Veel kord kirjandusauhindadest

Ilona Martson

Näib, et kirjandusauhindade praegu justkui olematut mõju kritiseerides on segi aetud kulka sihtkapitali aastapreemia kajastamine massimeedias ja preemia mõju inimeste ostu- ja lugemiseelistustele.

Viimasel ajal on Sirbi veergudel olnud juttu Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali žanripreemiate määramise süsteemist. Sellel teemal on sõna võtnud Krista Kaer oma konverentsil „Paabeli raamatukogu” peetud ettekandes, mis ilmus artiklina Sirbis (11. I), kui ka Tiit Hennoste artiklis „Raamatumüük ja kirjandusauhinnad” (Sirp 18. jaanuar 2008). Mõlemat kirjutist seob ühine paatos: teadmine eesti kirjanduspreemiatest ei jõua lugejateni, see tähendab nendeni, kelle nimel mäng käib. Hennostel on ka konkreetne ettepanek: „Muuta juba tulevast aastast ära eesti kirjanduspreemiate määramise aeg. Kuulutada kandidaadid välja vähemalt novembri lõpuks ja laureaadid hiljemalt detsembri keskel”. Siis on lootust, et inimene, kes põhiliselt jõulude eel raamatupoodi satub, saab neist preemiatest juhinduda. Kogu maailm teeb nii, aga meie mitte. Aga võiks.

 

Mis siis ikka, arutagem seda asja. Muidugi oleks kõige lihtsam öelda „nii ei saa teha”. Aga mõelgem hetke, mis oleks teisiti, kui kirjanduse žanripreemiad antaks üle aasta lõpus, mitte emakeelepäeval nagu praegu.

Esiteks looks see muidugi pretsedendi. Kõigis teistes Kultuurkapitali kureeritud valdkondades premeeritakse aasta kui terviku eest, enamikus valdkondades aasta alguses jaanuarikuus (otsustatakse muidugi detsembris), teatripreemiad määratakse aga märtsis, nagu kirjandusauhinnad. Loodetavasti õnnestub praegusel kirjanduse sihtkapitali nõukogul veenda Kultuurkapitali juhtkonda ja proua kultuuriministrit muutuse sihipärasuses. Edasi.

Teiseks muudaks see totaalselt paikaloksunud süsteemi, kus kõigepealt tuleb jaanuaris kulka suur aastapreemia, siis veebruaris riiklikud kultuuripreemiad ja lõpuks hüütakse märtsis välja žanripreemiate laureaadid. Tõtt-öelda ei mäleta, et mõni suure preemia saanu hiljem sama asja eest ka žanripreemia oleks saanud. Suuremad preemiad löövad n-ö platsi puhtaks ja pildi klaariks. Aga võib-olla olekski tore, kui senine kord muutuks. Oleks huvitav, mis hakkaks juhtuma.

Kolmandaks komplitseeriks see žürii otsustamisprotsessi. Praegu on lihtne, vaatluse alla lähevad raamatud, mis kannavad aastanumbrit 2007. Tõsi, mõni raamat ilmub veel ka jaanuari keskel eelmise aasta numbriga, kuid vaikimisi võetakse arvesse ka need. Mis aga juhtuks siis, kui künnis oleks siingi „hingedepäevast hingedepäevani” nagu praegu Betti Alveri preemia puhul? Me kõik teame, millises tempos juba oktoobris raamatuid ilmuma hakkab, ja tempo kiireneb novembris-detsembris. Millal tõmmata piir? Et 1. november on kõik, siit edasi ei saa, 2. novembril ilmunud raamatuid me ei arvesta?

Ma ei tea, kuidas need asjad tehniliselt mujal maailmas käivad. Võimalik, et meil oleks tõesti midagi õppida. Kuid karta on, et raamatu „elukaarest”, mis Hennoste hinnangul kestab kolm-neli kuud, minnakse siingi suure kaarega mööda. Olen ise olnud viimasel ajal seltskonna hulgas, kes annab just aasta lõpus välja väikese preemia aasta jooksul ilmunud parimale lastekirjanduse tõlkele, ja ma tean, et ajapiir teoste valikul tõmmatakse juba keset suve. Mis on muidugi meelevaldne, ja mida enam žanre, seda meelevaldsem. Järelikult, et otsus oleks täpsem, peaks muutma ka žürii komplekteerimise põhimõtteid. Sellest on muide korduvalt räägitud, et ka Eestis ei peaks aastapreemiatega olema seotud mitte üks, vaid mitu žüriid.

Muidugi võib nendele kolmele muutusele lisada neljandagi, nimelt ajakirjanduse aastalõpu paanika, mistõttu kirjanduse sihtkapitali aastapreemia nominentide kajastamiseks meedias oleks lihtsalt füüsiliselt vähem ruumi kui veebruaris-märtsis. Kui juba praegugi ei olda rahul sellega, kuidas meedia kirjanduse sihtkapitali aastapreemiatesse suhtub, siis oleks üsna mõttetu loota, et auhindade tõstmine aasta lõppu olukorda kuidagi parandaks. Pigem vastupidi – sisuliseks analüüsiks meedias oleks veelgi vähem aega ja võimalusi. 

Kuid enne kui midagi muutma hakata, võiks siiski üle vaadata selle, mis olemas. Näib, et kirjanduspreemiate praegu justkui olematut mõju kritiseerides on segi aetud kaks erinevat, ehkki omavahel seotud asja. Esiteks, kulka sihtkapitali aastapreemia kajastamine massimeedias. Ja teiseks, preemia mõju inimeste ostu- ja lugemiseelistustele.

Kõigepealt ei ole ma nõus Tiit Hennoste väitega, nagu poleks kirjanduse žanripreemia nominentide esmakordne väljahüüdmine kirjandustoimetajaid kohe üldse rohkem liigutama pannud. Pani küll. Siiani annab see põhjuse rääkida eesti kultuurimaastikul väga olulistest preemiatest mitte ühel, vaid vähemalt kahel korral: kõigepealt nominente välja kuulutades ja hiljem laureaatide puhul.

Muidugi oleks kena, kui ilmuks rohkem ühele preemiale kandideerivate teoste kvaliteetide sisulist kriitikat, aga see ei sõltu sugugi sellest, et preemiad antakse välja kõvasti hiljem, kui teos on ilmunud. Pigem ikkagi sellest, et Eesti oludes on suhteliselt piiratud ring inimesi, kes on kõiki nominente lugenud, ei ole seotud ühegi asjaomase institutsiooniga (ja ei kirjuta parasjagu samal teemal Loomingule ülevaadet ega ole ka ise nominent) ning võiksid seetõttu erapooletult teemat kommenteerida. Lisaks vahelduvad need ajakirjanikud ja toimetajad, kelle tööks on kirjanduspreemiate kajastamine, küllalt kiiresti. On hea, kui meediaväljaandes töötav reporter üldse aru saab, mis vahe on näiteks Romaanifondi romaanivõistluse ja Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali žanripreemiate vahel.

Kuid esineb ka vastupidiseid olukordi. Olen paksu Arkaadia toimetajana seisnud halekoomilise olukorra ees, kui terve ööpäev kulus sellele, et välja selgitada kõige elementaarsem: kes on selle aasta žürii esimees ja millal võiks lõpuks selguda tänavused nominendid. Siit järeldus: iga preemiat tuleb osata ajakirjandusele turustada. Tunnistagem, et Kultuurkapitali tegevus selles valdkonnas on olnud mõnikord üsna kaootiline.

Kuid isegi siis, kui koostöö meediaga laabuks senisest sujuvamalt, jääb ikkagi üks kahtlus. Ja nimelt see, kas ükski eesti kirjanduspreemia – olgugi rahaliselt soliidne ja mainekas – on massilugeja silmis piisav argument. Kahtlen tõsiselt, et ükskõik milline preemia võiks Eesti kontekstis üldse reaalselt mõjutada eesti keeles lugeva inimese individuaalseid lugemiseelistusi. Kui mõni eesti kirjanik võidaks Nobeli, oleks muidugi teine lugu. 

Kui Tiit Hennostel või kellelgi teisel õnnestuks mingi lõpliku valemina tõestada, et kulka kirjanduse sihtkapitali aastapreemiate lükkamine detsembrisse paneb lugeja tõesti eesti väärtkirjanduse vastu rohkem huvi tundma, siis vääriks mäng tõesti küünlaid. Mulle on küll jäänud mulje, et see inimene, kes loeb raamatuid, loeb neid aasta ringi ning see, kes ainult detsembris raamatupoodi astub, ostab ikkagi „Mahlade entsüklopeedia”.

Vähemalt 2007. aasta preemiad antakse üle 2008. aasta emakeelepäeval. Mis edasi saab, seda näitab aeg.

Ilona Martson on Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali nõukogu esinaine