasi tahavad, ja nende publikut ja kohtumisi siin ? uusi sõpru ja teadmist, et näiteks kusagil Islandil kirjutab keegi mees nendest asjadest, millest ma mõtlen.

Jah, kui ükski neist poolakatest, kes Wrocławis eesti päevadest osa sai, siia tuleb (ja ma tean, et juba varsti tulevad mitmed), mitte selleks, et jätta turistina maha oma raha ja toita me tasapisi juba aeglasemalt kasvavat majandust, mis on suure jao endisest elukeskkonnast muutnud teeninduskeskkonnaks ? vaatamata Wrocławi suurusele ja ajaloolisusele jne paistis seda tsooni sääl kummalisel kombel vähem olevat, pigem tulid meelde Põhjamaade rahulikumad ja ilusamad linnad ?, vaid selleks, et veidi kogeda teistmoodi rahvast, nende identiteeti ja elu? ajalugu; noh, siis on eesmärk arvatavasti saavutatud. Midagi inimlikku juhtunud. Kõike mitteinimlikku toetame me seaduste ja väärtushinnangutega juba niikuinii.