Unustatud ja laimatud Postipapa

Johann Voldemar Jannsen uskus eesti rahva tulevikku veendunumalt kui paljud teised ning tegi tõepoolest kõik, milleks oli suuteline, et seda lähemale tuua.

MALLE SALUPERE

Tänavu 16. mail on Johann Voldemar Jannseni (1819–1890) 200. sünniaastapäev ja suvel laulupidude poolteise sajandi juubel. 2007. aastal tähistasime Postimehe ning eesti järjepideva ajakirjanduse 150. aastapäeva, 2015. esimese eesti kultuuriseltsi ehk Vanemuise seltsi sama tähtpäeva. Järgmisel aastal saab eesti teatri algusest 150 aastat, samaaegsed on esimene eesti põllumeeste ajaleht, põllumeeste seltsid, Eesti Üliõpilaste Selts, Eesti Kirjameeste Selts. Kõik see viis massilise seltsiliikumise ja massilise eestikeelse kirjanduse ning ajakirjanduse tekkimiseni, mille järelmiks sai Eesti iseseisvus.

Villem Reiman väitis saja aasta eest: „Nii astub J. W. Jannsen täna hauast tõustes meie ette. Kõiges selles, mis viimasel poolaastasajal Eesti rahva elus idujõuliseks ja eduvõimuliseks tunnistatud, kui
sihiajaja ja rajaraiuja,
kivikaaluja ja kännujuurija.
söödikündja ja kütiselooja,
seemnekülvaja ja orasekastja.
Ja kui kord Eesti aja- ja hariduselugu kirjutatakse, siis seatakse J. W. Jannsen Eesti rahva Õpetajate esimesesse rinda.“1

Tuleb tõdeda, et Reimani ootus pole tänaseni täitunud. Kõige ülekohtusem oli muidugi „EV 100“ tähistamisel jäetud mulje, nagu oleks riik tekkinud tühjale kohale, mainimata ühtki „sihiajajat ja seemnekülvajat“. Peategelast Jannsenit on läbi aegade väga ülekohtuselt müüdavuses süüdistatud, hindamata tema teeneid vääriliselt. Isegi tema nime ja eluloo osas valitseb avalikes allikates tänini suur segadus.

Terane poiss kõrtsitoast

Jannseni esivanemad on Karl Mihkla monograafias (1965) paika pandud, aga kuivõrd nii ta ise kui ka sugulased on olnud üsna kidakeelsed, ringleb tänini legende, nagu pärineks ta mingist Jenseni-nimelisest Taani kannupoisist ning nagu olnuks ta isa Vändra mõisas mölder. Ainsaks kirjalikuks allikaks on seejuures Jaan Kuldkepi kaks inimpõlve hiljem kogutud mälestuste mälestused, kus pole sõnagi kõrtsist. Mihkla tuvastas, et kirikuraamat nimetab isana kõrtsmik Adot, aga ei raatsinud ka möldrist loobuda. Kaks tegusat ametit ühel mehel on täielik nonsenss.

Johann Voldemar Jannseni mälestussammas Tartu Raadi kalmistul avati pidulikult 1893. aastal. Postipapa 200. sünniaastapäeva eel käivad hauaplatsil restaureerimistööd, värskendatakse ka August Weizenbergi loodud Jannseni marmorbüsti.

Ove Maidla

Jannseni esivanemad olid pärisorjad-eestlased. Ta on uhke olnud, et sündis 40 päeva pärast eesti rahva priiuse väljakuulutamist, seega vabana. Vändra Suurejõe vesiveski polnud mitte jahu-, vaid saeveski. Jannseni sündimise ajal see enam ei töötanud. Põhjuseks oli veetaseme langus jões. Jannseni esivanemate hulgas oli kolm põlve veskimehi (möldriks eesti keeles Sägemüller’it ei nimetata). Viimane oli lell Jakob, kelle juures mõnd aega oli sulaseks noorem vend, Jannseni isa Ado (Adam), kes aga juba 1815. aastal on vaderina kirjas kui Tõrvaaugu kõrtsmik Ado. Tema abiellumise ega ka Tõrva­augule asumise aega pole õnnestunud kindlaks teha, kuid Jannseni varasurnud õde Juula (1813–1822) sündis veel Suureveskil. Ka surres, aastal 1826, oli Ado Tõrvaaugu kõrtsmik.

Poeg Jaan sündis perekonnanimeta Tõrvaaugu kõrtsmiku Ado ja Malle pojana ning sai vaderiteks kohaliku mõisniku major Voldemar von Ditmari, mõisa aida-Jaani ja mõisa-Kai. Kõik mälestused ja pärimused, kus Adot ja tema poega veskiga seostatakse, on pärit Jannseni enda viidetest ja esimestest trükitud elulugudest. Seevastu mõisaga suhtlemine vastab tõele ja seletab ka Jannseni varast lugemisoskust ning saksa keele omandamist. Ilmselt tuli kõrtsmiku lahtise peaga pojal koos vennaga olla mõisa ainsa perepoja mängu- ja koduõpetuse kaaslaseks mõisaproua käe all. Tal oli tõsine põhjus pühendada oma esimene, 1845. aastal ilmunud raamat Charlotte von Ditmarile.2 Allikad aga väidavad: „Tema haridustee algas alles 12-aastaselt. Ta õppis kaks aastat vallakoolis ja seejärel Vändra kihelkonnakoolis, mille lõpetas aastal 1836. Hea iseloomuga musikaalne ja religiooni­huviline noormees köitis pastor Carl Eduard Körberi tähelepanu, kes ta pärast kooli lõpetamist oma tiiva alla võttis“. Vändra kihelkonnakool hakkas paraku tööle alles 1842. aastal ja selle esimene õpetaja oligi Jannsen ise, kes 17aastaselt Körberiga tutvudes pidi juba korralikult saksa keelt oskama, et tema teadmistest ja raamatutest osa saada.

Kõrtside ja joomise vastu võidelnud Jannsen häbenes oma sündi ja kasvamist kõrtsitoas, nõnda ongi tema Koidula sõnutsi „lühikeste ja aforistlike teadete põhjal“ nii laste kui ka järeltulevate põlvede teadvusse kinnistunud legendid ausast veskirahvast. Kõik, mida on kirjutatud Jannseni lopsakast, vanasõnade-, võrdluste- ja kõnekäänduderikkast eesti keelest, kirjeldades veskitoa miljööd, sobib aga just nimelt kõrtsituppa (veskil võis järjekord tekkida vahest ehk lõikuspäevil, pealegi käisid veskil palju siivsamad naised). Seal räägitud keelt on tabavalt iseloomustanud teenekas Saaremaa pastor ja haridustegelane J. W. L. von Luce, kes on 1817. aastal Rosenplänteri Beiträges meenutanud ühes kõrtsis „lõbusas tujus talupoja suust kuuldud pikka kõnet. See moodustas niisuguse sententside pärlirea, mida poleks pruukinud häbeneda parim kreeka mõttetark. Sain mõttest aru, aga poleks suutnud seda tõlkida. Maksab vaid märkamatult kuulatada, kuidas eestlased üksteist nöökavad – ei tule neil puudu sõnadest ega kõnekäändudest, et end tabavalt, kaunilt ja täielikult väljendada“.

Postipapa ja kultuurivedur

Kõrtsimiljöös – märkamatult kuulatades – veetis terane Jaan vähemalt seitse, aga võib-olla kümme oma kõige vastuvõtlikumat eluaastat. Johan Jenseniks hakkas ta end nimetama Vändras köstriametis, siis Jannseniks ja Pärnus ajalehte toimetama asudes juba Johann Voldemar Jannseniks. Niisugune oli tava. Temast sai oma aja kõige loetum ja armastatum eesti kirjanik ning ajakirjanik, sest Reimani sõnul tundis ta oma lugejat läbi ja lõhki, püüdes teda õpetlik-muhedate artiklite ning vähenõudlike juttude ja värssidega „waba elo ja selgema silmaseletuse poole juhatada“.

Aastatel 1857–1880 oli Jannsen esmalt kuus aastat Pärnu Postimehe, siis kuusteist aastat Eesti Postimehe toimetaja Tartus. Just see leht, jätkates Pärnu Postimehes alustatud peajoont, oli kõigi ärkamisaja ettevõtmiste õhutajaks ja organisaatoriks, peateemadeks seltsiliikumine, laulupeod, eestluse rõhutamine, haridus, joomise ja väljarändamise vastane agitatsioon jne. Tema valmistas ette selle pinnase ja rahva lugemisharjumuse, millele alles 1878. aastal tekkis üsna ruttu „tülileheks“ ristitud Sakala, kusjuures C. R. Jakobson võttis üle kõik Jannseni teemad, ainult käredamas vormis, ja hakkas teda ennast armutult maha tegema.

Neli aastat (sellest kaheksa kuud suletud) Jakobsoni käe all ilmunud Sakala on pälvinud mitu uurimust, Eesti Postimees mitte ühtegi. Alles pärast „Postipapa“3 ilmumist 2006. aastal märgati see ärkamisaja peamine ühiskonnaelu kajastaja ka eesti vanemate ajalehtede pildifailide veebipõhise kogu dea.nlib.ee külgedele tuua. See kajastab Postimehe sisu kuni 1944. aastani, nii Perno Postimehe nime all aastatel 1857–1885 kui ka 1886. aastast Tartus ilmuma hakanud ja tänaseni ilmuvat päevalehte Postimees. Selle 160aastase eluloo on 2016. aastal kümnes sisukas artiklis kokku võtnud Roosmarii Kurvits,4 aga sealt puudub oluline peatükk, 16 aastat Jannseni Postimeest Tartus (1864–1880). Sel ajal hääbus Pärnu Postimees tähtsusetuks kohalikuks leheks, millel oli lõpuks 80 tellijat, ja K. A. Hermann omandas selle poolmuidu. Rahva silmis oli Postimees ikka Jannseni välja antav Eesti Postimees, mis ei olnud „üks hoopis teine leht“, nagu ütleb Kurvits.

Jannseni ajaleheloa taotlus oli kaks korda tagasi lükatud. Kolmanda katse variisikutest trükikojaomanike kaudu tegi ta korraga Pärnus ja Tartus, ja kui luba mõlemale tuli, jäi esialgu Pärnusse. Tartus ilmuma hakanud ajaleht Tallorahva Postimees jäi pastoritest „kasuisade“ käekõrval nelja aastaga varjusurma, Jannseni leht aga kasvatas populaarsust ja see andis julgust koolmeistriametist loobuda ja kuueliikmelist peret ainult ajakirjanikutööga toita. Nii koliti Tartusse, kus endiselt kehtiva leheloa omanik Heinrich Laakmann, kes oli juba ammu Jannseni teostega head äri teinud, jättis talle ajalehe osas vabad käed, leppides vaid trükikulude katmisega. Jannsenist ja tema kodust sai kogu ärkamisaja ja kõigi selleaegsete ettevõtmiste juhtiv ja kandev jõud, muidugi Eesti Postimehe toel. Kuidas see aga unustusse jäi?

Kas ikka müüdavus?

Alates Eesti iseseisvumisest, aga veel enam 1940. aastast on „kindel teadmine“ rüütelkondade rahalisest toetusest ning selle väidetavatest tingimustest, samas nõukogulik lahterdamine „kodanlik-klerikaalse suuna“ esindajaks Jannseni aina negatiivsemasse valgusse seadnud, kuigi Koidula sõnutsi oli ta „hoolimata oma meie mõistes väga mõõdukast liberaalsusest, kuuekümnendate aastate pastorite tõu hirm ning härrade õud“. Seda väidet kinnitab nii sakste omavaheline kirjavahetus kui ka vaimulike sinodite protokollid, kus aina muretsetakse Jannseni kahjuliku mõju pärast, just sel ajal, kui Eesti Postimees väidetavalt sakste teenistuses pidi olema.

Voldemar Miller avastas 1940. aastal kinnituse rüütelkondadelt rahasaamisele 1871. aasta lõpust kuni 1879 septembrini, kuid ei tema ega teised uurijad pole püüdnud selgitada, mis tingis Jannseni suunamuutuse (Jakobsoni „väljatõrjumine“ Eesti Postimehest ja „suure sulesõja“ lõpetamine) kolmveerand aastat enne oletatavat kokkulepet, leppides Jakobsoni kärarikaste süüdistuste ning otsese laimuga. „Postipapas“ on seda vaadeldud (lk 182–259), kuid tuletame meelde, et pidurit tõmbas eestikeelsete trükiste tsensor Trükiasjade Peavalitsuse juures Peterburis, meie kultuuriloos Kreutzwaldi sõbrana hästi tuntud Georg von Schultz-Bertram oma kirjaga Jannsenile 1870. aasta 18. märtsist. Seal hoiatab ta liigse „hullamise“ ja edasise koostöö ning selle tagajärgede eest „Baltimaade Robespierre’iga“. Jakobson lahkus ise, asudes aktiivselt Jannseni vastu tegutsema, kuna lootis kohe saada loa oma ajalehele. Tema projektid õnnestus saksa ringkondadel küll põhja lasta, kuid bumerangina ei saanud nad ka ise luba põhivaenlasele Jannsenile vastukaaluks organiseeritava oma, „õigeid“ vaateid levitava ajalehe väljaandmiseks. Vello Paatsi avaldas 2001. aastal Eestimaa superintendendi Woldemar Schultzi ringkirja pastoritele. Too ei kurvasta sellepärast, et ajalehe luba saamata jäi, ja peab heaks lahenduseks, et Urvaste von Samson on Jannsenit veennud „tõrkumata vastu võtma [asjaolusid] õigesti valgustavaid artikleid. [—] Samson on pakkunud talle tellijate arvu kahanemise katteks subventsiooni ja Jannsen on nõustunud, l o o b u m a t a   v a b a d u s e s t   o m a   a r v a m u s – a v a l d u s e l e“ [minu sõrendus – M. S.].5

