Värvikas palverännak

HEIDI IIVARI

Jaapani menukirjaniku Haruki Murakami, keda paljud tahaksid näha Nobeli kirjandusauhinna laureaadina, romaani „Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad“ algpunktiks on mõistatus. Mis küll juhtus, et neljakümnele läheneva peategelase Tazaki Tsukuru neli väga lähedast sõpra olid ta keskkooli ajal otsusekindlalt ja põhjendamata endi seast välja heitnud? Tsukuru hakkab valusat minevikusündmust, mis oli ta tookord viinud ränka depressiooni, oma tüdruksõbra julgustusel lahti harutama. Ta käib endiste sõpradega ükshaaval silmast silma rääkimas, jõudes omamoodi palverännakul viimaks Jaapanist Soome.

Muide, Soome episood sobib väga hästi reisibüroo reklaamtekstiks. Üks jaapanlanna on leidnud ideaalse soome abikaasa, kellega jagab järve ääres suvises Hämeenlinnas boheemlikku pere­idülli. Ka põhjapõtradest tuleb juttu. Tsukuru aga saab Soomes teada midagi väga olulist iseenda kohta.

Mida kaugemale romaan ja Tsukuru palverännak edenevad, seda rohkem saab lugeja vihjeid selle kohta, mis juhtus tema ja ta sõprade, eriti peategelase ja noorelt surnud sõbratari Shiro vahel. Üks silmapaistvamaid sümboolseid vihjeid on endise sõpruskonna nimede etümoloogia: kõik Tsukuru endiste sõprade jaapanikeelset nimed viitavad värvile: „Mister Red / Mister Blue / Miss White / Miss Black“ (punane, sinine, valge, must, lk 78). Ülikooliõpingute ajal Tōkyōs saab peategelasele lähedaseks Haida, „Mister Gray“ (lk 79), kes omamoodi leevendab ta üksildust, aga ka silub (ise seda aimamatagi) tasapisi teed tema palverännakule. Tsukuru nimi on aga tema enda arvates värvitu ning tähendab „valmistama“ (lk 43). Tsukuru valmistabki raudteejaamu, mis on ta elu suurim kirg. Aga rongid viivad ainult sinna, kuhu viivad rööpad, ja peatuvad ainult seal, kus on ettenähtud jaamad. Sama kindlal ja rutiinsel viisil elab ka Tsukuru enne palverännakut.

Vihjeid Tsukuru ja tema sõprade katkenud suhtele leidub veel. Tsukuru on kannatanud kogu elu alaväärsuskompleksi all, ennast sõpradega võrreldes on ta tundnud end väheväärtusliku ja igavana. Ta ei mõista, miks üldse on teised tahtnud teda oma seltsi: „Lõpuks tuleb välja, et mul ei ole midagi teistele anda“ (lk 87). Tsukuru kahtleb ka oma identiteedis (lk 76) või püüab leida tõestust oma normaalsusele keset seksuaalakti: „Kõik on korras, ma olen normaalne, kuulis Tsukuru end ütlevat“ (lk 94). Miks küll tahab autor rõhutada ka seda, et Tsukuru alkoholi ei talu? Kas pea­tegelane on purjuspäi saanud hakkama mingi nilbe jamaga? Ja lõpuks ühe tema endise sõbra Ao sõnad: „Ta [Shiro] ütles, et sul on kaks palet. Et sinus on peidus tume pool, mida näkku vaadates ette ei kujuta“ (lk 115).

Murakami loomingus on tähenduslik roll lääne muusikal. „Värvitus …“ kõlab Ferenc Liszti melanhoolne klaverisüit „Le mal du pays“ ehk „Koduigatsus“. Seda mängis korduvalt Shiro oma klaveril, hiljem Haida plaadi pealt ning see on üks Tsukuru mälestusmeemidest. „Le mal du pays“ pärineb teosest „Années de pèlerinage“ ehk „Palverännakuaastad“, mis viitab Goethe romaanidele „Wilhelm Meisteri õpiaastad“ ja „Wilhelm Meisteri rännuaastad“. Nendes on üks läbivaid teemasid isiksuse kujunemine. Kuigi „Värvitu …“ intertekstuaalsus ja rohked analoogiad teevad ka lugeja rännutee huvitavaks, juhivad paljud vihjed ta lihtsalt metsa. Mõistatus küll laheneb, aga äärmiselt igapäevasel, lausa labasel moel. Pean tunnistama, et olin lugejana pettunud. Teisest küljest võib „Värvitule …“ läheneda ka kui realistlikule romaanile – elus lõpevad tõepoolest suured draamad ja arusaamatused tihti labaselt või värvitult sel lihtsal põhjusel, et inimese iseloom on tema kujutlusvõimest nõrgem. Miks ei või siis nii olla ka Murakami romaanis?

Murakami läbimurdeteose „Norra mets“ (1987, ee 2006) ning „Värvitu …“ ilmumise vahe on 26 aastat, kuid need on hämmastavalt sarnased. Murakami looming jagatakse kaheks: fantastika valdkonda kuuluvad ülipikad anekdoodid (shaggy dog story) ning eneseotsingutele keskenduvad odüsseiad.* „Norra mets“ ja „Värvitu …“ kuuluvad selgelt viimaste hulka. Nende meespeategelane on pealtnäha tagasihoidlik, veidi autistlik üksildane hunt, kes saab oma rutiinses elus hakkama, aga kellel on raske säilitada sõprussuhteid. Tema suhted inimestega on ambivalentsed – kas sümbiootilised või peaaegu ükskõiksed. Tähtsamaid suhteid varjutavad depressioon, saatuslik vaimuhaigus või vägivaldne surm. Vastaspoolega saab peategelane läbi, aga ei suuda nooruses kogetud trauma tõttu kiinduda. Ta tarbib (tegemist on just nimelt pigem sundtarbimise kui nautimisega) palju alkoholi, seksi, lääne muusikat ja kirjandust, enne kui eneseotsingud annavad tulemusi. On fatalismi ja korduvat zen-praktikat ning ohtralt intertekstuaalseid ja kultuuridevahelisi viiteid.

Murakami kirjeldab oma tegelaste psühholoogilist seisundit, tegutsemismotiive ja inimsuhete dünaamikat äärmiselt usutavalt ja nüansirikkalt. Seevastu loo jutustamises esineb häirivat kordamist – see, kui sama sündmust kirjeldatakse kaks korda, ei vii lugu edasi ega too sellesse midagi uut, vaid lihtsalt suurendab lehekülgede arvu. Näiteks „Värvitust …“ võinuks vabalt ära jätta kümmekond viimast lehekülge, sõnumi sain juba varem kätte.

Aga mis siis on sõnum? Kindlasti see, et varem või hiljem kohtume oma minevikuga: „Mälestusele on võimalik kaas peale panna, aga ajalugu ei ole võimalik varjata“ (lk 200). Inimene on sotsiaalne loom, kes saab haiget, kui ta visatakse oma karjast – kas sõpruskonnast või laiemas mõttes nooruspõlvest – välja. Täiskasvanuks saamine aga ei tähenda oma tunnete tõkestamist, kapseldumist üksindusse või valu trotsimist. Ellujäämiseks on ka endassetõmbumise või vaherahuetappi, mida Murakami kirjeldab romaanis järgmiselt, siiski vaja: „Alles jäi vaid vaikne loobumine. Värvitu, tüüne, neutraalne tunne“ (lk 35). Aga ka sellest etapist tuleb edasi minna. Järgmine samm on kasvamise ja elu muutumisega nõustumine ning kaotusvalust lahtilaskmine. See ongi palverännak: lahtilaskmine.

Murakami näitab, et näeme ennast alati teisiti, kui näevad meie lähedased. Igaüks klammerdub iseenda (valesse) tõlgendusse või kujutlusse, mis tekitab ahastust ja teeb keerukamaks suhted iseenda ja teistega. „Värvitu …“ ja „Norra metsa“ hoiak on siiski optimistlik: inimene on küll tihtipeale depressiivne ja üksildane olend, aga see-eest väga õppimisvõimeline. Inimesel on võimalik saavutada rahu ja õnn – kui ta just ennast enne ära ei tapa.

* Sean O’Hagan, Colorless Tsukuru Tazaki and His Years of Pilgrimage Review – Haruki Murakami familiar tale of a man’s odd past and his empty present. – The Guardian 28. VIII 2014.