Utoopia taassünd düstoopia vaimust

Vabadusele ja küllusele heidetud ambivalentset pilku, nagu seda kohtab Ursula K. Le Guini romaanis „Ilmajäetud“, on vaja ka meie tänapäeva ühiskonnas.

TANEL PERN

Eelmise aasta jaanuaris lahkunud ulmekirjaniku Ursula K. Le Guini „Ilmajäetute“ eestindust on nii mõnigi lugeja aastaid oodanud. See on viimane romaan kirjaniku nn Haini tsüklist, mille eelmised osad on (enamjaolt Krista Kaera vahendusel) juba varem eesti keeles ilmunud.1 Tõlke ilmumisega on kahtlemata täidetud suur lünk, kuna tegu on Le Guini ühe pärjatuima ja hinnatuima ning ka kirjandusteadlaste ja -kriitikute hulgas analüüsituima teosega. Ühtlasi on see üks tuntumaid Ameerika 1960. ja 1970. aastate ühiskonnareformidest inspireeritud nn uutest utoopiatest, mille kuulsamate esindajate hulka kuuluvad peale Le Guini romaani veel ka Ernest Callenbachi „Ökotoopia“ ja Samuel R. Delaney „Triiton“.

Orbitalism

„Ilmajäetute“ peategelane on Shevek planeedilt Anarres, füüsik, kes püüab luua järgnevust ja samaaegsust (sekventsiaalset ja simultaanset aega) ühendavat üldtemporaalsusteooriat. Anarres on planeedi Urras kaksikplaneet või kuu, mille on asustanud Urraselt põgenenud anarhosündikalistid. Uues maailmas on nad riigi asendanud tööliste omavalitsusel põhineva ühiskonnakorraga, kus raha ja omandisuhted on kadunud isegi keelest. Olud kõrbesel Anarresel on võrdlemisi tagasihoidlikud, kuid see-eest on kõik väga võrdsed ja vabad – vähemalt pealtnäha. Tegelikult, nagu avastab Shevek, on hakanud pealtnäha reegliteta ühiskonnas harjumuste ja kommete osas järjest enam pead tõstma hirm kõige uue ja tundmatu ees. Ühelt poolt sunnib see anarreslasi ennast kõigest välisest isoleerima – seda sümboliseerib romaani avalõikudes kirjeldatav müür, mis „piirab universumit, jättes Anarrese vabana väljapoole“ (lk 7) –, teiselt poolt surub maha uusi ideid. Lootuses olukorda muuta võtab Shevek vastu kutse kolida naaberplaneedile Urras, et sealses vähem innovatsiooni-vaenulikus õhkkonnas oma töö lõpule viia.

Urras meenutab meie planeeti 1970. aastatel: seal on palju väikseid riigikesi ning kaks suurvõimu, viktoriaanliku Inglismaa moodi kapitalistlik A-Io ja sotsialistlik Thu, kes romaanis omavahel muuhulgas ühe Vietnami sõja moodi konflikti maha peavad. Shevek omalt poolt loodab oma füüsikateooria abiga Urrasel revolutsiooni esile kutsuda, ent on sunnitud ühel hetkel siiski tõdema, et mida ta ka teeks, kasutataks seda seal ainult omakasupüüdlikul eesmärgil.

1974. aastal ilmunud romaani sisu mõjub tänapäeval kohati anakronistlikuna. Kõigepealt põhjustavad seda muidugi ilmsed paralleelid külma sõja aegse maailmaga. Anakronistlik on ka kasutatav tehnika ehk telefonid, tavapost jms regulaarseks planeetidevaheliseks suhtluseks võimelises maailmas. Kohati mõjub raamat nõnda ulme asemel suisa aurupungi stiilis minevikufantaasiana. Harjumatuna mõjuvad ka möödunud sajandi keskpaiga ulmekirjanduses levinud võtted. Klassikalises n-ö kõvemas teadusulmes kujutati juhul, kui kedagi-midagi sooviti näidata teistsugusena, sageli säärasena tervet planeeti. Nõnda on tollases kirjanduses väga levinud maailmad, kus ei ole erinevaid riike, kultuure, isegi isiksuse tüüpe mitte, on ainult inimesed (isegi mitte mingit kummalisemat laadi kosmoseolendid), kes kõik vastavad stereotüübile X. Kui see kõik toimuks olevikus planeedil Maa, siis võiks seda nimetada orientalismiks, aga kuna see nii ei ole, siis võib sellist kirjutamisstiili nimetada orbitalismiks. Sama lugu on ka siin, kuigi Le Guinil on harjumusliku X ja Y asemel kolmnurk A-Io – Anarres – Thu ning anarreslasi pole eriti palju.

Raamatut sunnib ka tänapäeval lugema hoopis see, et Le Guin on kirjutanud äärmiselt veenva anarhistliku utoopia. Anarres ei ole täiuslik ja igav, vaid problemaatiline ja seetõttu ääretult põnev. Inimesed ei ole seal kaugeltki täiuslikud: mõned on tüütud, teised suisa kaabakad. Olud on kitsad (ja tolmused), vahepeal tuleb taluda isegi nälga. Tagatipuks on märkamatult tekkimas uuendusi tõkestav bürokraatia. Anarres on küll utoopia, kuid võrdlemisi nukker, vastuoluline ja ebatäiuslik.

Ambivalentne utoopia

„Ilmajäetud“ on Ameerika kirjaniku Ursula K. Le Guini (1929–2018) pärjatumaid ja analüüsitumaid teoseid.

Marian Wood Kolisch / ursulakleguin.com

Kuna harjumuspäraselt nimetame utoopiaks täiusliku ühiskonna kirjeldust, võib tekkida küsimus, mis eristab Le Guini romaani muust ulmekirjandusest. Mis sellest siis õieti utoopia teeb?

Põhjendan seda vene kultuuriloolaselt Irina Kaspelt laenatud utopistliku pilgu mõiste abil.2 Utopistlik ei ole sellest perspektiivist mitte üks või teine ühiskond, vaid seda vaatav pilk. Utoopia on kirjandus (aga ka visuaalkunst, fotograafia, ühiskonnakäsitlus jne), mis sunnib tekstis kujutatavat tajuma utoopilise, teispool olemasoleva piire paikneva, kõigest „mõttetust“ ja „ebaratsionaalsest“ puhastatud (sotsiaalse) ruumina. Loomulikult on meie utoopilisuse taju aluseks uusaja suured utoopiad, nagu More’i, Baconi ja Campanella oma, ent ka Huxley, Orwelli jt hilisemad düstoopiad. Nende taustal teeb romaanist „Ilmajäetud“ utoopia kindlasti Anarrese ratsionalistlik-anarhistlik ühiskond, mida on kujutatud ülimalt veenvalt, nii et tekib tunne, et seal oleks võimalik ja ehk heagi elada, et selle nimel oleks mõtet võidelda, vaatamata kõigile tema puudustele.

Viimastel kümnenditel on kerkinud utoopiauuringute tähelepanu keskmesse utoopia žanrisisesed vastuolud. Utoopilisuse aluseks peetakse vastandlikke ihasid: ühelt poolt püüdlemine muutuste, teiselt poolt stabiilsuse poole, ühelt poolt aktivism, teiselt poolt eskapism jne.3 Just need vastuolud raskendavad ka iga utoopia lugemist, tõlgendusviisi valikut – kas seda tuleks võtta tõsiselt, allegooriliselt või üldse irooniliselt? Iga utoopia on tänapäevasele utoopia ajaloost teadlikule lugejale ambivalentne; ka Le Guini teose alapealkirja oleks minu meelest õigupoolest pidanud tõlkima „ambivalentne utoopia“ (või „vastuoluline utoopia“), kuna „mitmeti mõistetav“ seab küll kahtluse alla utoopia semantilise ühtsuse, ent ei kahtle selle utoopilisuses.

Sellist ambivalentsust toidab ennekõike raamatu süžee, seda juba puhtalt oma olemasolu tõttu, kuna just süžee on see, mis lööb klassikalisse utoopilisse pilti mõra ja muudab selle anti­utoopiaks.4 Sellest vaatepunktist on Le Guini hilisem suurteos „Alati koduteel“ („Always Coming Home“) palju utoopilisem, kuna selle juhtlõngaks pole mitte üks, vaid hulk lugusid, millest autor on kudunud alguse ja lõpuga teksti asemel pigem lõputu kanga. Veel ühe olulise tegurina toidab seda ka peategelase kahetine pilk, kuna talle on kokkuvõttes samavõrra täiuslikud ja ebatäiuslikud nii Anarres oma kollektiivse vabadusega ise oma saatust juhtida kui ka Urras oma külluse ja selle võimaldatava vabaduse ning lootusega.

Võib-olla just sellist ambivalentset utopistlikku mõtteviisi või pilku on rohkem vaja ka meie tänapäeva ühiskonda. Utopismi kaldumise eest manitsema kiputakse ikka põhjendusega, et põrgutee olevat sillutatud heade kavatsustega. Kui meil aga (kaugeltki mitte alati heade kavatsustega sillutatud) ökoloogiline põrgutee näib niigi jalge all olevat, siis võiks rohkem mõelda sellele, kuidas kohandada avalik ruum muutuvate oludega.

Seal oli müür“

Mõnest raamatust inspireerumiseks on tarvis seda siiski enne lugeda. Paraku ei teinud „Ilmajäetute“ tõlge seda mulle kaugeltki lihtsaks. Kui raamatus kirjeldatav ühiskond ärkab ellu just puuduste tõttu, siis tõlke puhul on need kardetavasti vastupidise mõjuga: mida rohkem lugeja nende otsa komistab, seda kergemini puruneb illusioon. Ja purunema ta kippus, eriti alguses. Punktist, kus hakkas peale raamatu n-ö ideeline osa, läks lugemine juba ladusamalt, ilmselt seepärast, et lülitusin ümber teise registrisse, kus tekstist saadav mõtlemise mõnu kaalub üles lugemisnaudingu (või selle puudumise).

Tõlkepuuduste kvintessents avaldub ehk juba esimeses lauses: originaali avalause „There was a wall“ on eesti keelde pandud otsesõnu „Seal oli müür“. Ruumideiksis „seal“ mõjub teksti alguses aga kohatuna, kuna eeldab viidatavat, mida aga pole. Ingliskeelne „There was …“ seevastu ei ole mitte deiksis, vaid verbi „be“ minevikuvorm, omamoodi muinasjutu algusvormel: „Oli kord müür …“. Seegi võib näida liiga lapsikuna. Sel juhul saab avalause tõlke leidmiseks abi otsida järgmistest lausetest, lõigust jne. See töö nõuab aga aega, kuid tõlkijal pole tihti kiire tempo tõttu lihtsalt aega tõlgitavasse süveneda. Sunnitud kiirustamise arvele võib „Ilmajäetute“ tõlke puhul kirjutada ka näiteks suure hulga ingliskeelsete kohanimede tõlkimata jätmise või lõigu, kus ingliskeelne „allowance“ on rahatut ühiskonda kirjeldavas tekstis tõlgitud „taskurahaks“ (lk 60), mis võinuks olla näiteks „päevamoon“ või „päevanorm“. Mõnedes kohtades koorub aga konarliku väljendi alt – nt „vesi ei katkestanud voolamist“ – välja fundamentaalsem keeleoskamatus. Nähtavasti arusaamatust sõnast (washstand  – valamukapp) on selle osadeks võtmise teel (wash, stand) konstrueeritud uus sõna, „pesemisalus“, mis muudab ehk teksti küll ulmelisemaks, kuid kindlasti ei rikasta seda. Ja kui tõlge teksti ei rikasta, siis ei rikasta ka tekst lugejat. Ja kui tekst lugejat ei rikasta, siis kerkib juba küsimus, et milleks üldse vaeva näha.

Eks mõnevõrra on muidugi ebaaus niimoodi küsida, kuna ulmetõlgete kohatine madal kvaliteet on ka Eesti kirjastamisturu kitsastest oludest tingitud paratamatus.5 Kui toetus on kasin ning lugejaid napib, ei ole midagi imestada, kui hea tõlkija-toimetaja asemel antakse töö taskukohastele. Tulemus peegeldub paraku müügi- ja laenutusnumbrites ehk kirjastus jääbki siplema.

Minu suur unistus on, et sellest nõiaringist õnnestub välja murda. Retsepti mul kahjuks pakkuda pole. Peaksin ilmselt iseenda soovitust varasemast sama raamatu kohta kirjutatud tükist6 kuulda võtma ja Le Guini uuesti lugema – äkki siis mõtlen midagi välja.

1 Eesti keeles on ilmunud „Pimeduse pahem käsi“ (1981), „Illusioonide linn. Maailma nimi on mets. Impeeriumitest suurem ja pikaldasem veel“ (2002), „Rocannoni maailm. Pagenduse planeet“ (2002).

2 Ирина Каспэ, В союзе с утопией. Смысловые рубежи позднесоветской культуры. Новое Литературное Обозрение, 2018.

3 Samas, lk 56.

4 Samas, lk 49.

5 Ulmekirjastaja igapäevaelust vt Raul Sulbi, Kiri kodukandist ehk Kunas sureb eestikeelne raamat? – ERRi kultuuriportaal 2. I 2019. https://kultuur.err.ee/889028/raul-sulbi-kiri-kodukandist-ehk-kunas-sureb-eestikeelne-raamat

6 Vt kirjandusblogi Loterii, https://loterii.blogspot.com/2018/05/ursula-k-le-guin-dispossessed-1974.html

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht