Valikud ja kompromissid ehk Mis jääb järele utoopiatest

Christa Wolfi rikkalik looming lakkab samm-sammult olemast eesti keeles alaesindatud.

Aija Sakova-Merivee

2015. aasta suvi algas väga rõõmustavate uudistega, sest üle pika aja, täpsemalt üle 18 aasta, saab eesti lugeja osa Christa Wolfi (1929–2011) kirjanduslikest maailmadest. Ehkki mõned suuremad Eesti kirjastajad on pidanud Wolfi eesti lugejale ebahuvitavaks, ei saa sellega kuidagi nõustuda. Seda tõendab kas või asjaolu, et Loomingu Raamatukogu on otsustanud Wolfi oma programmi võtta ning et eravestlustele tuginedes saab juba praegu väita, et raamat on leidnud väga positiivset vastukaja.

Christa Wolfi kaht jutustust „Mis jääb“ („Was bleibt“, 1990) ja „August“ (2012) sisaldav raamat on ühtekokku neljas Wolfi eestindus ja kolmas iseseisev raamat. Varem on raamatutena ilmunud „Medeia. Hääled“ („Medea. Stimmen“, 1996, tlk. Rita Tasa, 1997) ja „Lapsepõlvelõimed“ („Kindheitsmuster“, 1976, tlk Evi Auling, 1982). Ajakirjas Noorus ilmus aastatel 1964 (nr 10–12) ja 1965 (nr 1–6) jutustus „Lõhestatud taevas“ („Der geteilte Himmel“, 1963, tlk Virve Aruoja), mida ilmestas 32 Ilmar Torni graafilist joonistust. Mainida tasub ehk sedagi, et Nooruses ilmusid rubriigis „Toimetuse päevik“ ka katked Wolfi esseistlikust tekstist „Mõningaid märkmeid minu tööst kirjanikuna“ („Einiges über meine Arbeit als Schriftsteller“, 1965, nr 6).

Wolfi kirjanikukarjäär on olnud muljetavaldav. Alustanud kirjanduskriitikuna 1950ndate alguses, avaldas ta oma esimese jutustuse „Moskauer Novelle“ („Moskva novell“) 1961. aastal ehk 32aastasena. Tema viimaseks eluajal ilmunud raamatuks jäi 2010. aastal 82aastasena avaldatud suurteos „Stadt der Engel oder The Overcoat of Dr. Freud“ („Inglite linn ehk The Overcoat of Dr. Freud“). Tema viiekümne aktiivse loometööaasta sisse mahtus palju elukogemust kolmest erineva riigikorraga riigist ning kompromisse. See kõik teeb Wolfi loomingu väga rikkalikuks, vahel ehk vastuolulisekski. Temaatiliselt haaravad tema romaanid ja jutustused nii kirjutamise kaasaega kui ka saksa romantismi ja vanakreeka mütoloogiat. Võib öelda, et iseäranis tänuväärselt on tema loomingu vastu võtnud ja seda analüüsinud mälu- ja subjektsuse uurijad, aga ka feministlikud kirjanduskriitikud. Rõhutada tasub, et Wolfi teeb kõige muu kõrval eriliseks ka see, et ta on ühteaegu nii elitaarne (filosoofiline) kui ka rahvakirjanik, sest tema teoste ilmumisele on alati järgnenud lugejakirjade tulv nii idast kui ka läänest ning elav retseptsioon. Tema loomingut on tõlgitud lugematutesse keeltesse; eesti keeles ongi tema looming seni olnud erandlikult alaesindatud.

Kuna äsja meile eestikeelsetena kättesaadavaks tehtud jutustused „Mis jääb“ ja „August“ on tekstidena üsna erinevad ja kirjutatud üle 30aastase vahega, siis tasub veidi lähemalt vaadata, millist Christa Wolfi me nende taga näeme ja milline koht on nendel kahel jutustusel tema loomingus. Esimese puhul saab selle retseptsioonile tuginedes üsna selgelt määratleda ning seda on tõlkija Tiiu Relve oma järelsõnas ka teinud. Teise puhul on lugu keerulisem, kuna tegemist on mitmes mõttes erandliku tekstiga Wolfi loomingus. Tegemist on postuumselt, abikaasa Gerhard Wolfi välja antud jutustusega, mis on kirjutatud pool aastat enne surma kingitusena abikaasale nende 60. pulma-aastapäevaks. Samuti on „August“ ainus Wolfi meesperspektiivist kirjutatud lugu.

Kirjaniku argipäevas ja siseilmas

„Mis jääb“ on kirja pandud 1979. aastal (ilmunud alles 1990), ajal, mida võiks Wolfi puhul iseloomustada kui sügavat ja lõplikku pettumist Saksa Demokraatlikus Vabariigis ehk DDRis (Deutsche Demokratische Republik) ning küllap teatud määral ka iseendas oma naiivse usu tõttu sotsialistlikku ühiskonnakorralduse ülimuslikkusesse. 1976. aastal võetakse muusikult ja luuletajalt Wolf Biermannilt DDRi kodakondsus, mille tagajärjeks on massiline DDRi kultuuritegelaste protest ja väljaränne Lääne-Saksamaale. Wolfid otsustavad jääda, ehkki paljud nende sõbrad lahkuvad. Gerhard Wolf visatakse parteist välja, Christat mitte. Ta otsustab parteist ise mitte välja astuda, kuid taandub täielikult nii partei kui ka kirjanike liidu tegemistest. Samal ajal säilitab ta riigis teatud privilegeeritud positsiooni ja astub mitmel korral noorte, poliitiliselt taga kiusatud autorite kaitseks välja. Wolfi pettumus riigis ja iseenda illusioonides leiab põhjalikku käsitlemist ka tema viimases „Inglite linna“ raamatus.

1970ndate lõpp on ühtlasi aeg, mil Wolf otsib aktiivselt uut lähenemisviisi ja uut kirjutamisainest oma kirjanikutöös. Üsna jutustuse alguses võime lugeda jutustaja „teise keele“ otsingust: „… minu teine keel, mis oli minus kasvama hakanud, aga polnud veel jõudnud täielikult välja kujuneda, ohverdaks vabalt nähtava nähtamatule, lõpetaks asjade kirjeldamise nende välimuse järgi – tomatipunased, valged autod, armas taevas! – ja laseks üha rohkem välja paista sellel olulisel, mis on nähtamatu. See keel oleks tabav, niipalju uskusin igatahes aimavat, oleks säästev ja armastusväärne. See ei teeks haiget kellelegi peale minu enda“ (lk 10).

Väga selgelt väljendub siin püüdlus sellise keele järele, mis ei peaks olema piiratud välise kirjeldamisega, vaid saaks avada või nähtavaks teha hoopis teistsugused sisemised seosed ja intensiivsuse. Selline soov on ühtviisi ajendatud nii Wolfi kunstilistest-filosoofilistest arusaamadest selle kohta, mis on kirjanduse roll või millist teksti ta ise tahaks kirjutada (tegelikult ta seda ju muidugi teebki), kui ka äratundmisest, et tal ei ole poliitiliselt võimalik kaasaja DDRi ühiskonna probleeme oma teostesse sellisel määral kaasata, nagu ta seda õigeks peaks. 1970ndate lõpp ja 1980ndate algus on niisiis aeg, kus Wolf pöördub pärast oma „Lapsepõlvelõimede“ (1976) avaldamist ning Saksa natsionaalsotsialistliku ja Teise maailmasõja järgse mineviku läbitöötamist hoopis Saksa romantikute ning sealt edasi juba vanakreeka mütoloogia ja konkreetsemalt ajaloo varju või hammasrataste vahele jäänud naiste poole.

Nii sünnivad teosed „Kein Ort. Nirgends“ ehk „Mitte ühtki kohta. Mitte kusagil“ (1979), kus on lavastatud Karoline von Günderrode ja Heinrich von Kleisti fiktiivne kohtumine, ja Trooja sõja kaotuse põhjusi Trooja kuningatütre ja naisennustaja (nägija) perspektiivist eritlev „Kassandra“ (1983). Viimasest jutustusest saab koos sellega ilmunud Frankfurdi poeetikaloengutega üks Lääne-Saksamaa ja Põhja-Ameerika feministlike kirjandusuuringute tüvitekste. Praeguse Euroopa kriisi ja Kreeka sündmuste valguses võiks vägagi kaaluda just Wolfi „Kassandra“ (taas)avastamist ning miks mitte ka eestindamist.

Tulles tagasi jutustuse „Mis jääb“ juurde, saab niisiis väita, et tegemist on väga intiimse sissevaatega kirjaniku argipäeva, tema sisemistesse kõhklustesse-kahklustesse, püüdlusega kirjutada tõepoolest olulistest küsimustest, teha nähtavaks nähtamatu. Kahtlemata on „Mis jääb“ kirjaniku enda kogemustel põhinev jutustus, kuid kõikide Wolfi raamatute puhul on tegemist ikkagi ilukirjandusega. Kompaktsuse ja intensiivsuse tõttu on selle näol tegemist ühe parima näitega Wolfi enda kirjeldatud subjektiivsest ehedusest (või subjektiivsest autentsusest) kirjutamisel.

See on jutustus, mille eesmärk on ühelt poolt kirjeldada päevast päeva julgeolekuteenistuse jälgimise all kirjaniku argipäeva, tema ohtlikku „mängu“ võimuorganitega ja pidevat balansseerimist lubatu ning mõtte- ja arvamusvabaduse piiril. Teiselt poolt on selle jutustuse eesmärk anda sissevaade eespool kirjeldatud siseheitlustesse ja eneseotsinguisse. Vormilt ei ole „Mis jääb“ mitte ainult sisemonoloog, vaid suisa sisedialoog, mida tunneme ka Ene Mihkelsoni loomingust. Teoste vorm on aga Wolfi loomingus, nagu ka Mihkelsonigi teoste puhul, sisuga võrdsel kohal, sest see kuulub subjektiivse eheduse juurde.

Sealjuures on ikkagi hämmastav, kuivõrd enesekriitilist Wolfi kohtame selles kompaktses loos ja kuivõrd hästi me saame aimu sellest, milliseid kompromisse peab kirjanik tegema nii teda ümbritseva reaalsusega, kuid veelgi enam iseendaga. Samuti näeme, kuidas ta peab olema ka iseendatsensor selles mõttes, et ei langeks liialt suure eneseimetluse ohvriks või ei tähtsustaks oma rolli üle. Teksti vahetus on ilmselt tingitud asjaolust, et „Mis jääb“ ei olnud kõigi eelduste kohaselt kirjutatud avaldamise eesmärgil (Wolf on tuntud ka väga süstemaatilise päevikupidajana), vaid on sündinud konkreetses ajahetkes tajutud sisemisest pingest-intensiivsusest ning on seda ehedam.

Tinglikult võikski rääkida Wolfi loomingus sellistest teostest, mille kirjutamise nimel on töötatud läbi hulgaliselt tausta- või dokumentaalmaterjali, ning teostest, mis on olnud esmajoones ajendatud mingist konkreetsest sündmusest või tunnetatud probleemist ning on kirja pandud lühema aja jooksul kui esimesed. Viimaste hulka kuulub minu meelest „Mis jääb“ kõrval ka näiteks Tšornobõli tuumakatastroofi järel kirjutatud „Störfall“ ehk „Häire“ (1987), samuti ta enda haigusest ajendatud „Leibhaftig“ ehk „Tema ise“ (2002). Pikemal uurimis- ja kaevumistööl põhinevad kindlasti meile juba tuntud „Lapsepõlvelõimed“ ja „Medeia. Hääled“, aga ka „Kassandra“ ning „Inglite linn“.

Moraalne kohustus mäletada

Kui „Mis jääb“ on intensiivne ja vahetu lugu konkreetsest ajahetkest, siis „August“ näib hoopis rahulikum ja ajatum, samuti on see vormilt konventsionaalsem. Ehkki ka siin on omaeluloolisi sugemeid, ei saa selle lugejal isegi tekkida kiusatust küsida, kas jutustaja ja autor ühtivad. Loomulikult leiab ka siit isiklikku: See on teatav kokkuvõttev tagasivaade elule ja tõdemus, et on jagatud õnne – teineteist toetavat kooselu. Loomulikult ei maksa võrrelda „Augusti“ Trude ja Augusti lugu Christa ja Gerhardi eluga, kuid Wolfi toonast tervislikku seisundit arvestades õhkub loost siiski ka eelaimus, et tal tuleb peatselt oma mehe kõrvalt lahkuda. Selles valguses on sümptomaatiline, et Wolf pöördub või vaatab tagasi just oma noorusaega, sellesse ajahetke pärast Teist maailmasõda, mil said paika tema inimeseks ja autoriks kujunemise rajajooned. Ehkki seda ei ole traditsiooniliselt Wolfi retseptsioonis nii käsitletud, olen veendunud, et „Lapsepõlvelõimed“ ei ole ainult natsionaalsotsialistliku mineviku läbitöötamise, vaid ka ellujäämise romaan. Selles jäädvustatud sõjajärgne, sh tuberkuloosihaiglas veedetud aeg on Wolfi kui kirjaniku kujunemises määrava tähtsusega. Ellujäämine olukorras, kus paljudel teistel läks teisiti, kus iga päev pidi nägema ja kokku puutuma järjest nõrgemaks jäävate kaaslastega, kus surm oli igapäevane külaline, jättis Wolfi kustumatu jälje.

Ellujäämisest tulenev moraalne vastutus, võib-olla ka kaitseingli olemasolu tajumine (lk 71), vormis Wolfist tundliku ning samal ajal nii meelekindla ja tahtejõulise isiksuse. See andis talle tõuke jäädvustada kirjutades toonane aeg ja selle aja inimeste elusaatus. Nii on „Augusti“ Tiisikustõbila lapsed ja keskkond väga sarnased „Lapsepõlvelõimede“ lõpuosale. „Augusti“ Lilos võime ära tunda „Lapsepõlvelõimedest“ tuttava Nelly, samuti kattuvad mitmed teised kõrvaltegelased. Eriti sööbib hinge Lilo/Nelly sõbranna Gabi ja viieaastase Hannelore surm.

Lilo keeldub Gabi, aga ka Hannelore puhul vastu igasuguseid õdede käske ja soovitusi n-ö alla andmast. Ehkki ka tema ilmselt mõistab, et kui arst keeldub ühe või teise ravist või kui nad eraldatakse teistest, siis on asi halb ning haiguse kulg pöördumatu, ei loobu ta neid külastamast, neid viimse hetkeni toitu suhu võtma meelitamast või neile ja nendega koos laulmast. Ta lihtsalt ei saa seda mitte teha, sest ta ei saa leppida sellega, et „väikesest Hannelorest ei tehtud kunagi juttu. Nagu ei oleks teda olemas olnudki“ (lk 65). Selline kategoorilisus näib olevat saatnud ka Wolfi ennast läbi kogu tema elu.

Kokkuvõttes võib öelda, et raamatu „Mis jääb. August“ puhul on tegemist väga heas tõlkes väga hea raamatuga, mida julgen soovitada ühtviisi nii DDRi eluolu, tsensuuri, võimuorganite ja üksikisiku suhete vastu huvi tundjatele kui ka omaeluloolisuse ja filosoofilise kirjanduse uurijatele. „Mis jääb. August“ on küsimus selle kohta, mis jääb: mis jääb järele elu illusioonidest ning mis jääb kestma intellektuaalselt pärandist, elatud elu mõtetest ja tunnetest? Kuid see on samuti küsimus selle kohta, mis jääb tekstist üle või välja, mis on see, mis keelele ei allu ja millest ei ole võimalik kirjutada ja kõnelda?

Tänu äsja ilmunud raamatule jääb püsima lootus, et tõlkeid ilmub veel ning eesti lugeja ja kirjanduse austaja saab ka tulevikus avastada Wolfi kirjanduslikke maailmu.