Waino-Lilled

Arne Merilai

 

 

Vaino Vahing on vaba intellektuaal, kellest kipub vägisi kõnelema jungiaanlikes terminites. Ta näib olevat klassikaline juhtum seadusest, et nomen est omen, nimi on ettetähendus. Teame ju hästi, kui keeleline on tegelikult psühhoanalüüs, nagu mitteteadvuse töö ise on nii Freudi, Jungi kui Lacani jaoks keeleliselt määratud, üldse keele kui erinevuste looja tekitatud. Olenditel, kellel puudub teadvus ja reflektiivne keel, puudub ka mitteteadvus.

Mis on “vaino” ja “vahing” sõnadena? Vaen, viha, vainukägu-vaenukägu, eks ole. Vahing – kahju, õnnetus, häda. Ja sellise nimega peab maast madalast elama ning oma unenägusid nägema. Vahing on selle väljakutse aga vapralt vastu võtnud ja hädast omale vooruse mõtelnud. Sisemisele tapvale varjumaailmale otsavahtimine ja iseeneses tervikuks lõimimine on tema vaimu firmamärk, mis teda selgelt eristab teistest 60.-70. põlvkonna autoritest, kaaslaseks peamiselt Mati Unt ja Madis Kõiv. Kui Heiti Talvik ütles, et “öös on asju, mille külge tark ei puutu” (hiljuti viitas erakirjas sellele Jaan Puhvel, keda Jung mütoloogina siiski ei rahulda, kuivõrd tõkestab induktsiooni), siis Vainot, vastupidi, iseloomustab särav julgus ja sellega kaasnev publiku imetlus või vimm, et tema ikkagi puutub tumedatesse saladustesse ja seda meelega ning süstemaatiliselt, provotseerides selleks ka teisi.

Süvapsüühika varjumaailmaga heideldes on tema väline silmakirjalik persona, mille vahendusel inimene ühiskonnaga suhtleb, väga viledaks kulunud, vahel ei olegi mingit teatrimaski, vaid ehe Edvard Munchi grimass, mille kummastav karje rabab temaga suhtlejaid sageli vahetult ja lõikavalt. Tal ei ole mahti pikalt tseremoonitseda, vaid lööb kassile ruttu skalpelli sisse. Seda võib ka Spiel’iks nimetada, üleskutseks asuda vabanemise ehk individuatsiooni teele. Nagu kõlab tüüpiline tsitaat ühest tema romaaniarvustusest: “…puudu jäi elu pahukülgede halastamatult paljastavast jõust.” See on tema nägemus ja passioon, teistel küllap hoopis teised prioriteedid. Tegelikult on Vainol humaanne hing ehk soe süda, kuigi see võib välja paista makjavellismi, sadismi või isegi perversioonina. Õõvastav eksiarvamus. Ta viitab hoopis enese täiustumise rajale, et inimene astuks üle oma sisemistest tõketest, ei langeks painavatesse tsüklitesse nagu religioon, alkoholism, naistemurdmine, loomingukadedus, autoriteetide või lapsevanemate mõjuäng, mis loojaid nirvaanani tõusta ei luba, selle asemel et neid positiivselt motiveerida. Nagu iseloomustas seda nähtust hiline Juri Lotman: “Mõ taptajemsja na meste.” Vaja on järgmisele astmele püüelda.

Teiseks on minu meelest Vahingu tuumsõnaks kirjutamise obsessioon. Kirjutada, kirjutada, kirjutada – selline sundmõte, kas või päevikut, fragmente, kalendrit, jutu-, näidendi- ja retsensioonialgeid; isegi vägistada maailma ja iseennast, toppida sammalt suhu, et sellest saaks siis kirjutada, pildikesi dramatiseerida. Autor olemise fetiš osutab, et Vahing on siiski romantiline natuur, tüüpiline kuuekümnendikele. Vahest  ilmneb selles mingi sunnimotiiv, mis postmodernismis võib tunduda ületähtsustatud, kus teksti kui sellise kvaliteet on tähtsam kui tegijad, kuivõrd uus kirjutav põlvkond näib vahel mänglevam, spontaansem ja mitmuslikum oma eesmärkides – kuid, paraku, tihti ka kunstiliselt vähenõudlikum, samas pöördvõrdeliselt trenditeadlik. Vahing jällegi on kogu elu olnud korrektselt vastuvoolu ujuja, kannatanud nii üksikule hundile osaks saava vaenava äratõukamise all kui ka nautinud üleoleku eeliseid, mis langeb osaks söakale opositsionäärile, kes tõuseb vahel teisele poole head ja kurja. Nagu vulkaani suhu ehk põrgusse lendav Zarathustra, hüüdega: “Es ist Zeit. Es ist die höchste Zeit!” Ei ole aega lolle järele oodata. Alalhoidliku talupojakultuuri ja nõukogude piiratuse taustal oli selline terav sisselõige suur ilmutus, mis võttis hindajatel suust tavalised sõnad nagu “ilus” või “paha”, lõi normatiivid vakatama, arusaamatusse. Tulemuseks puhas vuuk või pigem kirurgi haav. Mees, kes nagu Andres Ehini varases luules seisab lagendikul ehk vainul ja viitab uksele, mille taga võib juhtuda midagi eriskummalist, nii tapvat kui rikastavat. Ent palju siis Ehinigi neosürrealismi mõisteti. Kuid tugevaid tegijaid ühendab ikka teadmine, et autori asemel on publik see, kes läbi kukub.

Vainost kui “teatri ümber tiirlevast mehest” kõnelevad kindlasti paremini  insaider’id, kes veel mäletavad, pole kurvalt lahkunud; seda “ekshibitsionistlik-eksistentsiaalset enesepaljastusiha” ei ole profaanile antud au tunda, võib vaid kiivalt aimata. Minu meelest ta – õnnelik inimene – ikkagi mahtus sõrvale, lasi imel end tabada. Küsis kirega ja otsis (punkt)valgustust – eeldame, et vastati.

Konkreetsemalt mõtteloo raamatu kohta mainiksin, et see sisaldab pisut üle poole 1990. aastal avaldatud “E me ipso” esseekogust, mis omakorda moodustab “Vaimuhaiguse müüdist” pea poole. Kui ma koos abikaasa Leaga koostasin Ain Kaalepi mõtteloo tähtteost “Kolm Lydiat”, siis jäi nii mõnigi magus pala esseeraamatust “Maavallast ja maailmakirjandusest” autori kindlal nõudel välja kui eraldi raamatus juba ilmunu. Kusjuures “Kolm Lydiat” võinuks üldse kaheköiteline olla, teist sama palju jäi veel kaanetamata. Vahing siiski väärtustab mõnd artiklit ka kolmanda trükiga. Seega erinevad koostamisprintsiibid.

“E me ipso’ga” võrreldes on lisandunud peamiselt hiljem avaldatu, eriti kümme toekamat psühholoogiaalast esseed. Minul endal on kahju, et Vikerkaare psühhoanalüüsi loengud ei ole siiski esindatud, kuivõrd need on kirjandusüliõpilasele soovitatav kirjandus. Võib-olla tundus koostamisel, et kaasautor Alo Jüriloo saab liiga suure osakaalu, ma ei tea, aga tähtis tühik tekib – kastratsioon. Lapatagu siis ajakirju edasi, nii et narmendab! Liidetud on veel kümmekond proosa- ja teatrikäsitlust ning paar muud kunstiesseed; mõni ka kahasse kirjutatuna. Et Vaino viimaste aastate põnevast Areeni kaastööst ainult üks retsensioon, Fritz Riemanni tutvustav “Inimesekeskne hirm” on sisse mahtunud, on küll nati kummaline. Kas Ekspressi siis eesti mõtteloo jäljed ei ulatanudki, toimus allakäik? No-noo, poisid-poisid… Või oli raamatu müügiarv lihtsalt tühi mure?

Köide on kindlal käel toimetatud, vaid mõned mikrotasandi skaneerimisvead torkasid. Südamest kahju, et Urmas Tõnisson ei soovi oma kogemust rakendada tekstoloogia õppejõuna ülikoolis: tekstitoimetajana sündinud, kas tõesti lektorina nurisündinud anne, mitte ei tahass usku! Et Vainol ja Handol on noortele endiselt tugev mõju – siis võib-olla utsitavad takka.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht