Ühest raamaturiiulist

Mika Keränen

Eestis ilmub palju kvaliteetset lastekirjandust. Noorsookirjanduseni jõuan oma artikli teises otsas. Rõhutan, et see artikkel on subjektiivne pilk me pere raamaturiiulisse. Lasteluule edetabeli esikoht kuulub Contra ja Nemvaltsi „Poiste aabitsale” (Grenader, 2010). Teos on järjekordne tõestus  selle kohta, et Urvaste kõige tuntum mees on ka kõige parem luuletaja meie ajastul. Paluks piiluda aabitsasse ja veenduda selles ise. Raamat on nagu aamen kirikuõpetajale. Sest raamatust leeb paslik sõnu veerima õppida. Elu mõtte üle jõuab järelkasv juurelda ka siis, kui oskab juba lugeda. Rosinaks aabitsas on Urmas Nemvaltsi vaimukad pildid. Need, kes märkavad lööktrelli raamatu kaanepildil,  märkavad ka sees nii mõndagi. ATVd ja ämblikmehed panid kihistama isegi minu noorema tütre ja tema sõbranna. Mida veel saab üks paps elus soovida kui näha, et tema tütar loeb valjult:        VÄIKE KÄRBES ÄSSA MÄNGIS / JÄÄTIST  ÄÄRENI TÄIS ÄMBRIST / ÄGISEDES JÄÄTIST NÄSIS / ÄKKI PÄRIS ÄRA VÄSIS / EI SAAND VÄLJA ENAM ÄMBRIST / KÄRBSE ÄRA PÄÄSTIS ÄMBLIK.

Loodan, et peatselt ilmub samalt luuletajalt – ja mitte kelleltki teiselt – ka „Tüdrukute aabits”. Illustratsioone võib teha Nemvalts, aga pigem pöörduksin Kirke Kangro poole, kellega Contra on varem üllitanud „Tähekaardid” (Hotger, 2002). Neid on meil ka kaks pakki! Läks meelest. Mõlemale tütrele oma.  Ka Aino Perviku „Tirilinna lugude” (Tammerraamat, 2009-2010) sarja peaks soetama topelteksemplaridena. Ja mida rohkem auväärt kolleeg neid kirjutada jõuab, seda parem. Pervik on nagu aastakäiguvein, mida aeg edasi, seda mahedam. Sama arengut võib täheldada Heiki Vilepi juures. Tema kõige värskem luulekogu kannab pealkirja „Habemega nali” (A-Disain, 2009). Nii nagu tõeliselt headele luuletustele kohane, on Vilepi värssides  iva, mis paneb laste silmad särama. Kuna ma ei saanud Tartu suurkoolis hakkama ka kõige lihtsamate luuleanalüüsidega, ei katseta seda praegugi. Selle asemel toksin siia kogu luuletuse „Las laps loeb”: Tuppa paistab päike, / Vaiba peal on soe, / Lapsukene väike / Raamatut seal loeb. / Pildid rebib välja, tähed sodib täis / – esimene raamat veidi raske näib. / Algus ongi raske, / Harjutama peab. / Küll ta ükskord tükid / Jälle kokku seab. / Lugemisepisik / Visalt sisse  poeb. / Andkem atra seada… / Las laps loeb. 

Nendelt ridadelt tõttab mu mõte iseenesest Wimbergile, kellest tahan järgmisena juttu teha. Noorematele lugejatele pole Lasnamäe latikas ammu luulet avaldanud. Küll aga on trükivalgust näinud Wimbergi „Suur Pidusöök” (AS Eesti ajalehed, 2009), mis sisaldab väga löövaid lühijutte. Wimbergi jõuline macheta-stiil sobib suurepäraselt lühivormidesse. Wimbergi kõige värskem proosaraamat 

„Kutsumata külaline” (Pegasus, 2010) on minu tütre üks viimaste päevade avastusi tema raamaturiiulist. Selles raamatus ilmub surnud vanaema keset peategelase suurt tuba. Selle raamatu kohta ütles keegi meedias, et Wimbergi teemakäsitlus pole lastepärane. Aga, me kõik oleme ju lapsena kollase ja musta käe lugusid rääkinud hirmust värisedes, kuid vapralt edasi kõneledes. Nii ka minu üheksaaastane tütar. Üksi ta seda raamatut lugeda  ei julge (julgeb küll, ütleks ta selle peale, ainult jubedates kohtades ei julge). Siis, kui ema, isa või suur õde samas toas on, võib lugeda küll. Ka kõige õudsemaid kohti. Mulle teeb see kangesti nalja, sest sama tütarlaps vaatab silma pilgutamata suure õega N.C.I.Si kriminalistide laipade lahkamist. Kaldun arvama, et raamat on hirmsam just sellepärast, et Ameerika Ühendriigid on kaugel, kutsumata külaline aga siinsamas, Eestimaal. Oma lapsepõlvest mäletan,  et vampiirid muutusid hirmuäratavateks alles siis, kui nad hakkasid rääkima minu emakeeles. Fantaasia lugeja peas on x korda tõelisem kui pilt telepurgis.     

Kui selleltsamalt blondilt piigalt küsida, mis on selle aasta parim raamat, siis oleks kiire vastus Kristiina Kassi „Nõianeiu Nöbinina” (Tänapäev, 2010). Punaste juustega Nöbinina on meisterlikult loodud tegelaskuju. Ta on põlatud nõianeiu omade keskis, sest ta näeb ilus ehk nõidade meelest kole välja. Nöbinina on sümpaatne maailmapäästja, kelle headust ongi lastele vaja. Raamat lõpeb ninakõditava vihjega: „Oi, selle suve seiklused polnud veel  kaugeltki lõppenud!”. Selle raamatu juures oleks patt jätta mainimata piltide autorit Heiki Ernitsat, kelle illustratsioonid on lihtsalt võrratud. Harva on näha raamatus pilte, mis on nii ühel lainepikkusel autori tekstiga. Minu meelest on Lotte saanud endale vahva seltsilise. Kuid, kui mina peaksin üksikule saarele minnes ühe raamatu kaasa võtma, siis oleks see Mustavalge Kirjastuse „Tobias ja teine B”, autor Piret Raud. Raamat on täis südamlikke  argipäevalugusid.         

Väga vahvalt toob Raud raamatusse mitmekultuurilisuse. Üks Tobiase klassivendadest on Kirill. Poiss on valgevenelane, kelle nime lapsed kuulsid esimesel koolipäeval valesti – Krõll – ja hakkasidki kutsuma teda Krõlliks. Selle vastu polnud Krõllil midagi, küll aga sai ta pahaseks, kui keegi nimetas teda venelaseks. Tobias mõtiskleb omaette, et rahvus pole oluline. Peaasi, et oleks tore, ning õnneks  Krõll ongi tore. Ükstapuha, kas keegi on valge või roheline või kollane venelane. Need on väikese poisi kuldsed sõnad, mida peaksime ise ka meeles pidama. Värvile vaatamata. Üks armsamaid lugusid raamatus on heegelnõela ja lõnga lugu. Kunstiõpetuse tunnis teevad Tobias ja Gregor heegeldamisvõistluse. Tobias võidab – meisterdab pikema keti ja saab sellest idee, et emale võiks heegeldada sünnipäevaks teki, mille saab diivanil istudes üle  õlgade visata. Poiss läheb ja ostab oma taskuraha eest 35 tokki oranži lõnga. Ema sünnipäev läheneb, aga sõprade ja kooli kõrvalt napib aega heegeldamise alustamiseks. Tobiase vanaema püüab teha talle selgeks, et ema on kindlasti õnnelik ka pajalapi üle, aga Tobias on veendunud, et heegeldab emale teki. Lõpuks koidab sünnipäev. Aga Tobias pole veel heegelnõela kätte võtnudki. See, kuidas Tobias olukorra lahendab, jäägu praegu saladuseks.  Selliseid lugusid jätkub raamatus veel ja veel. Tobiase lood on nagu teise B klassi Tobiase enda sulest. Müts maha autori ees. Tunnen, et ei saa vaadata mööda ühest žanrist, mis jääb ilukirjanduse ja kooliõpikute vahele. Need on mõistatused – ja mida suurema konksuga, seda parem.   

Kirjandusmuuseumi teadur Piret Voolaid on juba aastaid kogunud kaante vahele mõistatusi. Eelmisel aastal ilmus „Jänes hüppab kitse” (Ajakirjade Kirjastus, 2010). Selle raamatu uuemad keerdküsimused, liitsõnamängud ja piltmõistatused on saadud eesti õpilastelt 1992. ja 2007. aasta koolipärimuse kogumisvõistluste käigus. Vanemad loomamõistatused  pärinevad isegi Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni rahvaluulekogudest. Mõistatused oskavad rääkida kõige paremini enda eest: „Kas teate, miks lest on lame? – Ta magas vaalaga.” „Aga miks on ahvenal silmad punnis?” –, Ta nägi seda pealt.” „Aga mis vahe on spagetil ja elevandil? – Elevant ei libise kahvlilt maha.” Kas ei tuleta see meelde oma kooliaega? 

Mõningaid värskeid eestikeelseid raamatuid leiab me raamaturiiulist veel. On raamatuid, mida pole kordagi avatud, ja on raamatuid, mille lugemine on jäänud pooleli. Viimased on juba plussmärgiga raamatud. Kui  ei jaksa lugeda tervet, loe pool. Peaasi et mäletad, et see raamat on sul kuskil riiulis olemas. Sellistest raamatutest väärib mainimist „Miia ja Friida” (Eesti Ekspress, 2008) Kadri Hindrikuse sulest. Raamat jutustab nostalgiliselt kahe väikese tüdruku lapsepõlvest ja pakub avastamisrõõmu ka vanematele. Hea meelega kirjutaksin ka eesti noorsookirjandusest ehk sellest, mida minu vanem, juba teismeliseeas tütar, loeb, aga kahjuks pole  sellest midagi kirjutada. Ta ei loe eesti autorite raamatuid, sest pole midagi, mis pakuks talle huvi. Küsisin, miks, ja sain üsna otsese vastuse: eesti autorite süžeed ei paku piisavalt pinget ja keelepruuk on ropp. Tütar nentis, et roppusi kuuleb ta piisavalt koolis ja enda ümber. Talle meeldib fantaasiakirjandus. Kuna eesti autorid seda ei kirjuta, loeb ta välismaa autorite raamatuid. Talle on ükskõik, kust autor pärit. Kurb olen mina

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht