Vanamees ja elumeri

Jürgen Rooste

Tuul oli vastu. Aga mis sellest, tuul on alati vastu, lohutas end vana mees ja rühkis edasi pealinna südaväljaku poole, südames rahutu pakitsus, jahedad vood meeldivalt paitamas tuikavaid meelekohti, iilid sakutamas habet, kiskumas mantlit kui purje. Lambi- ja elektripostide vahel, traatides, puuladvus huugas ja pahises, autode kummid rullisid rudinal asfalti nagu mingit kummalist niisket tumetainast. Ta oli ärganud nõnda, nagu ta oli: heledad viigipüksid, sääred veidi poriplekised, pintsak, valge triiksärk, mille rinnaesisel paar õnneks piisavalt hoomamatut valge veini plekki, siis vana kahisev sinepikarva tolmumantel – liiga õhuke tolle juba talvekülma tuikava Tallinna jõulueelse sügise jaoks – pääs silmile vajunud lodubarett, jalas savipunased kingad. Siruli vanal diivanil. Oli alles pime, alati oli alles liiga pime. Käsi kontrollis instinktiivselt rahakotti põuetaskus, rahakott kontrollis kätt vastu. Olemas, leidsid mõlemad. Kõikjal ragises, krudises, kluksus ja mulksus. Hetkeks tundus, et need on maailma hääled, aga siis sai A. aru, et see on tema enda kulunud ja kulutatud keha, mis nõnda kõneleb, kummalisis keelis. Aga eks ole ju minagi osake maailmast kui sellisest, mõtles ta.

WCs oli kuulda, kuidas ülemine naaber end peseb, või vähemasti lootis ja arvas A., et ta kuuleb seda veepladinat, langemist vihmana noorelt naisekehalt siinsamas pea haaratavas kauguses. Läheduses.

Kiire türgi stiilis dušš – kiirustades mõned surakad deodoranti ja lõhnaõli. Ta ei tahtnud siin rohkem olla, kuigi pesema ja riideid vahetama pidanuks. Nagu piinlik olnuks nende seinte ees, mis mäletasid teistsuguseid aegu, mille taga kulgesid oma argiolus naabrid, mis ei olnud ise kuidagi süüdi selles, et ta täna ei tahtnud seda paika, neid seinu ja nendevahelist ruumi koduks nimetada. Kus on üldse inimese kodu ja koda? Kas sääl, kus süda? Või mugavustsoonis, mugavuse vangitsoonis?

Korteri välisuks kääksatas õõnsalt koridori poole, see kajas, kõmas nagu mingi neelata ähvardav kuristikolend. A. tundis, justkui vaataks teda keegi, ta põrnitses vastu: see on minu tund, minu päev, minu aeg! Käsi kontrollis võtmeid, võtmed kontrollisid vastu, tore!, aga taskus oli midagi veel. Kortsutet kiri, käristet ümbrik. A. südames tärkas tavalise rahutu värina kõrval üks teine, erilisem põnevusetärin – kes küll mulle võib olla kirjutanud? Ta kujutles trahvi- või kohtuteatist, väljapressimis- või ähvarduskirja, lembesõnu ammu kaotatud või vastleitud kallimalt.

Kortsus ümbrikku lahti voltides ta veel lootis, aga saatus tahtis teistmoodi. Tahtis tavaliselt. See oli voldik, mis lubas, et meie päevil on kästud üles kirjutada kõik rahvad, kogu maailm, isegi tema, A. – kõik eestlased ja nende kodud loetakse üle. Kogu see täpes, alla ühe seitsme tuhandiku maailmast. Ning end saab lugeda ka ise, lausa arvutis, ilma vastiku inimliku kontaktita. Kesse ikka tahab, et tema koju, tema privaatsfääri tungitakse, temaga päriselt räägitakse … Eestlased on nagu pandad. Ei idane ega mädane. Koos olla ei taha, paljunemisel tõrguvad, aga väikse abiga ikka kuidagi elavad ja on. See polegi mingi päris riik ega rahvas, mida lugeda – mõtles A.

Üle Vabaduse parkimismaja katuse kajas suure ekraani kõlareist meie igahommikusi venekeelseid multikahääli. Eks see Eesti elu olegi nagu üks vene multikas, muheles A. habemesse. Taustaks kolksuvad trammid, kolksuvad laisalt, loiult ja vähe. Korra urahtab Mustamäe poole rühkiv troll. Säälsamas Vabaduse parkimismaja katuse veerel seisavad Pätsu-aegsed majad – linna ühe viimase ja odava kunstnike omakoha uks haigutas kutsuvalt, sääl sumises juba sõpru, sääl lahvatus juba elu ja lusti. A. esimene jook oli härrasmehe esimene jook: topeltdžinn tooniku, jää ja sidruniga. Inimesel peab ju hää olla olema, elu peab kulgema omanimelise laua veeres omanimelise allee ääres omanimelises linnas.

Pintsakud ja kuued, toolikorjudele rippu laotatud mantlid. Konjakiklaas, veiniklaas, tass teed või kohvi. Ei ühtki kampsunit või dressipluusi täna. A. oli nagu kutsutud ja seatud. Juba sädeles ta silm, juba seletas ta joviaalselt teistele oma noorpõlveunistust: püstitada eesti rahvuslik monument, tohutu vulvalise staadioni ääres seisev tohutu falliline objekt, mis toimiks nagu sugutungi antenn, radar, mis paneks kõik eestlased paljunema nagu oravad. Tallinn on muidugi sünge linn, kesklinnalähedastes parkides kohtab veel harva oravat, nad on siit hääga lahkunud, aga eks sama ole ka eestlastega …

Pikk, peenike, tumedas ülikonnas härra, prillid kõrgel ninajuurel, elupõline ja peaaegu elukutseline teisitimõtleja ohkas, ta rääkis madalal häälel ja üsna vaikselt, aga nii, et kõik kuulasid. Rääkis sellest, et selgrootuna me kaomegi. Teate küll, poisse pole sõjaväkke võtta, naised vahivad väljamaa mehi. Ja mis on väljamaa mees parem, surkas paksuke kirjanduskriitik, algul ainult galandimad kombed, teevad tüdruku ära, ja pärast on sul hispaanlase või neegriga titt, aga olukord on sama sitt, mis eesti mehega … et adjöö. A. luksatas – on tulemas me rahva öö!

„Aga see pole nii, et inimesi oleks ilmas vähe. Inimesi on ju liiga palju. Seitse miljardit, meie oleme seitsmenda päkapiku – selle kõige pisema ja valgema – pisike varvas. Ja eks ole eestlasigi liiga palju, liiga hea elu on meil, liiga vahva oma riik. Kõik saavad uriseda ja kraaksuda ja kaduda.”

„Õige,” segas nooremapoolne ajakirjanik vahele, ise kolmandat päeva näost punane nagu vähk või täpsemini nagu alakeedetud peet, siuke roosakaslilla, „inimesi on nii palju, et isegi viletsad indie- ja rock-bändid, biitlite ja rollingute, nüüd juba oasiste ja bluride sohid, vallaslapsed, müra, mürina ja supilurina-ansamblid saavad kuskil festivalil selle tunde kätte, kuidas on mängida tuhandetele. Lihtsalt, inimesi on ülearu.”

„Ja raamatuid,” urahtas kavala pilguga karvik kõrvallauas piipu toppides, „teid, neetud kulturnikuid, ma paneks esimesena seina äärde, ja kogu kuradi kolmanda sektori.”

„Mis kuradi kolmas sektor, meil käib kõik plaanimajanduse järgi, minister valib raamatud, mida inimesed lugema peavad …”

„Peabki lollpeadele raamatuid valima! Kui endal pole oidu, et õiget asja lugeda, peab keegi ütlema. Alla miljoni inimese on liiga vähe, et endale lollpäid lubada,” kaitses mugulninaga kirjanduskriitik end nähtamatu vaenlase eest käega kohvikutühjusse rehmates. Kohvimasin luristas mustja tökatise olluse sisse kuuma masinapiima, lõpuks rögises nagu vanainimene. Vana mees hakkas habemesse köhima, miski mattis hinge.

Ta meenutas Piretat, toda piredat ja pirtsu, paganapikukest, kes alles mõne päeva eest veel ta voodil pikutas.

„Mida sa loed sääl,” oli Piret uurinud. A. rääkis talle siis, kuidas sel aastal on korraga nii palju raamatuid tulnud, raamatuid nagu inimesi maailmas, et kõike hääd ei jaksa ära lugeda. Ta nokerdas ühe Lõuna-Eesti alkeemiku juturaamatu kallal, ühel pool laua pääl okultismileksikon ja kural nõiaraamatute ajalugu. Piret teatas selle pääle naerdes, et tema loeb küll raha. Milleks talle raamatud, kui vaja, oskab ta ise ka mõne päris hää loo välja mõelda. Või mis ta ikka mõtleb – temaga juhtubki veel paremaid!

Piret oli nädala ajaga A. poole aasta teenistuse mittemillelegi laiaks löönud, aga A. väga ei kurtnud. Vanale hobusele on krõbedad suhkrused kaerad kenad kahmata. Ja hää hapu toda ubinat veidi pääle ampsata. Päälegi, mis on raha, raha on ratsahobuse sitt ja ratsahobune ei saa olla selle maailma jumal, ei saa ju olla nii hullusti, et on. Ent Piretale paistis too suksukaka täitsa jumalavääriline olevat. A. tundis vastikust, tundis end veidi väärakana, siis üritas väärikas olla ja lugeda, aga tähed tantsisid nagu numbrid Londoni börsil suurtel ekraanidel, laused tegid nagu kunstratsutaja hobuse jalad ristikäike, takk-takk-takk, Nasdaqi taktis …

Aitab sellest hobuseunenäost, ajas A. end laua taga sirgu ja nõudis baaridaamilt valjuhäälselt oma järgmist klaasi likviidse rahulolu ja unarolekuga. Kriuks-kriuks-kriuks tegi kork, plmp-plmp-plmp-plmp-plmp, luges hää naine täpselt plumpsude päält toda suurt klaasi chardonnay’d, nüüd juba mõnekümneaastase kogemusega käe, randme seest.

A-l hakkas enesest hale. Raha oli pea otsas (aga ainult peaaegu, nagu imeväel oli alati kuskil natuke veel) ja Pireta huvi tema vastu koos sellega. Ta oli isegi lennupiletid Saaremaalt välja teinud, et Piret tuleks. Aga mis ma sinna linna tulen, oli Piret küsinud. A. lürpsas veini, habemes oli piisku, põsil niresid. Jah, kindlasti oli see vein, see oli vein, muidugi. Mis ma sinna tulen? Miks tulla ühel eestlasel teise juurde, läbi tolle tormides mühiseva ilmaruumi, ühel väljasureva rahva lapsel teisele lohtu andma? Miks?

Väljas kogus ennast maru ja torm, pööriöö oli ligi, suured luuletajad surnud ja läinud. Hingemaru, mõtles A, nagu minu seeski. Klaase kadus, klaase tekkis. See on klaaside maagia, nende müstiline, okultne käitumine. Piret oli ilus, aina ilusam. Aga paha. Aina pahem. Elu oli kole, aina koledam. Piltide, üksikute mälestuste, juhuslike sõnade ja lausekatkete virvarr asendas maailma struktuuri, akna taga tumenes sekunditega, nagu poleks vast alanud hommikust jälgegi, üle linna oli kosta vaid undamist, millega valgus tohutu kiirusega kadus.

A. tuikus tänavaid, täpsemini tuigutasid tänavad vana meest. Habe uljalt kikkis, barett kõrvale viltu lükatud. Hinges rõhuv rahutus, süütunne, kurbus … miski painas ja lükkas kogu aeg, ei andnud rahu. Noored hõikusid üksteist, üks tätoveeritud sõrmenukkide ja armilise näoga vennike üritas odavalt välgumihklilt – tžk-tžk-tžk – odavale suitsule tuld lüüa. A. jaoks oli linn täis elutuld, millest vaid tema, vaene põlatud krants, pidi ilma jääma. Iseloomutu, kalli ja koleda nõmebaari ees, mille ainsaks positiivseks omaduseks, et sääl alkoholi müüakse ja baarileti kohal teler kogu aeg mängib, nõnda et sa ei pea kellelegi otsa vaatama, lõi soomlane oma sõpra, siis röögatas ja kahmas verise huulega kaveri kaissu – Jorma, perkele! Rakas olet! Jõuluturul laulis kõlar piinatud põhjapõdrapaarile, et Jeesuslapsuke Petlemmas sündinuvat kuulukse, kuusk kooldus end koguvas hingemarus.

A. võis olla juba teisel tiirul, ahnelt vahtis ta naisi, kes vastu tulid. Paarikaupa või paaris kellegagi, kättesaamatud ja kauged ja kiuslikud, külmad nagu jõulueelne sügis. Kui järsku seisis temast vaid paari sammu kaugusel naine. A. silmad vilasid, ta aimas riiete all kehakumerusi. Neljakümne tuuris slaaviverd tüdruk, ei, mitte kõige ilusam. Tavaline inimene. Selline, kes vaatas otse teda.

„Vam padruuga nužna?”

„Et mis,” ei saanud A. nüüd, sel olulisel hetkel, kohe aru. Ja sai ka.

Naine küsis viiskümmend eurot. Viiskümmend, see pole midagi, mõtles A. Ai, Piret, nüüd sa alles saad. Pole sa midagi paar- või mõnikümmend korda kallim ja parem! Nad taarusid käevangutsi ateljee poole. Sinu jaoks olen Sonja, kinnitas naine, ja päästan su ära. A. võttis ta kaasa. Pärast kuulas naise lugusid. Need polnud rõõmsad lood, aga rõõmsad lood on tänapäeval tööstus, nendega müüakse inimestele petlikku rahulolutunnet. Võib-olla on rõõmutud lood, kurvad lood ka tööstus ja pettus, mõtles A. Võib-olla on kõik pettus – sumbus ta tasaselt iseendasse, mil naine rääkis talle, kuidas ta töötuks oli jäänud, kuidas mees jõi ja … jõi ja … aga jumal aitas, ja jumal annab andeks, peab andma, kui sa väga-väga küsid … isegi Eesti Vabariigis … mis raamatuid sa loed, küsis A. läbi uneähma … mis raamatuid inimesel ikka vaja on, ainult üht raamatut … vanamees vajus rampväsinult paadipõhja, käsi tundus õnge hoidmisest krampis ja raske, pea oli korraga selge ja väga väsinud, hoovus kandis teda ja taamal võis aimata veel tuledeviirgu ja rannikut. Aga võib-olla ka mitte.

A. oli ärganud võpatades, ühekorraga istuli madratsil oma ateljees. Ta oli üksi, Sonja, ta päästja, nagu kuukumer ingel, oli kadunud. Pähe olid paharetid pesa teinud, tuul-tõprakene nakerdas väljas aknapleki kallal ning naaberateljees oli keegi duši alla läinud ning laulis valjusti „noell-noo-oo-eelll, boooon iiiz de king ov i-iiiiisra-elll”. Kõht pulpsus ja mulksus. Kõht-kõhukene. Sonja oli vaikne, sest ta oli ju läinud. Mitte-olemisega kaasneb vahel ikka vaikus, kuigi see vaikus-vaikimine võib olla läbitungiv ja kohalolev nagu pirisev lambipirn või seina taga undav-törisev suruõhuhaamer. Uks paistis ilusti snepris olevat. A. kargas püsti, otsis põrandalt pintsakut, aga see oli korralikult toolileenile asetet, püksid ka, ooo-issand, nüüd olen ma lage!, mõtles ta, silmad kohtasid ses ahastuses hetkeks lage, toa taevast. Käsi otsis rahakotti, rahakott otsis vastu. Toajumal halastas. Kõik oli sääl, kõik oli alles, nagu pidi. A. potsas madratsile istuli. Vastumeelselt ajas ta püksid jalga, aga magada enam ei suutnud. Kiire türgi dušš, siin oli tal vaid üks odavam lõhn … Treppidest alla … Ei, parem liftiga. Nii ei saanud ta kuulda korterite hääli, hääli, mis armastasid, mis tülitsesid, mis sättisid end samamoodi minekule, mis helistasid kuskile, mis ümisesid, laulsid … Nii kuulis ta vaid vana lifti trosside katkevat naginat, traatuste kolksatust … Vana lift nagu vana mees. Ägiseb ja koliseb, aga sõidab ikka veel. Vinnab üles, kui vaja, mõtles A. habemesse muheldes. Rinnus pistis järsku. Ta mõistis, see oli kole igatsus Sonja järele. Ei, Pireta järele. Ei, Sonja …

Kohvikus polnud veel kedagi, kõlareist laulis surnud juudiplika ning A. ei saanudki päris täpselt aru, kas ta laulab nagu jazz- või soulingel, nagu Billie, või hoopis kiunub nagu kiimas kass, aga sel polnud tähtsust, see oli ilus, paheline ja paha ja hää ja ilus ja kole korraga, sellised tulevad siis jõulud tänavu, mõtles ta.

Ta mäletas hämarasti, nagu kirjutanuks ta kuskile lipikule Sonja numbri. Ei-ei, ikka otse telefoni, ta otsis kontaktidest, otsis vastamata kõnedest, otsis sõnumeist. Oli küll võõraid numbreid, aga ei ükski … Ta oleks kohe praegu tahtnud Sonjat tagasi, tahtnud temaga olla ja et Sonja ta magama rääkinuks ja et oleks olnud hää. Pääle teist veiniklaasi rääkis ta baaridaamile kõik hingelt ära. Baaridaam naeris: näe, vaata, kuhu vabariik jõudnud on – pensionär aitab töötut. Aga raskel ajal peabki nii. A. ei saanud kohe aru. No temal oli ju raha vaja, sina päästsid ju teda ka, mitte ainult tema sind, seletas naine lahkesti, poleerides klaasidelt nõudepesuvahendi triipe … A. südant haaras ahistus, ta tahtis Sonjat veel päästa, ja et Sonja päästaks tema. Üha tumedamad lootusetusevarjud ja ahastusevine laskusid ta üle. Kuni järsku, see oli kuskil neljanda veiniklaasi juures, kui sõpru juba saabuma oli hakanud, helises ta telefon. Sonja! võpatas süda. Tuhkagi.

See oli Piret. Piret oli Tallinnas, ta oli tulnud, et oma A-d vaadata. Ja tal oli vaja kaubamajas käia. Ja ta tahtis õhtul kontserdile minna, et A. teda viiks, hankigu piletid. A. oli härduseni, jõuluhärduseni päri kõigega, mis Piret ette ladus. Kui mind pole võimalik päästa, mõtles ta, ei ole vaja ka midagi säästa! Elutuli, tule ja põleta mindki! Tule ja uha mind üle oma leekidega! Täna olen Sonjaga, homme Piretaga, ülehomme ehin end kellegi kolmanda ihuga, ehk raban noori kauneid poisse hoopis! Ohhohhoohhoooo!

Tema taskupõhjas tulitas peagi paar kontserdipiletit, kirikutornid terendasid jõululunastuselootust ja seejärel ihuliku armastuse ootust. A-d täitis üdini armastus kogu inimkonna, eriti muidugi naiste, aga eriti muidugi kogu inimkonna vastu. Armastus huugas ta kõrvus, vungatas nagu mööda kihutav kiirrong, paugahtas nagu helibarjääri ületanud reaktiivjänes. Ta kahmas oma noore luuletajast sõbra embusse ja kuulutas, et neis on kahe pääle kokku nii palju armastust, et nad vääriksid Jeesust ja Buddhat! Siis luges ta baaridaamile ja mööduvale neiule ning eeslauas kohvitavale vanaprouale, kuulsa poeedi kunstnikust lesele, kõigile järjepanu sama lembevärssi, habe võbelemas kirest. Noor sõber riimis vastu: nüüd võiksid oma veinikeldrile sa asetada riivid, sest muidu kontsertõhtu järsku luhta triivib! A. möirgas sõbralikult, möirgas nagu igavlev, ootel loomaaiaisalõvi. Ta lubas endale paar tundi puhata, paar tundi puhata ja end veidi uhada ja …

Helid kiriku võlvide all olid jumalikud, Pärt, see peab olema Pärt. Pärt, see on peaaegu nagu ingel, ta on ju jumala õukonnas. Ei, õigus, ikka paavsti nõukogus, aga jumala rotveiler, vaga Ratzinger ongi üks hää ja õige paavst. Need mõtted kolksusid A. pääs nagu koju kiirustav Kopli öötramm. Ometi miski häiris teda, miski polnud nagu päris paigas. See laul, see lugu pidanuks olema armastusest. Ta ajas end nohinal püsti, keha tõrkus veidi, jalad tahtsid nõrgad olla ja alt vedada, aga vaim oli selge, kuigi ta ei mäletanud, kuidas ta siia jõudnud oli … nagu unenäos … Piret, või oli see Pärt, tõmbas teda käisest, aga A. juba seisis. Ta alustas.

„Armastuse muusika. Jõulud, see on erootiline püha, väga erootiline. See on ju kirepüha. Saate aru, kirrrrrg! Naisterahvad, vabandust, ma ütlen, naised, naaaased. Ja daamid. Jumal ju … Ma räägin teile armastusest. Sonja päästis mu. Ja Piret päästis mu. Ja mina pean päästma nemad! Ma päästan kõik maailma naised, jõulud on armastuse püha. Erootiline, saate aru, see on erootika, mitte mingi pornograafia. Pornograafia on ajalehtedes, poliitikas on porno …”

Kaks kirikuteenrit juhtisid teda uksest välja. Piret oli pilgu ettepoole pööranud ja ei teinud teda tundmagi, A. kõne katkes, teda segati. Ta otsis järge, kus ta pooleli jäi, kirikukoori forte mattis ta mõtted enda alla, ta tõrkuvad kingad lohisesid ja kraapsisid kivipõrandal ja ajasid lohinal vaipu kortsu ja rulli, pahane sumin nagu mesilastaru hoiatus keerles löövides, uks kolksatas, kirikuteenrid lükkasid teda mööda platsi, mööda Vabaduse parkla katust edasi. Jalad leidsid oma automaatika, trikimehe tõukekas kolksatas vastu kivitreppi, tuul rapsis ja undas pahaselt puis, kuskil kuulis üks helilooja noote planeetides, tähis ja kuis, laskis akordidel üht kurba maailmameloodiat kanda. Selle maailma, mille raskuse A. oli võtnud kanda.

A. ärkas istuli võpatades oma ateljees madratsil. Keegi oli koputanud. Vist. Ta oli riides. Heledad ülikonnapüksid, mitte kõige puhtamate säärtega, sama karva pintsak, all valge pluus, millel mõned valge ja punase veini ja džinntooniku ja konjaki plekid, mitte liiga silmatorkavad. Sinepivärvi tolmumantel, savipunased kingad. Käsi kompas automaatselt rahakoti järele, rahakott kompas omamehelikult vastu. Olemas. Süda võpatas. Ai pagan, ai paganapaganapagan. Mis ma jõulukontserdil … aipagan.

Keegi koputas.

Hetkeks mõtles A., et see on nüüd Pärt. Ta saab nüüd pahandada. Tõsiselt pahandada. Aga ei, miks peaks … Piret? Ei, Piret on kuri. Ai, siis ma saan küll sõimata. Sonja, järsku see on Sonja.

A. avas. Ja tema ateljeekambrikesse voolas koridorist silmipimestavat valgust. Sinivalge salliga mees astus naeratades sisse.

„Tere! Mina olen teie rahvaloendaja. Tulin vara. Aga täna on ju reede! Mu nimi on Jophiel.” Mees vaatas uudistavalt ringi: „Jajaa, ma mõistan – miks peaks juut Eestis rahvalugeja olema. Aga kus siis veel, kus peaks veel parem olema rahvast lugeda kui siin?”

Vana mees tundis, et parkett ta jalge all tõuseb ja langeb tasa nagisedes, ta tundis õhus soolakaid pritsmeid. Kuidas oleks praegu üht mineraalvett tahtnud!

Jophiel otsis oma sinisest sahisevast õlakotist midagi, ulatas siis A-le tillukese pudeli.

„Ma vabandan, see on aukudega vesi. Nii et vähemasti osaliselt saate petta. Aga maailm ongi nagunii natuke nagu pettepilt. Kogunisti.”

A. avas ja jõi, kiiresti ja kramplikult, veel kunagi polnud vesi teda nõnda kosutanud.

„Aga veel ju ei ole 2012,” sai ta sõnad tagasi, „te ei saa veel lugeda!”

„Muidugi ma saan, ja nüüd ma loengi teid ära! Üks!”

A-l oli vist suu ammuli jäänud, nõnda et Jophiel naerma hakkas.

„Andke andeks, ma tegin nalja. Aga tulin ma sellepärast, et meil on teid väga vaja. Rahvaloendajaiks on ikka häid inimesi vaja. Ja teie olete ju hää inimene?”

„Ma arvan,” kogeles A., „tahaks ikka pigem hää olla. Aga ega kõik ju saa rahvast lugeda, keda siis veel lugeda jääb?”

„Ärge muretsege, häid inimesi pole üldse nii palju, kui üldiselt arvatakse. Neid, keda lugeda, jääb küllaga. Ja nagu ma ütlesin: Eesti on väga õige koht, kust alustada.”

Põrand kõikus naginal, ümberringi mühises ja laksus, toalaes keerelnuks nagu üksik tilluke kajakas. Jophiel võttis A-l kaenla alt, kohendas veidi ta baretti: „Ega inimesega pole nii, et ta on kogu aeg kuskile jõudmas, teel sadamasse, mina arvan, et siit alles seiklus algab, et väinadest oleme väljas ja nüüd edasi ulgumerele! On Suure Rahvaloendaja tund, ta päev ja aeg! Lähme, loeme rahvast! Sest neil päevil sündis, et keiser Augustus … ”

Nad kõndisid kahekesi vaikselt uksest välja ning kui keegi oleks sel hetkel vaadanud, näinuks ta kaht sinivalge salliga meest üle lainte kõndimas. Ja keegi muidugi vaataski, sest alati vaatab maailma keegi, kuidas muidu ta olla saaks! Kuidas muidu te sedagi lugu teaksite? On Suure Rahvaloendaja aeg …