Tuumapommiks kujutletud meelelahutus

Kaarel Tarand

Sofi Oksase „Puhastus” on üsna kindlasti aasta kirjandussündmus Eestis, kuid hoopiski mitte tingimata aasta kirjandusteos ilukirjanduse kategoorias.        Kui Aliide Truu ei oleks enda üle ise kohut mõistnud, siis oleks seda pidanud tegema Eesti Vabariigi õiguskaitseorganid. Pidanuks toimuma kaitsepolitsei juurdlus ja õiglane kohtupidamine osalemise eest inimsusevastastes kuritegudes. Värske topeltmõrv ses uurimises küll vaevalt et välja oleks tulnud, sest kes neid tundmatuid „vene kante” ikka äsja taastatud riigis nii väga taga otsis. Vanade asjade menetlemine otsustati aga ära teha, kuni pole hilja  – ja polnud veel lõppeva aastani, mil peaaegu oleks Eesti Vabariigilt oma otsuse kätte saanud küüditaja Arnold Meri. Sofi Oksanen läks kergema vastupanu teed, ei venitanud oma menuromaani „Puhastus” süžeesabasid uude aega kaasa, vaid tegi kõigele 1992. aasta joonel lõpu peale. See ei vähendanud aga sugugi romaani aktuaalsust ja populaarsust Soomes aastal 2008 ja Eestis tänavu kevadest, mil „Puhastus” eestikeelsena turule jõudis. 

Soome kirjandusel pole juba aastaid (kui üldse ajaloos) kirjanduselust Oksasega võrreldavat turundussaavutust ette näidata; nagu tavatsetakse öelda, sai kümmekond aastat lootusetult kandidaatide nimekirja sabas rippunud Frans Emil Sillanpää Nobeli auhinna 1939. aastal pigem akadeemia seisukohavõtuna Soome Talvesõja asjus, mitte oma teoste eest. Kuid olgu turundus kui tahes kõikvõimas, selle all peab kindlasti olema ka tegelik toode,  mida algsest näidendi-ideest ümber töötatud „Puhastus” vaieldamatult on. Demokraatlikus Soomes ei ole üks teos kunagi varem saanud nii Finlandia kui ka Runebergi auhinda. „Puhastus” sai ja on asjatundjate tunnustuse kõrval purustanud ka kõikvõimalikke müügirekordeid kodu- ja välismaal. Eestisse jõudmise ajaks rippusid „Puhastusel” ja tema autoril juba auhinnad kaelas, mistõttu pole ka imeks panna, et eesti kriitikud  teost peaaegu üldse ette ei ole võtnud. Puuduvaid arvustusi asendavad mahukad promolood, mille abil on kirjanikust saanud peaaegu Eesti rahvuskangelane.

Osalt on see seotud Oksase ebasoomlaslikult otsekoheste sõnavõttudega Venemaa aadressil, osalt koos Imbi Pajuga tänavu märtsis avaldatud artiklikogumikuga „Kõige taga oli hirm”. Ta on meie, väetikeste eest maailmas kõnelenud. Ja norm näeb ette, et rahvuskangelasel ei ole kritiseeritavaid  vigu. Moka otsast märkis Kalev Kesküla Eesti Ekspressis, et „ei saanud raamatuga kontakti”. Mari Klein nimetas Eesti Päevalehes, et teose lõppu torgatud eriti salajased NKVD saladokumendid, loomulikult autori looming, mitte ajaloolised allikad, mille abil lugu veelgi laiemaks venitatakse, on ülearused ja võinuks ka olemata olla. Tõepoolest, dokumentidest koosnev raamatu viies osa puudutab mõnd teose kõrvalliini ja hakkab neid justkui arendama, kuid sinnapaika see jääbki ning lõpuks ei saa dokumentidest järeldada muud, kui et üldiselt olid eestlased närune ja oma rahvuskaaslaste ning kas või sugulaste reetmiseks kergesti värvatav rahvatõug. Ja üldse, eks nad ju kõik olnud omavahel sugulased …

Probleemid Oksase „Puhastusega” algavad siis, kui me Eestis veenvalt pakutud turundussõnumiga kaasa läheme, kui hakkame romaani  lugema usus, et see nüüd ongi see raamat, mille abil Euroopale või koguni tervele maailmale seletatakse ära meie rahva kannatusterohke ajalugu. On kerge müüa kujutluspilti, et väike vapper eesti juurega tüdruk teeb üksi ära meie hästi makstud ja lõhnastatud poliitikute ning nende ringkäenduslikul alusel palgatud sõprade-ajaloolaste aastaid tegemata töö, sest see pilt kattub kohaliku asjatundmatuse tava-arvamusega.  Seega – kas Sofi Oksase „Puhastus” on siis seni parim, haaravaim „eesti lugu” (Imbi Paju ise ka ütles Eesti Ekspressis, et just nii see olevat, et „sellega on võitnud kõik inimõigustest ja rahvaste saatustest hoolivad inimesed”), mille toel me olgu Brüsselis, Pariisis, Berliinis või Londonis oma salakavala idanaabri valed ja nurjatuse paljastame? Teine ja samuti tähtis küsimus on, kas tükati realistlikkusele (vähemasti põhiteemal ehk vägivalla alal)  pretendeerivas teoses loodud rahvuskuvand ikka sobib laias ilmas tõe pähe levitamiseks või ainult teisendab püsiolukorda, kus eestlased niigi juba (vähemasti enda arvates) seisavad – seletamas, et see, mida teised räägivad, on vale. Kui meile ikkagi ei peaks meeldima Oksase üldistus sugugi rohkem kui näiteks tuntumate Eesti-vastaste poliitikoonide Kossatšovi või Rogozini üldistus, siis kas läheme nüüd hõimuõega sõtta?

Ja viimaks, kui Oksase  lugu kuulutatakse (kelle öelda küll siin lõplik sõna võiks olla?) sobivaimaks Eesti XX sajandi ajalootõlgenduseks, siis kas ja kuidas me ajaloolaste tööd sellega kooskõlla viia? Kes seda teeks? „Puhastus” on eeskätt kriminaalne lugu ja Eesti lugu üldisemalt juhul, kui Eesti ja kriminaalsuse vahele võrdusmärgi saaks tõmmata. Romaani peategelased on pannud toime igas ausas kohtumajas esimese astme kuriteoks kvalifitseeritavaid tegusid ehk mõne mõrva. Aliide Tamm-Truu hingele jääb romaani lõpuks vähemalt kolm laipa, Zara Pekk kägistab rihmaga ja lämmatab padjaga ühe ohvri, Hans Peki ohvrite loend raamatus pole täielik, kuid kindel on, et tarvitses tal vaid oma alalisest peidupaigast metsa vahele pääseda, kui ta seal inimese surnuks kägistas – sest see nägi teda. Klassikalisest kriminaalromaanist eristab „Puhastust” detektiivi puudumine. Aga kuritegelikud  üksikasjad tulevad lugeja ette samas loogilises ning pinget hoidvas järjekorras ja rütmis, nagu neid laotatakse Sherlock Holmesi või Hercule Poirot’ lugudes. Või pigem nagu „Midsomeri mõrvades”, kus üks tapmine viib vääramatult teiseni ja kolmandani ning kõige algpõhjuseks on hoopis ammune ja selge lahenduseta jäänud mõrv.

Miks mõrvatakse? Eks ikka armastuse või varanduse pärast. Okupeeritud Eestis ei tulnud  suur varandus motiivina kõne alla, keisri kulla ja aadlike kalliskivide jagamise privileeg oli esimese põlve bolševikel revolutsioonilise rüüstamise aegade Peterburis, hilisematele jäid juba ainult riismed. Sõjast rapitud eesti talunike käest aga polnudki midagi võtta, kui ehk vaagnake siit, nipsasjake sealt. Ka kuldhammas ei teinud paha, kuid nendeni ulatusid endistest rindemeestest isehakanud hambatohtrid (romaanis esindab selliseid „onu  Boriss”), lisaks ülekuulamistööle vägistaja rolli pidaja sai töö kõrvalt endale mõne ohvri prossi või muu ehteasja (Volli). Motiiviks jääb seega armastus. Aliide Truu himustab oma õe meest ja see ohjeldamatu tung paneb ta reetma järjest kodu ja kasvatuse, perekonna ja sõbrad ning sedakaudu kogu isamaa. Seejuures on ta ühtlasi vägivaldse maailma ohver, nagu autori kontseptsiooni järgi kõik naised. Ka teose tõlgendajad  on rõhutanud, et teos kõneleb „nii nõrkadest kui vapratest naistest meeste agressiivses maailmas” (kirjastuse tutvustustekst).

Stalini režiim kehastas endas absoluutset kurjust ja mulle näib üsna mõttetu püüda selle ohvrite kannatuste hulgas veel koostada mingit pingerida ealise, soolise või muu demograafilise tunnuse järgi. Et naiste kannatused olid justkui suuremad, teistsugusemad, igatahes erilisemad, on arusaam, mille toeks kindlasti mõni naisuuringute fond lahkesti raha eraldab, aga ma kahtlen, kas sellest nõukogude hävitusmasina loomuse mõistmisel mingit abi on. Sofi Oksase kontseptsioonis ju pole ükski õige, kurjus kallutab varem või hiljem igaühe endaga koostööle. Et sõja järel oli rahvastiku tasakaal rikutud ning olgu külas või linnas naistel suur arvuline ülekaal, pidi ka naiskurjategijate üldarv ületama meeskurjategijate oma. Kuid ma kordan küsimust: kas me tahame maailmale  jutustada lugu, kus eesti mees on toores allutaja, kes ei jäta iial juhust kasutamata, kui tal vähegi avaneb võimalus naise keha ja vaimu kuritarvitada? Kriminaalne lugu nõuab loojalt erilist detailitäpsust. Sest just seda tüüpi lugusid loetakse himuga ise lahendus enne lõppu ära aimata. Ja iseseisva avastuse nimel aetakse loos näpuga, kui mitte pliiatsiga paberil järge.

Ka loo autor ja toimetaja peaksid seda tegema, sest kui leidub  loogika- või detailiviga, on avastaja rõõm suur. „Puhastuses” annab suure vea mõõdu välja lugu kardinatest (lk 114–118). Esiteks on tegu küsitavusega ajastutruuduse osas. Väide, et eesti külas ei tuntud isegi II maailmasõja järel veel täiskardinad kõlab umbes sama usutavalt kui väide, et eesti taluõuedes ei kasvanud pojengipõõsaid. Aga kardinate tegemine ja nende taha kodus käiva metsavenna varjamine on eellugu püsipeidukoha ehitamise saagale.  Ja kapitagune peiduurgas, mis saab metsavend Hans Peki eluasemeks tervelt kuueks aastaks, on loo ruumiline keskpunkt. Teiseks, kardinaid oli vaja põhjusel, et „majast mööduvad inimesed” kas siis näeksid või ei näeks, mis talus toimub. Eestis, sealhulgas Läänemaal, kuhu romaani tegevus põhiliselt on paigutatud, on muidugi nii tihe- kui hajakülasid, kuid selleks, et möödakäijal oleks vähegi võimalust tareaknast sisse vaadata, peaks tegu  olema otse külatänava äärde jääva majaga. Külateed on, teadagi, väga püsiva iseloomuga. Kui see tee oleks jooksnud majade vahel aastal 1944, oleks ta seda teinud väga tõenäoliselt ka aastal 1992. Kui majad alles, ei viinud kolhoosikord nende vahelt ka teed minema. Aga, nagu selgub leheküljel 237, ei seisa romaani pealavaks olev talu üldsegi külatänava ääres, vaid sinna viib eraldi tee.

„Selle maja juurde viiva tee otsas on palju hõbepajusid. Ebatavaliselt  palju hõbepajusid. Ja teeotsas suur kivirahn.” Hõbepajud pidid aga teeotsas olema juba aastal 1949, sest vastasel korral poleks Zara Peki küüditatud vanaema Ingel saanud neid näha, mäletada ja neist oma lapselapsele jutustada, et see õige koha ära tunneks, kui koju jõuab. 1947. aastal varjasid aga hõbepajudele lisaks maja veel õuekased, mille vahel vilkus maja (lk 127). Kõik see kaotab suurema mõtte kardinate loolt, sest kui polnud möödakäijate  vaatevälja, polnud ka vajadust midagi varjata. Loost endast jääb aga eestlast ja tema küla arengutaset halvustav maik.

Üks sama tüüpi detail veel. Mõni kriitik on tunnustavalt märkinud Tšernobõli katastroofi romaani sissekirjutamist. Oksanen rõhutab selles peatükis erandlikult konkreetseid kuupäevi. Romaanis saab Aliide Soomes elavalt tütar Talvilt katastroofi kohta teada 2. mail (lk 175-176). Järgmises, 9. maiga dateeritud  stseenis hakkavad külla jõudma kordusõppuste kutsed. „Tšernobõlist ei räägitud ikka veel ametlikult sõnagi”, seisab romaanis. Selle koha peal on Gorbatšovi N Liit tegelikkusest halvemaks maalitud. Tõesti tegi Moskva esimese katastroofi möönva lühiteate kolmandal päeval pärast plahvatust, Gorbatšovi põhjaliku etteasteni antud küsimuses läks kuus päeva. Et katastroof ise toimus 26. aprilli varahommikul, pidi 2. mail ka kõigile, kes kodumaistest  infokanalitest enamat jälgida ei suutnud, asi teada olema. Ajaloofaktide moonutamiseks sisulist põhjust ei paista olevat – milleks siis valvsa lugeja silmis loo usutavust tühise asjaga kahandada?

„Puhastus” on üsna kindlasti aasta kirjandussündmus Eestis, kuid hoopiski mitte tingimata aasta kirjandusteos ilukirjanduse kategoorias. Tegu on osavalt üles ehitatud, see tähendab lõpuni püsiva pingega ja huvitavate  ning detailirohkete käänakutega looga, kutsemeisterlikult tehtud raamatuga. Mulle näib, et Eestis oodatakse sellelt raamatult ja tema autorilt natuke enamat kui ta oma teosesse ise pannud on. Eesti vastu huvi tundvad kultuuriala välismaalased võib jagada laias laastus kaheks. Ühed on omal maal ääreala veidrikud, kellel on eriskummaline harrastus tunda huvi ühe peaaegu olematu suurusega kauge rahva vastu, sellest ise kasu saamata. Teised aga on tõsiselt võetavad, ka oma ühiskonnas soliidse positsiooniga ehk tunnustatud inimesed, kes aja jooksul muutuvad meie silmis „Eesti asja” suuremateks tundjateks kui me ise olemegi. Sellised on The Economisti ajakirjanik Edward Lucas, kellest on saamas arvamusliider kõigis Eesti elu pisiasjades, igatahes targem kui me ise, kohalikud. Samasugune mees majandusteemadel on Danske Banki analüütik Lars Christensen, kelle suust kukub  ainult kõrgeima prooviga kulda. Sofi Oksanen on nüüdseks suurim eestluse uurija väliskirjanike hulgas. Lõpuks ometi, võiks öelda, see on ikkagi pikk samm edasi Hemingway paari õnnetu lausekese juurest, mida eestlased on kannatlikult aastakümneid valesti tsiteerima pidanud, et oma eksistentsile avaramat mõtet saada. Nüüd, kui jutt mõne lihtvälismaalasega eestluse tuuma peale läheb, saame tsiteerida Sofi Oksast.  Küsimus ei ole selles, et Oksanen oma heas raamatus milleski suures põhimõtteliselt mööda paneks.

Aga XX sajandi eesti rahvuse lugu ei ole talurahva/külarahva lugu, mida ta võis veel olla XIX sajandil. II maailmasõja puhkemise ajaks käis Eestis linnastumine juba kolmandat põlve ehk 70 aastat. Põllumajanduses polnud hõivatud mitte enam enamus, vaid vähemus tööealistest. Nagu rahvuse kujunemist nii ka tema vastupanu vägivallale  juhtis rahvuslik haritlaskond. Haritlasi, isegi küla mõõdus, Oksase romaanist ei leia. Järelikult, see hea kriminaalromaan, mille tegevus hargneb osaliselt Eestis, ei ole eesti rahva kannatuste lugu, eesti lugu. See ei ole relv meie lõpmatus võitluses „suure valega”, tükk head lugemist ja kriitiline välispilk aga küll.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht