Väga realistlikud unenäod

Aasta süngeimatel kuudel turgutage end sidrunitee, küüslaugu, mee ja Aleksei Salnikovi romaanidega.

BORIS VEIZENEN

Lühikese ajavahemiku jooksul on eesti lugejani jõudnud kaks Tartus sündinud vene kirjaniku Aleksei Salnikovi (sünd 1978) romaani: „Petrovid gripi küüsis“ ja „Osakond“. Esimene on pälvinud palju tunnustust ja auhindu (sh mainekas Vene bestselleri auhind), teine on jäänud pigem tagaplaanile, kuid igal juhul on huvi Salnikovi loomingu vastu õigustatud.

Aleksei Salnikov alustas oma loomingulist teekonda luuletajana, tema tekste avaldati mitmes ajakirjas. Ka arvustatavad romaanid ilmusid esmalt perioodikas ja alles seejärel eraldi raamatuna. „Osakond“ nägi ilmavalgust 2015. aastal ajakirjas Volga. Järgmisel aastal avaldati samas väljaandes „Petrovid gripi küüsis“, aasta pärast trükiti see raamatuna. 2018. aastal ilmus raamatuna ka „Osakond“. Lugejatel võib Salnikovi raamatute ilmumisaja tõttu olla jäänud ekslik mulje, et „Petrovid …“ on tema esimene teos.

Haigus kui prisma

„Petrovid gripi küüsis“ on Salnikovi nelja romaani hulgast kõige küpsem ja mitmekesisem. Tänavuse pandeemia valguses tundub selle teema eriti aktuaalne. Romaanis tabab linna gripipuhang, haigestuvad ka kõik kolm Petrovi: mees, naine ja poeg. Meie ees avaneb kõigile tuttav ja oma realismis masendav vaatepilt haiguse staadiumidest. Ei puudu siin palavikus hõõguv keha ja külmavärinad, nohu meelevallas nina ning viirushaigusega kaasnev väsimus. Haigus ei ole aga tegelikult romaani tuum, vaid pigem erakordselt osav poeetiline võte, pooleldi argine ja pooleldi muinasjutuline uduloor, mis lõdvestab vaimu, ent teritab ühtlasi kõiki meeli.

Aleksei Salnikov on sündinud Tartus, kuid peagi koliti Venemaale Uuralitesse. Salnikov on õppinud põllumajandust ja kirjandust ning kirjutanud neli romaani ja luuletusi.

Prima Vista

Romaani pealkirja tõlkes on paraku läinud kaduma oluline detail: Petrovid ei ole ainult gripi küüsis, vaid viibivad haiguse tõttu vaimusilmas kodus ja külas, kauges lapsepõlves ja tänapäevas, oma tõelises ja varjuelus („Петровы в гриппе и вокруг него“). Paari haiguspäeva, mis tabavad Petrove, mahub palju muljeid ja elamusi, mõtisklusi oma saatuse ja valikute üle, kaugeid mälestusi, kahtlusi ning ka mõningat irratsionaalset alget. Salnikov pole küll romaanis esitanud palavikus sonivate tegelaste teadvusevoolu, kuid on kujundanud nende elukäigu ühtaegu äärmiselt usutavaks ja dramaatiliselt teatraalseks. Autor puistab oma romaanis argidetaile otsekui varrukast: näeme talvise linna tänavaid, väsinud putkamüüjaid, tigedaid ja ülbeid inimesi trammis, autoparandustöökodasid, äärelinna maju, hoove, kortereid, laste uusaastapidusid. Igapäevane elu on tuttav ja põnev omaette. Sellega on sobivas proportsioonis kergelt müstiline osa elust, mis võimendub, kui romaani tegelased seisavad haiguse tõttu otsekui kahe maailma lävel.

Sellest teisest, paradoksaalsest maailmast on pärit Petrovide pereisa juhu­tuttav Igor, kes seob kõik liinid kokku. Igor korraldab Petrovile unustamatu reisi, kus põimuvad surnust üles tõusnud laip, lausjoomine ja mälukaotus, ohtlikud olukorrad ja seebiooperlikult õnnelikud lõpplahendused. Salnikov läheb viidetega Igori infernaalsele taustale isegi mõneti liiale: lapsepõlves imelik vanemateta poiss, Marina ja Igori lühike abordiga lõppev suhe, Igor kui enda sõnul Sverdlovski kaitsevaim, teiste inimeste nimetamine surelikeks jms. Kogu müstikale vaatamata on Igor siiski äärmiselt sümpaatne ja ligitõmbav sell. Ta ei ole kindlasti Wolandi-taoline kuju, vaid pigem folkloorist tuttav haldjas, kes võib küll alguses ajada inimese segadusse, mängida mõneti julma mängu, kuid viimaks ikkagi olukorra lahendada. Tema ümber käib teatraalne möll, kus on lõbu kõrval ka tumedat alatooni. Petrov läheb Igoriga kaasa, kui too möödub koos võõra inimese surnukehaga, hiljem üritab Igor aga mängida purjus Petrovile vingerpussi ja tõsta ta laiba asemele kirstu. Tunneme absurdi taga ära suremise ja elluärkamise initsiatsiooniriituse, kuigi äärmiselt kergemeelses ja kohati ka labases võtmes.

Igori triksterlikku rolli Petrovi elus on edasi arendatud just eestikeelses tõlkes. Meenutades unenäolist seiklust Igori seltsis, kirub Petrov tabavalt „Kurat võtku!“, mis määrab Igorile otsekui igihalja ahvatleja rolli. Hiljem ta parandab ennast, kui talle meenub, et Igor ütles „Tõuse püsti, türapea selline, külmud surnuks“, mis viitab loomulikult Jeesuse ja Laatsaruse loole. Eesti keeles oivaliselt mõjuv ja Igori mitmetahulise tegelaskujuga sobiv paralleel on sündinud tänu heale tõlkevalikule. Originaalis ütleb Petrov „kurat võtku“ asemel lihtsalt „Да ну нахрен“, mille võite ju ise tõlkida, mingit kuradit seal küll ei ole.

Salapärane Igor ei ole ainuke teise maailma esindaja. Petrovide pere minevikust leiame lausa šokeerivaid seiku: mees on Camus’ tegelaste haruldase ükskõiksusega tapnud oma kunagise sõbra, kes, tõsi küll, palus ise abi oma ammu plaanitud enesetapukatse teostamisel. Naise sees elab aga tõeline maniakk, kes on tänavatel veristanud nii mõnegi üksiku mehe. Kumbki lahutatud abikaasadest ei tunne oma mõrvade pärast süümepiinu. Siin on tegelikult õige aeg küsida, kas nende varjuelu oli tõepoolest olemas. Äkki on tegu gripiluuludega või siis lihtsalt väikese inimese unistusega olla suurem, tähtsam ja jõulisem, selline, nagu paljud nüüdisaja seiklusfilmide armastatud negatiivsed tegelased?

Raamatu lõpu poole mõistab Petrov, et „oli pidanud end peategelaseks ja äkki selgus, et ta on mingi kõrval­tegelane suures süžees, mis on oluliselt dramaatilisem ja süngem kui kogu tema elu. Ta oli kogu elu olnud umbes nagu ewokid oma planeedil, kuni ümberringi käis Tähesõdade antiikdraama“ (lk 264). Nukrust triviaalse ja musternäidislikult normaalse elu üle süvendab ka Petrovi kesine karjäär: rikka ja paremini riides Igoriga võrreldes on ta lihtsalt garaažis askeldav automehaanik, kes on kogu aeg räpane ja haiseb bensiini järele.

Mainisin, et päris täpsele haigussümptomite kirjeldamisele vaatamata on romaanis haigust käsitatud poeetilise võttena, prismana, mille kaudu vaadata oma elule uutmoodi. Salnikov võrdleb seda „uduga, milles oli ekselnud väga kaua“ (lk 264): haigus on vahend, et saada terveks, märgata omaenda eksimusi ja rõhutada tõeliste väärtuste tähendust. Teose pedagoogiline sõnum on siiski kuiv ja originaalsuseta: Petrovi ootab tema tavaline normaalne elu, mis jätkub ka tema pojas. Tema sõber Igor on aga enda sõnul steriilne ega allu teise maailma esindajana inimelutsükli reeglitele.

Inimene bürokraatia küüsis

„Osakond“ pole võrdluses „Petrovidega …“ sama hea. Seal võib täheldada hulka samu võtteid, tähelepanekuid ja olukordi, mis mõjuvad alles katsetusena ja löövad särama just gripi ajal. Juba „Osakonnas“ on kirjanik kasutanud võttena ebaproportsionaalselt ulatuslikku argielu kirjeldamist kõrvuti väikeste veidrustega, kohtab ka tegelaste joomarlust, arutlusi kõige ja ei millegi üle, taustaks kafkalik absurd ja pessimism. Nõukogude mineviku varjuna on romaanis kujutatud mõttetut ja läbinisti bürokraatlikku eriosakonda, kus riigi kaitsmise nimel küsitletakse ja tapetakse otsekui suvaliselt valitud inimesi. Ning, jah, enne küsitakse neilt, mida nad unes näevad või milliseid videoid netis vaatavad.

Romaani peategelane, värskelt tööle võetud Igor (veel üks Igor) teeb läbi üsna ebameeldiva metamorfoosi, mille vahestaadiumideks on õnnetu pereisa, uudishimulik töötaja, kannatav mõrva kaasosaline ja üsna ükskõikne käsutäitja. Raamatu vältel vihjatakse, et inimeste röövimise, küsitlemise ja tapmise tegelik põhjus on hõlmamatult keeruline, kuid tahtmatult on tunne, et kuningas on alasti. Osakonnaülema segane jutt kartusest Aafrikas tekkinud uue targema inimtüübi ees, mida nüüd kõik riigid leida ja hävitada püüavad, mõjub kunstlikult ja tobedalt. Jah, selle tobeduse tagamõte on vanaviisi mõtlevate minevikujõudude võitlus uue maailmaga, kuid on näha, et see idee pole autorit jäägitult köitnud.

Kui „Petrovid gripi küüsis“ on meisterlikult üles ehitatud hoogne teos, siis „Osakond“ vajub üsna kiiresti kokku: kordab ennast, läheb üksluiseks ja lihtsalt igavaks. See on nagu esimene pannkook, mis, nagu teada, ei kuku kõige paremini välja. Autor ei usu veel endasse, tema mänguline käekiri pole veel välja kujunenud. Seesuguses argi­draama ja põneviku ristumispunktis, kuigi mõneti teise nurga alt, on end säravamalt esitlenud Mihhail Jelizarov („Raamatukoguhoidja“, „Pasternak“).

Aleksei Salnikovi romaanide ilmumine eesti keeles on tänuväärne ettevõtmine, mis rikastab lugejate teadmisi nüüdisvene kirjandusest. Mõneti murendab see siinset traditsiooni tõlkida eeskätt nõukogude olusid käsitlevaid teoseid. Üks on ka päris hea vitamiin turgutamaks vaimu viirushaigusterohketel kuudel: sidrunitee, küüslaugu ja mee kõrvale tasub öökapi peale panna ka Petrovide unenäolised seiklused.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht