Valguse ja surma sümfoonia

Triin Paja luulekogu „Jõe matmine“ on niivõrd meisterlik ja terviklik, et seda tuleb lugeda järjest otsast lõpuni.

MIHHAIL TRUNIN

Seetõttu on luule filosoofilisem ja tõsisem kui ajalugu: kõneleb ju luule

rohkem üldisest, ajalugu aga üksikust.

Aristoteles, „Luulekunstist“ (tlk Jaan Unt)

Alustan pika tsitaadiga: „Igal inimesel on sõbrad. Miks ei võiks luuletaja pöörduda sõprade poole, talle loomulikul viisil lähedaste inimeste poole? Meresõitja viskab kriitilisel hetkel ookeanivetesse pitseeritud pudeli, milles on tema nimi ja tema saatuse kirjeldus. Pikkade aastate pärast leian ma selle luidete vahel hulkudes, loen kirja läbi, saan teada sündmuse kuupäeva, hukkunu viimse tahte. Mul oli õigus seda teha. Ma ei võtnud lahti võõrast kirja. Pudelisse pitseeritud kiri on adresseeritud sellele, kes selle leiab [—].

Мой дар убог, и голос мой не громок,
Но я живу – и на земле мое
Кому-нибудь любезно бытие:
Его найдет далекий мой потомок
В моих стихах – как знать – душа моя
Окажется с душой его в сношеньи,
И как нашел я друга в поколеньи,
Читателя найду в потомстве я.

[Mu anne on kasin, ja mu hääl pole vali, / kuid ma elan – ja mu maapealne / olemine kellelegi on armas: / selle leiab mu kauge järeltulija / mu luuletustes – kes teab – mu hing / käib tema hingega läbi, / ja nagu leidsin sõbra oma põlvkonnast, / lugeja leian järelpõlvest.]

Triin Paja 5. augustil luulekogu „Jõe matmine“ esitlusel Tallinna raamatupoes Rüütel & Matilda.

Piia Ruber

Baratõnski luuletust lugedes tunnen ma sama tunnet, otsekui oleks mu kätte sattunud selline pudel. Ookean kogu oma võimsa stiihiaga on sellele appi tulnud ja aidanud täita seda eesmärki, ning leidjat haarab jumaliku ettehoolduse tunne. Selles, kuidas meresõitja viskab pudeli lainetesse, ja Baratõnski luuleläkituses on kaks sarnast selgelt väljendunud momenti. Kiri, nagu luuletuski, pole adresseeritud kellelegi kindlale. Sellest hoolimata on mõlemal adressaat.“1 Nõnda kirjeldab Ossip Mandelštam, toetudes teisele suurele luuletajale Jevgeni Baratõnskile, ideaalset autori ja lugeja suhet: luuletusi kirjutatakse kitsale arusaajate ringile ja ühtlasi kõigile, kes tahavad neid lugeda. Baratõnski otsis endale „lugejat järelpõlvest“ – ja leidis selle Mandelštami näol.

Augusti alguses olin Triin Paja raamatu „Jõe matmine“ esitlusel ja kuulasin, kuidas autor loeb oma tekste. Mind üllatas, et ma ei suutnud kuulamise põhjal vahet teha, milline tekst on kirjutatud värssides ja milline proosas. Pärast esitlust küsisin autorilt, kuidas ta otsustab ühe või teise oma teksti kirjapaneku vormi. Paja vastas, et toetub täielikult sisetundele, sest iga luuletus on nagu kiri pudelis ja selle loomise protsessis jõuab arusaamisele, millisesse vormi üks või teine teade pakendub. Pisut varem on Paja intervjuus öelnud: „Luule on anum, kus hoiad midagi endale olulist. Mälestustest saab kiiresti õhk ja mälu hõreneb kiiremini kui sõnad – luule on üks viis seda kauem käes hoida.“2

Luulekogu „Jõe matmine“ on kirjutatud äärmiselt isiklikul teemal: seal räägitakse isa ja teiste lähisugulaste surmast. Kirjanduse seisukohalt on see ülimalt keeruline ülesanne. Valdav enamik inimesi Maal peab vähemalt korra elus kokku puutuma lähedase inimese surmaga. Kuid et teha sellest traagilisest sündmusest tõeline kirjandus, peab olema harukordselt meisterlik. Autofiktsiooni kiire leviku ajal, kui teksti kirjutamise ja selle muutumise vahele avalikuks väljaütlemiseks jääb vaid paar sõrmeliigutust arvuti klaviatuuril või nutitelefoni ekraanil, tekib miljoneid trükimärke (need pole alati just hädavajalikud) – ja kõik räägivad oma kallitest inimestest, kas siis kiideldes või lohutust otsides. Viimane on eriti tähtis: kirjanduse terapeutilist funktsiooni ei tasu mingil juhul eitada: nii tekstide kirjutamine kui ka lugemine tõepoolest ravivad ja rahustavad. Kuid kas ainult selle pärast on kirjandus olemas?

Luulekogu „Jõe matmine“ näitab, et äärmiselt isiklikel teemadel luulet ei pea kirjutama vaid autofiktsioonina. Kirjandus on veel ka oskus kokku panna sõnu, luua eredaid assotsiatsioonijadasid ja kujundeid, luulevormi valdamise meisterlikkus, aga ka pidev refleksioon öeldu üle (metakirjanduslikkus):

vanaisa ei soovinud luuletuseks saada.
ta soovis olla
kasulik,
tulla mitme kotiga turu pealt,
lõigata salaja koogist õhedaid viile.
me ei soovi, et ta avaks
oma uue ja võõra suu –
ta hääl oleks toonekure noka plagin.
kui isa seda kuuleks,
puhkeks ta, poisike, nutma.

Inimene ei ela tõesti selle nimel, et saada luuletuses jäädvustatud, tavaliselt huvitavad meid palju maisemad probleemid – niisugused, mida kirjeldatakse tsiteeritud katkendi esimeses osas. Luuletaja esmane ülesanne on, kuidas kõigest sellest jutustada. Esitatud katkendis luuletusest „Poisike“ on vastandus läbi viidud peale sisu ka grammatika tasandil: jutustamise keskel asendub kindel kõneviis tingivaga: ajaloolane, nagu märkis juba IV sajandil enne meie aega Aristoteles, „kõneleb toimunust“, aga luuletaja „sellest, mis võib toimuda“. Nii tekib kogemuse avardumise efekt: luule muudab isikliku ajaloo üldiseks lausungiks, mis pole relevantne ainult autorile, vaid ka lugejaile.

Luulekogu, mis kõneleb surmast, esitab sisu tasandil paratamatult küsimuse, kus lõpeb inimese eksistents – kas füüsilises maailmas, kui inimene „ei jaksa enam / oma nägu puhtaks pesta“? Kas selle ajani, kui on alles materiaalne side surnuga, olgu selleks juuksesalk, mida võiks hoida „hõbedases tsaariaegses tubakakarbis“, või kalmistult korjatud ravimtaim: „mina keedan surnuaia nurmenukust teed. söön ja joon sind“? Või nii kaua, kui see üldse on võimalik? Tsiteerime luuletust, milles selgub luule­kogu pealkiri:

peale surma oleme kõiges,
mis mäletab, oleme

looteveest
välja uhtunud kirjad.

mälu on kõrvakohin
ja keha altar. [—]

peale surma saame jõeks
ja jõge ei saa matta.

Jõe matmine on mahukas ja paradoksaalne kujund, mis loob ka vastava meeleolu, kuid seejuures kinnitab midagi läbi enda eituse. On põhjendatud küsida: kui mingeid jõe matuseid tegelikult pole, siis mis on? Triin Paja vastus on – valgus.

Valgust on raamatus esitatud terve rea kujundite kaudu. Esiteks on selleks kuu, mis on küll raamatu kaanel musta ringiga kaetud, kuid mis püüab ikkagi valgustada (üks kõige eredamatest kogumiku tekstidest kannab pealkirja „Kuu ei ole vägivaldne“). Teiseks on tähtis peegli kujund, mis ilmub luulekogu esimeses ja viimases luuletuses. Ja kui alguses tekitab see kujund ärevust, kuivõrd lüüriline mina ütleb: „kajan, kuni ma pole enam hääl, / vaid peegel“, siis raamatut edasi lugedes ei jää kahtlust, et see on positiivselt laetud, seotud lootusega parema peale, sest „kurbus ei saa kurjuseks“:

ja mu lein on vaid aeglane lehvitus.

isa nägu selgineb
nagu järvepealne peegel.

ta naeratuse sirp
pehmeneb tiivaluuks

millel kasvavad juba suled
ja kohe,

kohe puhkevad ta tiivad õide.

Lõpuks on see ka otsesõnu väljendatud valgus.3 Oma ilmumise alguses valgus ainult hahetab ja on vaevunähtav nagu lootus:

võin öelda valgus,
aga sõna ei valgusta:

mu hääl kustub
hämaras jõevoolus.

lumele valguvad
vareste varjud. [—]

valgus, hoia mu kätt
selles hämaras jõevoolus.

Kuid edaspidi saab nii valgust kui lootust rohkem – nagu luuletuses „Lammas“:

surm võib olla kanepilinnu tuhaga
kattuv aken, uus pimedus.

aga ta pea kohal hakkab võrsuma
teistkordne võilille valgus.

Või selle naaberluuletuses „Hüljatud aias“:

valgus on nii paljus peidus,
kuud hõõguvad linnumunades,

jõepõhjades ja siirupine valgus
voolab kõdunevast õunast mulda,

valgus, mis naaseb alati, ta on
vana loom, kes soovib veel elada.

Esitatud poeetilised arutlused surmast ja valgusest osutavad märkimisväärsele paralleelile Lev Tolstoi jutustusega „Ivan Iljitši surm“. Alustan lõpust, s.t sellest, kuidas peategelane lõpuks elab läbi iseenda surma: „Ta otsis oma äsjast surmahirmu, kuid ei leidnud. Kus ta on? Kus on surm? Mingisugust hirmu ei olnud, sest ei olnud ka surma. Surma asemel oli valgus. „Ah siis nii! Lausus ta äkki valjusti. „Missugune rõõm!“ Talle näis, nagu oleks see kõik juhtunud ainsa silmapilgu vältel, ja selle silmapilgu tähtsus ei muutunud enam. Juuresolijaile aga näis ta agoonia kestvat veel kaks tundi. Ta rinnus korises midagi; ta vaevatud keha vappus. Seejärel muutus korin ja kähin harvemaks ning harvemaks. „Läbi!“ ütles keegi ta lähedal. Ta kuulis seda ja kordas oma hinges. „Surm on läbi,“ sõnas ta endale. „Seda ei ole enam.“ Ta hingas endasse õhku, kuid hingamine katkes järsku, ta tõmbus sirgu ja suri“.4

Arvustuse žanr võimaldab mul jätta esitamata küsimuse, kas Tolstoi on Pajat mõjutanud. Juba see tõsiasi, et mulle kui kriitikule tulevad „Jõe matmise“ lugemisel pähe teised tähendusrikkad kirjanduslikud paralleelid, on omamoodi kvaliteedimärk. Tõeliselt hea kirjandus võrsub ühtlasi ka ise kirjandusest. Seepärast jätkan oma paralleeli Tolstoiga.

Enne õndsat omaksvõttu käib Ivan Iljitš läbi oma surma fakti piinarikka teadvustamise. Kõige eredamalt on seda kirjeldatud surma kohta käiva tuntud süllogismi „Gaius on inimene, inimesed on surelikud, järelikult on Gaius surelik“ näitel. See tundus Tolstoi tegelasele „kogu eluaeg õige olevat ainult Gaiuse suhtes, aga mitte kuidagi tema enda suhtes. Too oli Gaius-inimene, harilik inimene, ja see näis olevat täiesti õiglane; tema aga ei olnud Gaius ega harilik inimene; tema on alati olnud olevus, kes täiesti erineb kõigist teistest; tema oli Vanja, kellel olid mamma ja papa, [—] mänguasjad, kutsar, hoidja, [—] lapseea, poisiea ja nooruse kõik rõõmud, kurvastused ning vaimustused. Kas Gaius on tundnud selle triibulise kummipalli lõhna, mis Vanjale nii meeldis? Kas Gaius on niiviisi ema kätt suudelnud ja kas Gaiuse jaoks on ema voldiline siidkleit nõnda sahisenud? [—] Kas Gaius on nii armunud olnud? Kas Gaius oleks suuteline nõnda istungit juhatama? Gaius oli tõepoolest surelik ja pidi õigusega surema, kuid minuga, Vanjaga, Ivan Iljitšiga, kõigi mu tunnete ja mõtetega – on asi hoopis teine. Ja ei või olla, et ma peaksin surema. See oleks liiga õudne“.

Aga sellise süllogismi võib moodustada kahest „Jõe matmise“ naabertekstist, „Ya’arburnee“ ja „Ingel“:

jahimehed tõid mahalastud hundi koolihoovi. olin nii väike, et hundi kõhus olid minu piimahammaste magevee pärlid. hunt oli lõtv, peaaegu õrn. tema kõrval saanuks kerra tõmbuda. ta oleks minusugust hulgust hoidnud. oleksime koos hulkunud, hullanud, ulunud.

ma ei mäleta isa õrnust, mistõttu pean uskuma, et ta oli poiss, kes suudles aknaalust sirelit ja ei püüdnud maad unustada. ta oli albiino-kärbsenäpp, kes möödunul suvel külas ringi lendas ja keda ingliks kutsusime.

Niisiis, hunt oli „peaaegu õrn“, lüüriline mina ei mäleta isa õrnust, kuid tahab uskuda, et isa ka oli õrn. Sürrealistlik järeldus: isa oli hunt.5 Kuigi selline järeldus on kummaline tavaloogika seisukohalt (kuigi viimase fraasi esimeses esitatud tsitaadis võib omistada nii tapetud hundile kui ka surnud isale), võimaldab see meil liikuda Paja raamatu teisele vastuvõtutasandile ja kokkuvõtteks rääkida selle sisemisest ülesehitusest.

Tõsiasi, et mul õnnestus oma sürrealistlik süllogism üles ehitada Paja kahe naaberteksti näitel, osutab, kuivõrd tihedalt on raamatu eri tekstid omavahel seotud. Luulekogu „Jõe matmine“ on niivõrd terviklik, et teda tuleb kindlasti lugeda järjest otsast lõpuni – nagu üht suurt poeemi või, kui nii võib väljenduda, sümfooniat, millel on põhiteema – surma ja valguse vastasseis – ja seda teemat toetavate juhtmotiivide süsteem (eelkõige mälu, kurbus, õrnus ja empaatia). Kuid sellega luuletaja Paja meisterlikkus ei piirdu: raamatu sümfoonilist organiseeritust toetades ei liigu tekstist teksti mitte ainult loodusstiihiate, puude, loomade või lindude kujundid, vaid ka eraldi sõnad ja sõnaühendid. Need on juba arutluse all olnud „hunt“ ja sellised sõnad nagu „leib“, „torn“, „mõõk“, „muld“, „ulguma“, „käsi“, „juuksed“ ja teised.

Värsside puhul, nagu teada, on olemas ebavõrdse võrdsustamise mehhanism: naabervärsid võivad hämmastaval moel erineda oma pikkuse, grammatika või semantika poolest, kuid värssidena, s.t rütmilise kompositsiooni elementidena, on nad vastastikku võrdsed. Luule lugemisel seostame omavahel naabervärsid ja naaberstroofid. Oma luulekogus teeb Paja seda laadi seostamise minimaalühikuks ühe teksti, aga mainitud korduvad sõnad hakkavad funktsioneerima nagu riimid, alliteratsioonid või äratuntav rütmijoonis. Sellega võib seletada ka minu imestust selle üle, et ettelugemisel ei rõhuta Triin Paja kuidagi oma tekstide värsilist või proosalist loomust. Talle on need sama järgu üksused, mis kuuluvad keerulisemasse tervikusse – traagikat täis ning samal ajal ebatavaliselt helgesse ja õrna luulekogusse „Jõe matmine“.

Vene keelest tõlkinud Aare Pilv

1 Ossip Mandelštam, O sobessednike [Vestluskaaslasest], rvb.ru/20vek/mandelstam/01text/vol_1/03prose/1_253.htm

2 Pille-Riin Larm, Rohkem palve kui jutustus. [Intervjuu Triin Pajaga.] – Sirp 1. IV 2022.

3 Luban endale ühe isikliku märkuse. Pärast mainitud raamatuesitlust kirjutas Triin minu eksemplari pühenduse „Valgust ja jõudu“, mis annab mulle lisapõhjuse näha valguses raamatu „Jõe matmine“ keskset kujundit.

4 Siin ja edaspidi tõlkinud Jüri Piik.

5 Et see arutlus ei näeks välja täiesti suvalise mõttemänguna, viitan Paja mainitud intervjuule, kus ta ütleb otse: „luulekogu „Jõe matmine“ on kohati aga üdini isiklik. Selles on palju leina, tihti mütoloogilises või sürrealistlikus võtmes.“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht