Ümberjagamisest

Peaksime püüdlema selle poole, et ühiskonnas vajalikud ametid saaksid paremini tasustatud: meditsiiniõed, prügivedajad, kirjanikud …

JÜRI KOLK

Räägin selles artiklis enamjaolt kirjandusest, aga usun, et öeldu kehtib väga paljude (kultuuri)valdkondade kohta. Kirjandus on mulle kõige käepärasem näide, aga ma tõesti ei kõnele ainult selle nimel. Palun lahkel lugejal ise paralleele tõmmata.

Kas kõrvarõngad on kasulikud?

Ülikoolis Tõnu Luige sissejuhatust metafüüsikasse kuulates turkas mulle pähe üks lause: „Utilitaroski, julmim jumalaist, püüdeski teisi hävitada, nad ometi hoiab alal.“ Omistasin selle naljaviluks Herakleitosele. Ma ei üritanud küll kedagi haneks tõmmata, panna mõnda inimest uskuma, nagu võiks see väide tõesti Herakleitoselt pärineda, sest nimetatud antiikfilosoofi laad on teistsugune ja ega Olümposel keegi Utilitarost nimepidi tundnud. Printsiibina toimetas ta kahtlemata ka seal.

Olen elu jooksul tüdimuseni kuulnud kõikvõimalikke kasulikkust ülistavaid üleskutseid. Sellest inspireerituna püüdsin korraks ette kujutada maailma, kus kõik inimesed töötaksid „ametites, millest ka midagi kasu on“. Päris kindlasti on mu fantaasia piiratud, aga see on jõle düstoopia. Teatrit ei ole. Raamatutest on ainult reisijuhid, entsüklopeediad, kokaraamatud ja manuaalid. Erivärvilisi tapeete ei ole. Kõrvarõngaid ei ole. Teleprogramm piirdub uudiste ja hariduslike saadetega. Ei mingeid filme ega seriaale, mitte mingisugust tipp­artistide karaoket, tantsust ja tagaajamisest me ei räägigi. See loetelu on väga juhuslik, pealiskaudne ja lühike. Laias laastus võime öelda, et mitte midagi ei ole. Ainult leib on laual. Laud on peaaegu nagu Platoni käest laenuks võetud, laud kui niisugune, sest kõikvõimalikud disainierinevused ei ole vajalikud.

Loodetavasti tõstavad lugejad mõttes juba protesti – kõrvarõngad on kasulikud! Need muudavad kandja ilusamaks ja aitavad tema enesehinnangut tõsta. Olen valmis (mitte küll selle sõnastusega) nõustuma. Samuti on kasulikud mitmesugused liiklusvahendid ja isemoodi planeeringuga eluasemed. Aga kuhu me siis piiri tõmbame? Enamik Utilitarose isehakanud prohveteid usub, et kasulikud on tööd, mille eest makstakse (palju) raha. Seega on ehtekunstniku töö vajalik, sest inimesed on valmis selle eest maksma. Piir on väga vaieldav juba selle pärast, et väga suur osa meie töödest jääb tasustamata. Näiteks koduste tööde eest ei maksta üldse. Kui majapidamistöötunnid isegi praegu, robottolmuimejate ja pesumasinate ajastul, kokku lüüa, siis selgub, et seda tööd peaks vähemalt teadvustama. Suur, nähtamatu töö, mis parandab meie kõigi elukvaliteeti tohutult, on langenud enamasti naiste kaela, kuid loodetavasti võib oodata üha kiiremaid muudatusi. Milleks Marsilt pärit sõdalastel söakust ei jätkunud, sellega saavad uut tüüpi mehed hakkama – neis jätkub vaprust haarata nõudepesukäsn. Nad ei karda, et see annaks hävitava löögi nende potentsile või staatusele.

Ühesõnaga, on terve hulk nähtamatuid, tasustamata töid, mida me pole harjunud tööks pidamagi. Kui jutt on toiduvalmistamisest või koristamisest, siis on nende kasutegur ilmselge. Jääb küsimus, kuidas neid töid jaotada, kas nende eest peaks tasuma ja nii edasi.

Töö mõttekus ja tasu

Ports ameteid on selliseid, mis toovad ühiskonnale ohtralt kasu, aga mille eest makstakse näruselt. Sellesse rühma kuuluvad näiteks meditsiiniõe ja prügi­vedaja amet. Kujutage ette – te õpite meditsiiniõeks, teie töö on ühiskonnale hädavajalik ja raske, aga millegipärast usuvad paljud, et seda valides mõistsite ennast vaesusse ja nii need asjad peavadki käima.

Kristjan Raud. Visand. Pliiats, paber, umbes 1939.

Eesti Kunstimuuseum

Veel kummalisem on, et paljud hästi­tasustatud ametid lähevad ühiskonnale stressi, ületarbimise, saaste, võla ja muu taolise kaudu mitu korda rohkem maksma. Üks Briti mõttekoda on välja rehkendanud, et iga reklaamiagendile makstud nael läheb ühiskonnale maksma seitse naela ja iga prügivedajale makstud nael toob ühiskonnale kaheteistkümne naela eest kasu.1 Häda on selles, et vaba turg ei võta paljusid näitajaid arvesse, aga see, mida vaba turu rähmast vaba silm ei näe, määrab meie elu väga suurel määral.

Kolmandaks osutan valdkondadele, mille eest võib-olla makstakse, ehk koguni suurepäraselt, aga mida ometi peetakse mõttetuks. Näiteks tippmood. Pragmaatikud vangutavad päid ja ütlevad, et selliste riietega ei läheks ju keegi tänavale. Ja siis? Kui sellisel moel ei olekski muud mõtet (on!), siis kindlasti ammutab nn tänavamood sellest inspiratsiooni. Võib arvata, et rakendatavuse, vähemalt publikuhuvi pidamine ainsaks mõjukaks kriteeriumiks ei kao niipeagi. Tõeline kunst, usutakse, on see, mis sobib pürjeli elutoa seinale, tõelist kirjandust loevad ikkagi massid. Tegelikult muidugi ei ole nii. Võib julgelt väita, et suur osa väärtkirjandusest ei saa kunagi väga populaarseks ja see kehtib teisteski kultuurivaldkondades. Näiteks Becketti näidendeid on õpitud hindama, aga publikuhuvi poolest jäävad nad „Minu veetlevale leedile“ siiski alla. Kas Beckett kirjutas oma tükid siis ilmaasjata? Vaevalt küll. Kristen Michal pole vist laiadele rahvahulkadele ühtegi sütitavat kõnet pidanud, aga kuna kuulu järgi on tema arvamus Reformierakonnas oluline, siis on ta meid kõiki – hoolimata vahetu publiku vähesusest – meeletult mõjutanud. Samasugune loogika kehtib kirjanduse puhul: kõik ei pea kõigini jõudma vahetult. Vahendatud mõju võib olla väga tähtis ja suur.

Veel üks lihtne näide: paljud kirjanikud on saanud tundmatutelt inimestelt sõnumeid, et mõni nende tekst on lugejat raskel hetkel väga aidanud või lihtsalt ilma raske hetketa üleüldiselt elus toeks. Kuidas seda rahas mõõta? See, kui ühel inimesel läheb paremini, mõjub ju hästi paljudele tema ümber. Kas kümned netikommentaarid stiilis „pole lugenud, aga mind see ei kõneta ka“ on tähtsamad? Muide, oluline on märkida, et inimesi ei aita tingimata helged ja positiivsed tekstid. Kirjanduse ja kogu maailma, mitte ainult kultuurivaldkonna, mõjud käivad keerulisi radu. Olen lugenud uuringust, mis näitas, et ilukirjanduse lugemisest on rohkem abi kui eneseabiõpikute tudeerimisest. Kes on sellist tagasi­sidet saanud, võib julgelt arvata, et tema kirjan­duslik tegevus on õigustatud ja vajalik. Mõistagi ei tähenda see, et autor kirjutaks eesmärgiga kellegi tuju tõsta või talle elu mõtet ette näidata.

Neljandaks, soovitan lugeda David Graeberi artiklit mõttetute tööde fenomenist.2 Graeberi tööle võib kahtlemata üht-teist ette heita, aga äratundmis­laviin oli selle artikli peale tohutu. Väga paljud kella üheksast reedeni töötavad inimesed tunnistasid, et teevad tõesti mõttetut tööd. Juhin tähelepanu, et kõrvalseisjad nende töö mõttekuses üldjuhul ei kahtle. Kui ikkagi istutakse kusagil laua taga, küllap seda on vaja. Minu elus on olnud kaks sellist episoodi. Mõlemal puhul võeti mind tööle keskastme spetsialistina. Palk oli korralik, õigupoolest on need kaks töökohta olnud minu karjääri jooksul kõige paremini tasustatud. Paraku sain paari kuuga aru, et mu ametikoht on mõttetu, liigne. Läksin mõlemal korral ülemuse jutule ja palusin endale kinga anda. Tagumiku külge toolist kinnihoidmiseks vajalikke küüsi kasvatada ja aeg-ajalt Powerpoint’iga seinu määrida tundus vale. Mõlemal juhul jäid omanikud ja ülemused mind uskuma – minu asemele uut inimest ei võetud, minu vähesed ülesanded jagati teiste töötajate vahel ära. Ja need mõlemad töökohad olid loodud äriühingutes, kus püüti (võimalikult suurt) kasumit teenida. Ma oleks pidanud neilt asjaliku vihje eest vähemalt aastapalga välja nõudma.

Lugemine on väga kasulik

Minu hinnangul, see on muidugi vaieldav, on kirjandusega seotud ametid enamasti ühiskonnale tervikuna väga kasulikud. Kirjandusel on palju funktsioone – nii indiviidi tasandil kui ka ühiskondlikult. Üks uuring näiteks kinnitas, et lugeda armastavate inimeste tervena elatud elu on pikem, elu üldse pikem ja täisväärtuslikum, lugeda armastavad inimesed on produktiivsemad, tervemad ja rõõmsamad. Võimalik, et see ei lange kokku stereotüübiga prillidega nohikust, aga tõele vastab see siiski. Samuti annab lugemine aega – teistsugust aega võrreldes üha kiiremate ümberlülituste maailmaga, millesse enamik meist aina sügavamale sisse vajub.

Laiemalt võttes on kirjandus kindlasti väga üheselt ja selgelt vajalik keeleoskuse säilitamiseks ja arendamiseks. Inimesed, kes ei loe, räägivad vaesemat keelt. Ja lugeda tuleb muu hulgas kahtlemata ka meie kaasaegseid autoreid ja uusi tõlkeraamatuid. Olgugi tegemist emakeelega, Ellotška tasemel keeleoskusest ei piisa. Kui tahate midagi eesti keele ja kultuuri heaks teha – lugege. Rikka keelekasutusega inimene mõjutab ja õpetab märkamatult ka teisi, rikkal keelel on rohkem lootust ajaloos edasi kesta. Woltide ja Boltide ahistamine, keelu- ja sunnipoliitika ei saa mõjuda ligilähedaseltki sama hästi (nende meetmete positiivne mõju on üldse kaheldav, aga jäägu see teema minust torkimata) kui keeleoskuse parandamine. Niisiis, soovitan kõigil rahvuslastel – loen ennast kõhklematult nende hulka – lugeda. Kui lugeda ei meeldi, siis võtke seda kohustusena isamaa ees, tasustamata, kuid tänuväärse vabatahtliku tööna. Hakkab meeldima.

Igatahes, üks kirjanduse kõrvalmõjusid on keele areng. Tuleb meeles pidada, et keelt ega kultuuri ei ole võimalik kaitsta. Neid on võimalik ainult arendada – see on parim kaitse. Seda teavad nii spordiga tegelenud ja ärimaailmas rabelenud inimesed, reegel on sama: kui tahad kõrget taset (turuosa) säilitada, siis pead kõvasti pingutama. Ehk siis – nagu Lewis Carrolli raamatus on öeldud: paigalpüsimiseks peab jooksma täiest jõust.

On selge, et ilma keeleta, ilma rahvuseta meil sellist riiki ei oleks. Kui me keele ära unustame, kaob varem või hiljem ka riik. Usun, et selle väitega nõustuvad peaaegu kõik. Järelikult – kirjandus on vajalik, eks? Kui meil enam oma riiki ei ole, siis kaob veel vähemalt üks asi, ja nimelt turunišš. Paljud meie suurtest ärimeestest, ehk koguni oligarhidest, saavad olla suured ainult tänu sellele, et keel ja kultuur on loonud neile turuniši. Pole tänu väärt, nautige! Ärihaide saavutused, nende edu, nende olemasolu sellisel kujul on võimalikuks teinud kultuur. Piinlik, mis? Ei ole piinlik.

Ja nüüd, selles valguses, tulevad mõned rääkima, et kirjandus peaks ennast ise elatama, alluma turureeglitele, kirjanikele ei tohiks palka maksta. See seisukoht on küll piinlik ja kohtlane. Me peaksime palka maksma suuremale hulgale kirjanikele (muidugi, mitte ainult kirjanikele) ja püüdlema üldse selle poole, et vajalikud tööd saaksid paremini tasustatud. Neid, kes loovad seda fooni, mis meie elu selle praegusel kujul (ja sellest paremal kujul) võimalikuks muudab, on küll ja veel. Ma ei ürita siin öelda, kellele täpselt ja kui palju maksta; ammugi seda, kust see raha tulema peaks, aga jah, veel paljude elualade inimestele tuleks maksta ja kirjanikke-kunstnikke, keda palgal hoitakse, peaks olema rohkem. Kui me räägime kirjandusele eraldatavatest summadest, siis need on naeruväärselt väikesed – arvestades valdkonna tähtsust võiks see ju kuskil kaitse-eelarve kõrval olla. Hästi, mitte päris sealkandis, muidugi. Võtke seda naljana.

Meil lobisemise eest …

Üks argument, mida „priileivasööjate“ toitmise vastu tihti kasutatakse, on seotud ümberjaotamisega. Noh, põhiolemuselt on see sama argument, et hankige endale mõnikümmend tuhat lugejat, küll siis rikkus tuleb. Raske on võita lugejaid, kui nii paljud inimesed töötavad süstemaatiliselt oma keskendumisvõime hävitamise nimel. Teiseks kordan varem öeldut: lugejate arv ei ole kvaliteedi, teksti mõjukuse ega ka vajalikkuse mõõdupuu (kuidas seda teksti vajalikkust ja kvaliteeti siis mõõta, on keeruline ja omaette küsimus, millele kahjuks väga selget vastust ei olegi). Igal juhul on nüüd paras hetk meile kõigile meenutada, et me kõik, pange tähele – kõik! – saame oma raha ümberjaotamise kaudu. Kas firmajuht teenib oma palga ise? Tundub nii, aga tegelikult kantakse firma arvelt mingi osa tema arvele. See ongi juba ümberjaotamine. Me oleme sellega harjunud, aga kindlasti on see ümberjaotamine. Sellist ümberjaotamist toetavad teistsugused mehhanismid, aga ümberjaotusmehhanismid on need siiski.

Või kui te seda väidet ei suuda vastu võtta, siis mõelgem meditsiinile, haridusele, sõjaväele ja veel kümnetele valdkondadele, mida rahastatakse „maksumaksja taskust“. Kas erakonnad teenivad oma raha ise? Karta võib, et nad püüavad seda kohati teha, toetuse eest läbi suruda mõnele ärimehele soodsaid seadusi. Tuleb pingutada selle nimel, et poliitikutel sellist võimalust ei oleks, et nad piirduksid vabatahtlike annetustega, mis neid millekski ei kohusta, ja riigi eelarvest laekuvate summadega. Neid võtavad rõõmuga vastu ka kõige parempoolsemad parteid ja jumal tänatud, et võtavad. Oleks tõesti kole, kui mõni erakond või näiteks politsei püüaks ise raha teenida.

Siis on veel kostnud kaebusi, et palka ei tohi nimetada palgaks, pigem olgu auhinnad suuremad. Aga ehk sobiks sellise murega lagedale tulnutele, kui auhinda nimetataks „meeleheaks meie säravaimale talendile“ ning see antaks üle krokodillinahast kohvris, sularahas, väikestes, märgistamata kupüürides? Palk on sellepärast palk, et see on ühiskondlik reaalsus ja vajadus, selle pärast, et niisugune kokkulepe on riigis tänu paljude inimeste suurele tööle võimalik.

Samuti on kuulda olnud hirmukarjeid, et palk sunnib ju riigi laulu laulma. Ei, ei sunni, seda on ajaloo jooksul korduvalt tõestatud. Muidugi on hulk inimesi, kellele on tallalakkumine südamelähedane, aga ega neid ei takista miski, nemad leiavad oma võimaluse alati. Muide, möödunud sajandite kirjanduse on valdavalt loonud jõukad inimesed, inimesed, kes ei pidanud oma igapäevase leiva pärast muretsema (või siis mõni kirjanik metseenide toel või kirjutades katusekambris, elades varblase kombel raasukestest ja hüljates lapsed ja perekonna ja üldse kõik kohustused).

On päris selge, et heade ideede tärkamiseks, ka oma mõtete korrastamiseks on vaja jõudeaega. On vaja lihtsalt logeleda, lasta oma mõtetel loksuda. Loomad veedavad suure osa elust ennast korrastades. See on neile hädavajalik muuhulgas ka emotsionaalselt. Inimene on sotsiaalne loom. Ja enese mõtete igapäevane korrastamine on kahtlemata vajalik ka grupi tasandil. Kirjandus aitab sellele tublisti kaasa. Kogu kultuur tegeleb sellega. Mõnelgi puhul on kasu väga selge ja otsene (kuigi ehk keeruline selgitada). Igal juhul ei tahaks me elada mõtestamata maailmas.

Juhin igaks juhuks tähelepanu, et rääkides valdkonna tähtsusest ei ülista ma selle valdkonnaga tegelejaid. Hea kirjanik võib olla tigedik; uskumatul kombel isegi lollpea; see, kui mõnel on riigikogu puhvetist suurem ego, võib mõnel juhul isegi kasuks tulla. Mina ei ole ka mingi inglike. Moraalse palge eest meil palka ei maksta. Lobisemise eest, teatud viisil lobisemise eest, siiski võiks, ja isegi peaks. Ja makstakse ka. Eestis on ikkagi väga paljud asjad väga hästi, tõesti. Ometi võiks olla veel väga palju paremini.

1 Rutger Bregman, Utoopia realistidele. Tlk Jüri Kolk. Tammerraamat, 2019.

2 David Graeber, On the Phenomenon of Bullshit Jobs. – Strike! Magazine 2013, August. Eesti keeles: David Graeber: Mõttetute tööde müsteerium. – Eesti Ekspress 10. IX 2013, https://ekspress.delfi.ee/arvamus/david-graeber-mottetute-toode-musteerium?id=66711683

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht