W&W kirjanduse hindamisest

Marek Volt

Iga teos, mis ei taha olla lihtsalt „Kirjandusteooria lollidele” peabki olema ärritavalt mitte-lõplik.          René Wellek ja Austin Warren, Kirjandusteooria. Tõlkinud Urmas Tõnisson, Ene-Reet Soovik, Katre Ligi, toimetanud  Katre Ligi. Kujundanud Jüri Kaarma. Ilmamaa, 2009. 550 lk    Kuigi nüüdseks pole René Welleki ja Austin Warreni (edaspidi W&W) kahasse kirjutatud teos enam ammugi teooriamoe viimane sõna, on raamatu haare lai. Raamatu läbilugejale pakutakse detailseid teadmisi kirjanduse uurimisest, alustades uurimistööks vajaliku materjali kogumisega ning lõpetades stilistika, värsimõõdu, metafoori jt teemadega. Lugeja puutub kokku ka esteetika ja muu üldisema kunstifilosoofilise kraamiga. Raamatus on arutlusi kirjanduse olemusest, funktsioonist, kirjanduse vahekorrast tõe ja ideedega, kirjandusteose  eksisteerimise viisist (ontoloogiast) ja kirjanduse psühholoogilis-biograafilisest ja sotsiaalsest mõõtmest. Erinevalt „Kirjandusteooria” esimestest arvustajatest,1 pole mul põhjust hakata duetile nina alla hõõruma mõistelist ja terminoloogilist üleküllust ning autorite oma panuse ebamäärasust, sest iga selline teos, mis ei taha olla lihtsalt „Kirjandusteooria lollidele” või „Kirjandusteooria 10 minutiga”, peabki lugejale ette viskama külluslikult põhimõisteid, probleeme, hargnemisi, käsitlusviise ja olema ärritavalt mittelõplik. Ja kuigi autorid pole soostunud nimetama kogukat  teost õpikuks, on selle akadeemilise bestselleri najal kirjandusteadlaseks sirgunud mitmed põlvkonnad õpihimulisi kirjandusnoori. 

Ent vaevalt saaks duetti W&W pidada tõeliselt kirjanduse hindajaks, kui nad kirjanduskriitikutena ei küsiks, mis see kirjanduse hindamine õigupoolest on! Esmalt vihjavad W&W (seekord pigem Warren ja Wellek, sest hindamise osa oli Warreni rida), et kirjandust saab hinnata institutsionaalselt, sotsiaalse praktikana. Aga eks ole ju nii, et isegi kui me  kirjutame ülevaid oopusi kirjanduse mitmepalgelisest sotsiaalsest kasulikkusest, ei tähenda see teps mitte iga üksiku teose (üles)kiitmist. 

Autorite vastus küsimusele, mismoodi tuleks kirjandusteost hinnata, kukub aga välja heidutavalt paljusõnaline: „Inimesed peaksid kirjandust väärtustama selle eest, et ta on see mis ta on; nad peaksid tema üle otsustama puhtkirjanduslikust seisukohast, asjaomase väärtusastmiku alusel … lähtuma tema enese olemusest”. Ning nüüd ma ei tea, kas see kõik tõesti tähendab ühte ja sedasama, ja kuidas sobib see kokku sellega, mida räägiti kirjanduse olemusest ja funktsioonist 300 lehekülge tagasi, s.t raamatu alguses. 

Seejärel võetakse ette hindamiskriteeriumide küsimus, ja Warren, kes kunagi oli standarditest märksa süstemaatilisemalt kirjutanud,2 jõuab eelkõige formalistlikku lähenemist avardades järeldusele: „meie kriteerium on teose haardevõime: „loominguline lõimimine” ning „lõimitu materjali hulk (ja mitmekesisus)”. Ning lisab: „Suurima väärtusega teosed on kompleksselt keerukad just nende kõrgemate struktuuride tasandil /…/ kui leiab aset tõeline „ühtesulamine”, tõuseb luuletuse väärtus võrdeliselt selle materjalide mitmekesisusega” (350- 351).         

Ma ei oska öelda, kui kaugele võib selle väitega tänapäeva kirjanduskriitikas purjetada. Uskumus, et kirjandusteosel on struktuur, tekitab korraga nii õudust kui aukartust, ent kindla peale põlistab see tõlgendustööstust, mis teosesügavikes  kaevates toob kamalutega päevavalgele kirjandusteose süvatasandite süvatähendusi. Sellise okeanoloogilise eelduse puhul pole ime, et teose hindamisel jääb ajast puudu ja välja tuleb nuputada ajaproov. Sujuvalt triivibki W&W arutlus küsimustesse, kas teoseid saab sättida üleajaloolisse absoluutsesse eduritta või on igal põlvkonnal oma hinnang – ja võib isegi loota, et parem kui eelmiste põlvede oma.       

Kuna kriitika tähendavat etümoloogiliselt hinnangut, on mõnikord kuulda etteheiteid, et igasugune hinnanguvaba  kriitika (eksegeetiline, selgitav-deskriptiivne jms) ei väärigi õigupoolest kriitika nime. Samas näitab Warren antud raamatus ja Wellek ka mujal,3 et hindamine on märksa subtiilsemalt kriitikaga seotud, kui toored otsustused teose headuse/ halbuse kohta seda näitavad. Tõepoolest, selline naljakalt ennastohverdav ettevõtmine, kus üks inimene (kriitik) pühendab teise (sageli surnud, kuigi sageli seejuures ka „surematu”) inimese teose uurimisele, tõestab, et teos on sellist tähelepanu väärt – vähemasti kirjandusinspektori enda silmis. Ja kui teos on juba kord valitud, tuleb tal veel valida ka  see, mida tõlgendada, mida uurida ja eksegeesida, ja see kõik on hinnanguline tegevus, ilma hindamise eesmärgitagi. Samas on väide, et „hinnang saab alguse juba valikust”4 nii mõnelgi puhul paljuski ebapädev, kuna teose söödab kriitikule ette kirjandustoimetaja või keegi muu. Pealegi, kas selline eelhindamise fenomeni toonitamine pole vastuolus Welleki väitega, et „Kunstiks liigitamine on midagi muud kui väärtuse määramine” (lk 32), sest konstateering „see on kirjandus” vihjab, et teos ei kuulu nt poliitika, teaduse, religiooni vms valda, ja on hinnanguline. Elulised kategooriad  pole väärtusvabad formaalloogilised sahtlid!   

Bibliograafilises mõttes võlgneb W&W hindamisproblemaatika nii mõndagi omaaegse angloameerika eelanalüütiliste mõtlejatele (S. C. Pepper, T. H. Green, L. A. Reid) ja nende kirjanduskriitikuist kaasaegsetele, keda samuti praegu vist keegi enam ei loe. Samas, kas pole nii, et ajal, mil ilmuvad raamatud pealkirjaga „Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud”5 aitab just (uuskriitikalik) üleskutse teose enese süvalugemisele hoida meis paremal viisil elus mõtet, et me kirjandust ikka tõesti armastame. Vastuolulisi, ent huvitavaid küsimusepüstitusi leiab W&W raamatust igatahes.     

1 E . G. Ballard, Review of „Theory of Literature”. – The Journal of Philosophy 1951, Vol. 48, lk 108–110.     

2 A. Warren, Literary Criticism. Rmt: Literary Scholarship: Its Aims and Methods. The University of North Carolina Press, Chapel Hill 1941, lk 133–174.     

3 R . Wellek, The Attack on Literature and Other Essays. The University of North Caroline Press, Chapel Hill 1982, lk 48–63.       

4 R . Veidemann, Kriitikakunst. Uurimus kriitika olemusest ja toimest. Eesti kogemus. Tartu Ülikool, 2000, lk 120–132.       

5 P. Bayard, Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud. – Loomingu Raamatukogu. Kultuurileht, Tallinn 2008.