Jannseni suunamuutusest ei saa kõnelda, sest Schultz-Bertrami ähvardusi (vt tema kirja „Postipapa“ lisas) tuli tõsiselt võtta, kuna ajaleht oli tema suure pere ainus toitja. Jakobsonist eemaldumine – pealegi viimase enda initsiatiivil – oli paratamatu, peale selle ei muutunud lehes midagi. Eesti Postimees jätkas Perno Postimehes alustatud peajoont. Vaatamata kõigile ränkadele sõnadele Postipapa reetlikkuse ja arguse kohta on Maie Kalda „Eesti kirjanduse ajaloos“6 ja kõik ajalehte tegelikult lugenud uurijad tunnistanud, et just sel ajal oli Eesti Postimees paremini toimetatud, sisukam ja huvitavam, aeg-ajalt ka kriitiline ning jätkas pidevat eestluse, hariduse, kultuursemate eluviiside ja maade päriseksostmise propageerimist, pidades silmas kaugemaid eesmärke. Vello Salo kirjutab: „Ja Jannseni enda – no ma ütleksin kinnisidee, jonn – oli kogu aeg luua Eesti rahvas. Kui ta Pärnu Postimehe välja andis, oli esimene rida „Tere, armas Eesti rahvas“! See tervitus oli esitatud luuletusena: Jannsen valis laulutee, „rahvakslaulmise“. [—] On ilmselge, et iseõppinud koorijuht Jannsen oli eestlasi usinasti laulma õpetanud juba aastat 30 enne seda, kui ta esimese laulupeo dirigendipulti astus. Me ei saa teda küll Lauluisaks nimetada, sest see nimi on juba ära antud, ent Kreutzwald on tähtis kui lugulaulu kirjapaneja, nii-öelda „ühe laulu isa“, Jannsen kui kogu rahva laulma õpetaja. Tema on selgesti Eesti laulupidude isa – ning sealjuures nii undeutsch kui iganes võimalik, lisaksin, sest teda on ülekohtuselt süüdistatud küll „saksa laulupeo“ korraldamises, küll kava liedertafellikkuses“.7

Sissesaadetud pastorite ja mõisnike kaastöid on Postimehes vähe, aga silmatorkav on 1872. aasta 21. juunil esilehekülje hõivanud artikkel, mille Jannsen on pealkirjastanud „Wanna aegne kell uel ajal hellistud“. Saatesõnas ütleb ta: „Andku Jumal andeks ja pidagu küla karjapoisid oma naeru, aga aus kirjasaatja alustab nõnda: „Armas Postimees! Mina [—] olen aasta aastalt selle mõtte sees kindlamaks läinud, et maarahvast milgi ajal täiskasvanud, haritud ja tubli rahvast ei või saada, nii vähe, kui Neegridest, kellest ka mõned maailma parandajad kes teab mis teha tahtnud …“

Kirja saatja F. W. S. noomib Postimeest, kes olevat süüdi selles, et maarahvale ajalehe asutas, Eesti nime käibele tõi, haridust propageerib, jumalast loodud seisusevahesid kaotada püüab ja „jõledat üleüldist inimeseõigust“ jutlustab. Ajaleht on rahvale vaid kahju toonud, sest „ninatargaks on nemad küll saanud, aga mitte targemaks, mis ka neile mitte tarvis ei ole“. Seda kirja võiks pidada müstifikatsiooniks, kui sakste endi kirjavahetuses pidevalt samasuguseid mõtteid ei liiguks.

Siiski ei täitnud „koostöö“ Jannseniga talle pandud lootusi ja kui Sakala oli alles kolm kuud ilmuda jõudnud, otsustas Eestimaa rüütelkond Postimehe toetamise lõpetada, mainimata mingeid kokkuleppeid või nende rikkumist. Raha eraldati Tallinna Sõbra väljaandjale W. F. Eichhornile eestikeelsest ajakirjandusest kompromiteeriva materjali väljaotsimise ja tõlkimise eest. Sakala õnnestuski Eichhorni abil kaheksaks kuuks keelata. Edaspidi jäeti Jannseni hävitamine eesti ajakirjanduse siseasjaks ning Sakala viis selle Jakobsoni juhtimisel ka edukalt lõpule. Koidula on kirjas õele 1881. aasta algusest teda üsna läbinägelikult iseloomustanud: „Et Jakobsoni poolt muutusi tuleks, seda ma, vabanda, esiotsa veel ei usu! Lõhkumise juhtsihid on temale eluhapnikuks. Ilma nendeta ei saa ta elada, ta lämbub ilma nendeta kui kala veeta. Et need sihid rahvale kahju toovad, seda tunnistaks ta vahest surmahirmus [—], aga enne surma ta kihutustööd ei jäta. Niikaua kui ta elab, on tema käsi igaühe vastu, sest see „rahva õnnetooja“ on kõige äärmuslikum ja kõrgim despoot, iseloomult ja hingelaadilt.“

Jutlustades rahvuslikku üksmeelt, oli Jakobson oma leppimatuses ise selle kõige suurem lõhkuja, aga tegelikult oli ta laulupeo eel ja ajal veel võrdlemisi tundmatu ja hakkas silma paistma alles järgneva „suure sulesõja“ alal oma artiklitega Eesti Postimehes ning isamaa­kõnedega Vanemuise seltsis.

Ajaloost ei saa midagi maha tõmmata

Jannsen oli eestimeelsem kui sapine saksa kultuurtreegerluse veendunud pooldaja Kreutzwald või keevaline ja abinõude valimisel hoolimatu Jakobson. Kahtlemata uskus ta selle rahva tulevikku veendunumalt kui paljud teised, ja tegi tõepoolest kõik, milleks oli suuteline, et seda lähemale tuua.

Samal ajal kui sakslased pidasid Jannsenit oma ohtlikemaks vaenlaseks, kes eestlased nende mõjuväljast välja viib, nimetasid paljud eestlased teda tuulelipuks ja saksameelseks, mille taga oli sageli kadedus ja konkurents. Laim ning ülekohtused süüdistused tabasid teda valusalt ja tõid 1880. aastal kaasa rabanduse ning kümneaastase varjuelu. Jannseni surm algava venestuse ajal tegi paljud nägijaks ning tõi tuhanded tema matustele ja ametlikele takistustele (ajalehtedes informeerimise keeld, kõigest kolmekuuline tähtaeg korjanduse läbiviimiseks ainult Liivimaa kubermangus) vaatamata edukalt kulgenud korjanduse taha. Kogunes üle 1000 rubla, mille eest püstitati tänini seisev hauasammas koos August Weizenbergi loodud büstiga. Selle korjanduse vastukajana on kirjandusmuuseumis säilinud Kirepis 30. oktoobril 1892 loetamatu allkirjaga (Grünfeld?) kirjutatud lihtne kiri, mis väljendab rõõmu armastatud isa Jannseni hauaristi korjanduse üle, „kuna ma juba ammu olen ootnud, et üks mälestuse sammas meie kõigist kõige suuremale Eesti nime loojale, Eesti elu edendajale, Eesti Seltside asutajale, ja kõik mis on olnud, üksi tema läbi on, kes Eesti pimeduses later käes valgust näitas vaimuligus kui ilmaligus elus, kus peal meie peame sammuma, et meie ei eksi …“.

Viimasel ajal kakeldakse aina häälekamalt mineviku „õige“ mäletamise nimel, aga sentents mineviku ja tuleviku seotuse kohta peaks meid hoiatama just valikulise mäletamise eest. Nagu laulust, nii ei saa ka ajaloost midagi maha tõmmata. Jannsen väärib täielikult oma ristilapse, eesti rahva kestvat tänu.

1 Eesti Kirjandus 1916, nr 5-6.

2 Jannsen alustas kirjanduslikku tegevust vaimulike laulude tõlkimisega eesti keelde. Tema „Sioni-Laulo-Kannel“ (1845–1860) levis kümnetes tuhandetes eksemplarides. – Toim.

3 Malle Salupere, Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis. Tänapäev, 2006. – Toim.

4 Roosmarii Kurvits, 160 aastat munade peal. Vt https://www.postimees.ee/160-aastat-postimeest/

5 Keel ja Kirjandus 2001, nr 5.

6 Eesti kirjanduse ajalugu. II kd. Eesti Raamat, 1966. – Toim.

7 Tartu Linnamuuseumi aastaraamat 2012.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht