Veel üks teine Eesti ehk Mis on juhtunud maikaga?

Hollandi kirjanik Sana Valiulina kirjeldab romaanis „Brežnevi lapsed“ eestlaste ja mitte-eestlaste isevärki kooselu.

KÄTLIN KALDMAA

Kaheksateist aastat tagasi kirjutas Harry Liivrand tundmatu tallinlase hollandi keeles ilmunud debüütromaanist „Rist“ („Het Kruis“), kus „Eestist pärit naistudeng püüab NSV Liidu pealinna ülikoolis iseendaks jääda, aga keskkond soodustab igasugu ebamoraalsust“. Liivrand avaldas lootust, et „Rist“ ei jää autori ainsaks ilukirjanduslikuks teoseks, ja mõtiskles, mida võiks ta Eestist kirjutada (Eesti Päevaleht 17. VIII 2000).

Hollandis tutvustatakse Sana Valiulinat kord hollandi-eesti kirjaniku, kord hollandi-eesti-tatari-vene kirjanikuna. 1964. aastal Eestis sündinud Valiulina on vanemate poolt tatarlane, sai Tallinnas venekeelse keskkoolihariduse, õppis Moskva ülikoolis skandinaavia keeli ja elab juba 1989. aastast saadik Hollandis. Oma esikteose kirjutas ta hollandi keeles ja järgmised raamatud ka kuni „Brežnevi lasteni“ (2014). Vene keeli kannab romaan pealkirja „Ma ei karda Sinihabet“, mis on muidugi vihje niihästi Sinihabeme muinasjutule, Virginia Woolfile, Edward Albee’le kui ka Béla Balázsile ning sobib pealkirjana vene kirjanduspilti paremini kui „Brežnevi lapsed“. Viimane seevastu kasvatab raamatumüüki ülejäänud maailmas.

Brežnevist endast raamatus väga juttu ei ole. Paar korda mainitakse küll Brežnevi lapsi põlvkonna mõttes ja seda teeb eesti tegelane, kuid vene intelligentide seltskonnas räägitakse pigem kellestki Ljolikust. Minust mõni aasta noorematel lugejatel ei ole lihtne aru saada, et tema see Brežnev ongi. Sana Valiulina tahtis enda sõnul selle raamatuga välja selgitada, mis riigis on ta sündinud ja kasvanud ja miks on saanud temast see, kes ta on. Valiulinat peetakse praegu üheks olulisemaks Hollandi kirjanikuks.

Kui Tauno Vahter küsib intervjuus (Eesti Ekspress 27. VI 2018) Valiulina käest, miks ei ole eesti kirjanduses väga palju „venelase perspektiivi“ või „mitte-eestlase perspektiivi“ elust Nõukogude Eestis ja hiljem, on see omajagu imelik küsimus. Esiteks on meil sellised väga aktiivsed eestivene kirjanikud nagu Andrei Ivanov, P. I. Filimonov ja Igor Kotjuh. Teiseks ei saa Hollandis elav Valiulina sellele kuidagi vastust anda. Pigem tuleb tõdeda, et eestlaste endi pilk sellele ajale ei ole veel kuigivõrd lugejani jõudnud.

Neli hernest ühes kaunas

„Brežnevi lapsed“ hõlmab õigupoolest neli raamatut. Selleks et iseenda saatuses selgusele jõuda, räägib Valiulina terve põlvkonna mitte-eestlaste loo 1970ndatest uue sajandi alguseni.

Raamatu esimene, rõõmsameelseim osa „Must Kapten“ on ühe tüdruku jutustus oma lapsepõlvesuvedest Eesti mereäärses väikelinnas Ruhas (Loksal). Seda iseloomustab eestlaste ja mitte-eestlaste isevärki kooseksisteerimine. Põlisasukatest eestlased elavad mere lähedal jõukal tänaval uhketest eramajades, mida tüdrukuke vaid kadedusega piiluda võib. Osa venelasi elab suurtes kortermajades, teised venelased, kes on sinna suvitama tulnud, peatuvad enamasti eestlaste saunades, verandadel, koolimaja klassiruumides. Eestlastega, kes oskavat end linna peal alati niipidi keerata, et jäävad seljaga tohutu suure tehase poole, mille nõukogudelased neile mere äärde on ehitanud, puutuvad suvitajad kokku eelkõige Musta Kapteni naise Erika kaudu. Tema poeg Toomas, kellest kasvab südametevallutaja, lükkab käima saatusliku perpetuum mobile.

Romaani teises osas „Õrn süda“ tuleb tegemist teismelistega. Sündmused leiavad aset Eestis inglise keele süvaõppega venekeelses keskkoolis. Selle osa peategelased on väike armas Vera Kovaljova ning komsomoliaktivistist tulevane suurmees Jura Simm, isa poolt eestlane. Juba esimeses peatükis laotatakse lugeja ette nii ohtralt traagikat, et sellest piisaks triloogiaks. Kuvatakse 1979. aasta eliitkooli õhustik, koolipidu, terve koolipidude rida, üle muusika ja saali lõugav koolidirektor, õhkav imetlus, arglikud puudutused, eliitlaste ja pisihuligaanide läbipõimunud maailm, kus kooskäimiskoht on kelder. Noored on nagu noored ikka: matemaatikageenius Gladkov unistab ainult Verakesest, Verakene unistab ainult Simmist, Simm aga igatseb endise koolikaaslase, nüüdse pätipoisi Kolomiitsevi heakskiitu ja on tema kambajõmmiks saamise nimel valmis kõigeks – kõigeks.

Romaani kolmanda osa „Enne päikeseloojangut“ teema on kuumad üheksakümnendad. Supermarketi omanikuks saanud filoloogiharidusega Andrei asutab end äripartneriga kohtuma. Perekonnapeolt teele asunud mehe Mercedes kerkib taevasse ja selle maagilise teekonna vältel jõuab ta läbi käia kogu oma senise elutee, mille sisse kuulub näiteks Ruhal suvitamine, jaaniöine armumine kaunisse eesti neidu, seejärel ülikool Tartus, armumine järgmisse kenasse neidu, tolle kadumine, ja viimaks abielu Svetaga, kelle isa viis väimehe ärisse. Tulid pöörased rahad, korterid, autod, šampanja ja suitsuvorst – ja äripartner Natalja, kellel on taipu kõiksugu asjadele peale raamatupidamise.

Brežnevi laste“ neljandas osas „Suur Ehitusmeister ja Raamatupidaja“ on Suur Ehitusmeister hirmuvalitsuse võlukepi abil üles ehitanud omaenda naftariigi Gasoolia. Raamatupidaja, lihtne süsteemi mutrike, tahab lihtsalt teenida riiki ja armastada oma naist, aga avastab, et mõned teised süsteemi mutrikesed on mitu miljonit Gasoolia riigile kuuluvaid oil’e kõrvale toimetanud. Kes läheb istuma? Võite üks kord arvata. Raamatupidaja vanglakogemus, ebakindlus ja nägemused põimuvad Suure Ehitusmeistri omadega. Romaani neljas osa omandab ulmekirjanduse mõõtmed. Tegevuspaik meenutab pigem Aserbaidžaani, vaid Suure Ehitusmeistri Esimene Nõunik uneleb korraks Ruhast.

Niidid ja lõimed

Romaani kõige tugevam ühenduslüli ongi Ruha ehk Loksa. Praeguseks on koht kaotanud suvituslinna atmosfääri, mida Valiulina tegelased kannavad endaga kaasas nii hellalt, et see meenub isegi elu eelviimasel hetkel. Kui just Ruhal ei saaks romaanis teoks salapärane tütarlaste kadumine, võiks selle kujutamist nimetada peaaegu et nostalgiliseks.

Sellega jõuamegi „Brežnevi laste“ osade teise ühenduslüli, vägivalla juurde. Esimeses kahes osas on tegu eelkõige põhjendamatu vägivallaga naiste vastu (siit ka Sinihabeme motiiv). Esialgu, kui kaovad noored tütarlapsed, kellest nii mõnigi on seksuaalselt vabama olemisega, ei tehta sellest kuigi suurt numbrit, kuni kaduma läheb tähtsa tegelase tütar. Teises osas ei lähe kaduma mitte lihtsalt tütarlapsed, vaid väikesed tüdrukud, lausa kaheaastane tüdrukuke, lausa kaheksa-aastane Irake Kulagina. Õudsed asjad juhtuvad seal Tallinna keldrites …

Romaani kolmanda ja neljanda osa vägivald ei ole enam soopõhine, seal on juba Sinihabemed ise need, kes rataste vahele jäävad. Kolmanda osa vägivald keerleb ümber selle, mis 1990ndatel äripidamisega kaasas käis: katusepakkumine ehk räkit, tülid äripartneritega jms, mis juhtub, kui üks riigikord enam ei toimi ja teine veel ei toimi. Neljandas osas on vägivald imbunud ühiskonna igasse viimasesse kui tahku ning näeme võimu kuritarvitamist ja diktatuuri.

Kui raamatu esimene pool on kirjutatud tugeva kaasaelamise ja südamlikkusega, siis kolmandas osas hakkab see kaduma ja neljandas ei ole sellest enam jälgegi. Viimane on kiretu kirjeldus maailmast, mida ei tohiks olemas olla. Nii et vähemalt tunnetuslikus mõttes avaldab autori kohalolu kirjutatule suurt mõju.

„Brežnevi laste“ õnnetus on vene kirjanduse taak: üks venekeelne romaan peab ikka olema nii ülevaatlik, et võtab enda alla kui mitte pool maailma, siis vähemasti pool sajandit. Ilma neljanda osata oleks romaan palju tugevam ja ülevaatlikum. Selle side romaani eelmise kolme osaga on niivõrd lõtv, et tundub selle otsa poogitud mingi (kirjandus)moe pärast vajaliku vidinana. Või on seda tarvis selleks, et teose esimeses osas alanud vägivallale korralikult ring peale teha? Esimese osa kergelt jabur Ljolja aeg saab võrdluseks igatepidi üle võlli keeratud isikukultuses kümbleva ühiskonna.

Arusaamatuks jääb ka autori jutt moraalsest allakäigust. Moraalsest allakäigust on kirjutanud Dostojevski ja Tolstoi. Kogu Nõukogude Liidu aeg oli üks suur moraalne allakäik, kus au võrdus riigi tagant varastamise osavusega või vahetati see millise tahes pisikese jubina vastu. Nüüd räägitakse siis nõukogude-järgse perioodi moraalsest allakäigust.

Ja mis on juhtunud maikaga? „Brež­nevi lastes“ saame korduvalt lugeda valgetest varrukateta särgikutest, mida kannavad eranditult mehed. Suvel. Valge varrukateta särgik? See on ju maika. Varba­vaheplätusid aga kutsuti Musta Kapteni aegadel lihtsalt varbavahedeks. Või plätudeks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht