Vanad kogutud hetked

Berit Vari

Helen Kallaste, Kogutud hetked. Kujundanud Mathura. Verb, 2012. 78 lk. Lugesin Helen Kallaste „Kogutud hetki” kui debüütkogu. Alles siis, kui siinses kirjutises esitet emotsioonid ja hinnangud olid juba tekkida jõudnud, selgus, et Tallinna Noorte Tegijate kambaga avaldas Siuts kahe tuhandendal „Öö”, mida küll TNT-lased nimetasid täiesti ebaametlikuks ja ega seda raamatukogude varasalvedest leiagi, aga siiski … Sestap võtaksin „Kogutud hetked” nimetada teiseks debüüdiks, kuna paarteistkümmend aastat on ühe noore luuletaja jaoks ilmsesti terve igavik, mille kestel jõuab katsetada erisuguseid teeotsi ja mistõttu on ootuspärane, et „Kogutud hetked” neid otsinguid ka peegeldavad. Lisaks tundub mulle, et (teise) debüütkogu lugeja erineb põhimõttelt küpsemate teoste lugejaist. Vormi ühtsust ja teemade selgust (või vähemalt sujuvat vaheldust), mida juba varem avaldanuilt eeldatakse, ei pruugi lugeja sugugi endastmõistetavaks pidada debüüdi juures. Vastupidi, maali kirjusus võib vaatajat isegi köita, see annab võimaluse otsida teosest enese favoriite, kujutleda, missugused mustrid on luuletajale kõige loomuomasemad, või ennustada, millised neist osutuvad tulevikus viljakandvaks. Ainsa mööndusena, et lootustandvaid radu paistab. Aga „Kogutud hetkede” puhul ma viimases ei kõhkle. Luuleraamat koosneb viiest nummerdet osast, mida igaüht liidab enam-vähem kindel teemade või tunnete ring. Sekka leidub kaheksa „Vahepala” – need on kogu kõige napimad luuletused, millest mõni, millelt ootaks suuremat pretensioonikust, jääb pelgalt keelekõlamänguks. Keelemängulistel leidudel on „Kogutud hetkedes” tähtis koht, aga esile seaksin autori tundliku riimikasutuse, mitmed riimilised palad kutsuvad üle lugema ja retsiteerima. (Kogust leiab küll ka vabavärsilisi napi interpunktsiooniga ridu, seda on näiteks Kreeka-aineline reisiluule.) Aga jõudsingi nüüd Kallaste teose ühe (tingliku) vanaduse tunnuseni: see on riim, mis ei iseloomusta küll kogu tervikuna, aga tõuseb ses üheks omaette väärtuseks. Esmasel sirvimisel leidsin end mõttelt, et kui luulekogul olnuks eessõna kadunud vaar­ema käsikirja salapärasest leidmisest, võinuks lugeja seda uskuma jäädagi. Säärane kujutelm ei tekkinud mitte üksnes riimiliste värsside mõjul, otsekui möödunudaegne on „Kogutud hetkede” keelekasutus oma stiililtki. Kui harilik näiteks on nüüdisluules lüürilise mina teietav pöördumine oma adressaadi poole? Kohati võib küll toda teie’t kunagise austusavalduse märgi asemel interpreteerida hoopis distantseerituse ja sarkasmi noodina, aga siiski julgeksin Kallaste vanamoelises kõnepruugis näha ka tunnistust klassikast läbiimbumisest.

„Kogutud hetkede” luulemina võiks tõlgendada minevikku ihaldava eskapistina, kuigi kogu läbiva ajaliku-ajatu vastanduse foonil ei pruugi tema tänapäevasest taandumine väljendada tingimata romantilist mineviku idealiseerimist, kuivõrd hoopis igaviku suunas pööratud pilku. Olgu põhjenduseks toodud ka „Seletuskiri”: „(silmapiirilt kadumise asjus) / See aeg on nagu kitsaks jäänud kampsun, / kust vaikselt, aga vääramatult välja / on kasvand laps. / Kurb jah, sai teine päris armsaks kantud, / kuid viimaks väänatud on viimne välja / ja enam ta ei veni suuremaks / ja taskutest on lõppend rõõm ja raha. / Küll kasvada veel tahaks, kasvataks / ma sirge selgroo siis / ja paksu naha. / Ideidki, neid – pea püsti – kanda jaksaks / kui hingamist ei kisuks kinni kaelus. / Teid, kallid sõbrad, anti ainult laenuks. / Kui kell on kukkund / tagasi pean maksma” (lk 29). Ajaga seoses tuleks veel märkida, et selle käsitus on üsna ristikivilik: stiilis „kõik, mis ammu on antud, on alati alles” (lk 57).

Igal juhul tunneb luulemina end ses kitsaks jäänud kampsis kui vangistuses, olgu ta siis vangiks määratud kellegi sõna jõul või makstes topelttolli paralleelsete reaalsuste piiril. Vangistuse probleem päädib küsimusega, kas või kui vaba tahab inimeseloom üldse olla. Inimeseloom muide on nimetus, millega luulemina armastab oma adressaadi poole pöörduda. „Kogutud hetkede” põnevamad tegelased kannavad maske või inglitiibu, lugeja kohtab unenägude keetjat, tantsijaid, kodu(s)käijaid, (liba)hunte. Inimeselooma kõrval kasutatakse ka nimetusi ulguja pimeloom, ümberhulkuja peni, sinisilmne salaskisofreenik ning mõtlik mäletseja. Suurem jagu (tugevamaid) luuletusi kannab endas süngust ja palavikulisust, kordub süü mõiste. Näiteks „Neid uksi ühekaupa paotanud, / mis neelatand ja sülitand mu välja. / Kui tahad, hoia. Nii sa kaotad mu. / Ei ette ega tagantjärgi välja / see surm, mis kasvab mus, ei vabanda / ühtki võigast, magushõrku süüd. Kord unustan, siis jälle taban ta …” (lk 20) ning „Palavik püherdab patjadel, / palavik pikkade küüntega, / ahne mu viimane armuke. [—] Laula siis, laula mind magama. / Sellistel sügistel surijaid / leinama jääda ei tohigi” (lk 21).

„Kogutud hetkede” viimane, viies osa kulgeb religioosseil sümboleil, ühel pool taustaks Dante ja Wiiralti põrgu, teisel vere, vee ja veini metamorfoosid. Märksõnadeks on „suremine”, „sündimine”, „surematuks ja lapseks saamine”, „Sõna joomine”, „rõõm valust” ja pidevalt ähvardav „oht kukkuda”, nagu „Köielkäijas”: „Mõistan, millest mõtled, võõras mees. / Üks nägu taga sinu oma näo – / mul on see ka. / Ja naerev mask on ees, / kui tantsid köiel. Sellel, mis meid seob / nii kindlalt kokku nagu vereside. / Sel seisan, võõras – lihane su õde. / Veel taevata ja nüüd ka ilma maata. / Sa tihti ütled: ära alla vaata. / Ma tulin sealt. / Ma vaatamata tean: / mis maha jääb, on igaühel oma. / Kõrgemale jõudnuil sügavam. / Mu kartus, see on köielkäija oma. / Mu kartus, / see on / ainukene samm” (lk 68).

Võtan laenuks Tõnu Õnnepalu refleksiooni üllitamisest: kuigi avaldamine ei pruugi olla päris mugav ja ohutu, on see kindlasti õpetlik. Ning seda mitte eeskätt lugejate, kuivõrd iseenese reaktsiooni pärast.* „Kogutud hetked” on üsna kirju ja mitmenäoline kogu. Võib-olla ongi autor avaldamisega juba osa ses kombitud teeotsi kõrvale lükanud, aga praegu veel võib lugeja  ennustamisega tegelda. (Teistkordselt) debüteerijalt ei oodata köielkäija osavust. Mida aeg edasi, seda elulisemaks saab tasakaal – iseäranis, kui on antud põhjust oodata uusi etteasteid.

* T. Õnnepalu, Aega veel on. Ainus armastus, Varrak, 2011, lk 295.