Tundekasvatus tekstisõnumites

Paistab, et maailmakirjanduses on praegu hea aeg naistevahelise sõpruse kirjeldamiseks.

RAILI MARLING

Iiri kirjanik Sally Rooney tõusis inglis­keelse kirjandusmaailma tähelepanuorbiiti 26aastasena, kui ta avaldas oma debüütromaani, milleks ongi siin arvustatav „Vestlused sõpradega“. Raske on leida ingliskeelsest kirjandusest kirjutavat väljaannet, kus viimase kahe aasta jooksul Rooneyt kiitvalt kajastatud poleks (elitaarsete kirjandus­väljaannete ja kvaliteetlehtede kõrval ka klantsajakirjad nagu Vogue ja Vanity Fair). Facebookis on Rooneyt nimetatud Snapchati põlvkonna Salingeriks. Selline tugev vaimustus tekitab nii huvi kui ka ettevaatlikkust. Huvi, kuna värske vaate­nurk võib rohkem keskealiste pärusmaaks peetavat kirjandusmaastikku elavdada, eriti naisvaatenurk. Ettevaatlikkust, kuna kirjanduskriitikud on uudsusjanus üles kiitnud ka autoreid, kes suurt ootust ei õigustanud ja kes kiiresti unustatakse.

Sally Rooney on üks tunnustatumaid noori iiri kirjanikke.

Jonny L. Davies

Kuigi tegu on iiri kirjanikuga, ei ole Rooney romaan stereotüüpne iiri tekst sellele omaste painetega: pole katoliku kiriku varju ja alkoholism jääb teisejärguliseks. Tegevus toimub küll Dublinis, aga see on materiaalselt suhteliselt kindlustatud kultuuritegelaste Dublin, mille asemel võiks sama hästi olla Pariis, London või New York. Esiplaanil pole konkreetne linn, vaid aeg ja sotsiaalne klass: liigume tegelaste hulgas, kelle kultuuriline kapital tagab neile aja ja sõnavara, mis võimaldab neil majanduskrahhi järgses Dublinis oma tunnetesse kaevuda ning mõtiskleda kapitalismi hädade üle.

Viimane fraas pole mõeldud halvustavana. Mingis mõttes on tegu ajastutäpse tekstiga, kust näeme turuloogika, tänapäeva maailmas kiriku asendanud usulise dogma tungimist kõigisse eluvaldkondadesse. Nagu on märkinud 2017. aastal Alexandra Schwartz ajakirjas New Yorker: kui kõige tuntuma iiri kirjaniku James Joyce’i tegelased maadlesid katoliku kirikuga, siis Rooney omadele on samasuguseks taustsüsteemiks tarbimiskeskne hiliskapitalism, millele, Margaret Thatcheri sõnu kasutades, pole alternatiivi. Ses mõttes on tegu huvitava näitega nn neoliberaalsest romaanist. Teksti taustsüsteemiks on tarbimine ja poseeriv sotsiaalne teadlikkus. Tegelased, kes nimetavad ennast marksistideks, vabandavad, et nad on majaomanikud. Peategelane muretseb, kas ta kaltsukast ostetud mantel temast mitte liiga rikka inimese muljet ei jäta. Majanduslikult suhteliselt heitlikus olukorras loomeinimesed pilluvad raamatus tihti selliseid iroonilisi märkusi. Kui 1960. aastatel tulid noored tänavale, siis nüüd vahetavad nad omavahel teksti­sõnumeid selle kohta, kas armastus õõnestab kapitalismi või ei.

Romaani peategelased Frances ja Bobbi käivad Iirimaa eliitülikoolis Trinity College’is, ning täidavad oma suve luuleõhtutel Francesi luulet esitades, kui nende teed ristuvad neist vanema eduka fotograafi Melissaga, kes otsustab neist loo teha. Bobbi on ilus ja väljakutsuv, Frances kohusetundlik ja viisakas. Bobbi arvates ei ole Frances isiksus ning see fraas näitab nende kahe omavahelist dünaamikat, mis on tuttav paljudest teistestki noorte naiste sõprusele pühendatud raamatutest. Frances ja Bobbi käisid kooliajal, et oma kloostrikooli ärritada (Bobbi protestide hulka kuulub ka seinal rippuva krutsifiksi kõrvale „persse patriarhaat“ kirjutamine). Me ei tea, miks nad on romaani alguseks vaid sõbrad. See sõprus on aga väga tugev ning seega toob Melissa ja tema näitlejast mehe Nicki lisandumine nende väikesesse intiimsesse maailma kaasa emotsionaalseid üleelamisi. Karismaatiline Melissa haarab oma tähelepanuorbiiti Bobbi. Frances alustab oma mahajäetuse­tunde leevendamiseks suhet Nickiga, kuid käsitleb seda alguses irooniliselt. Kui juhusuhtest kujuneb sügavam tunne, ei ole Frances selleks valmis. Ta on seni ennast turvaliselt tundnud, kirjutades raamatukogus õppejõududele muljetavaldavaid esseesid, mis võimaldasid oma mina fraaside nagu „epistemoloogiline reartikulatsioon“ taha peita. Lihast ja verest, tegude tagajärjel haiget saavate inimestega suhtlemine osutub palju keerukamaks. Selline arendus sarnaneb küll tüüpilise naisteka omaga, kuid Rooney romaanis puudub tollele žanrile omane turvaline sentimentaalsus ja õnnelik lõpp.

Rooney tunneb oma peategelasele kaasa. Me näeme kergesti haavatava naise katseid ennast intellektuaalse poosi taha peites emotsionaalse hapruse eest kaitsta. Frances võib püüda armastust diskursiivse praktikana esitada (see on tsitaat ühest tema tekstisõnumist). Samal ajal teame juba esimesest leheküljest, kui tähtis on tema identiteedile sõprus Bobbiga ja kui keeruline on tal uskuda, et Nick temast hoolib. Saame usutava sissevaate noorte naiste emotsionaalsesse ja füüsilisse haprusse. Francest piinavad kogu romaani vältel pea- ja menstruatsioonivalud, teda iseloomustavad ka ennasthävitavad jooned, nt enda näljutamine ja lõikumine.

Teistest tegelastest vaesemat päritolu Frances pole romaani alguseks veel kapitalistliku realismi kalkusega kokku puutunud ja võib seega endale lubada pooliroonilist idealismi, näiteks eelistada tasustamata praktikat palgatööle. Majandusliku kitsikuse sunnil vastu võetud kohvikutöö osutub kurnavaks ja tekitab piinlikkust (ja seda ei suuda peategelane enam distantseeritult marksistlikult analüüsida). Frances ise arvab, et tema põlglik suhtumine materiaalsetesse väärtustesse on ideoloogiliselt eluterve, kuid tedagi ootavad ees kompromissid ning suhtekolmnurgas osalemine on ehk esimene neist. Senini näib Frances olevat eelistanud maailmast võimalikult passiivselt läbi libiseda, seda muutmata ja laskmata sellel ka ennast muuta. Lugeja teab peategelasest paremini, kui pikk teekond on tal veel täiskasvanuks saamiseni käia, mille lõpuks ta on küünilisuse ära teeninud.

Paistab, et maailmakirjanduses on praegu hea aeg naistevahelise sõpruse kirjeldamiseks. Virginia Woolfi essees „Oma tuba“ kirjeldab minajutustaja, kuidas ta ehmatusega peatus, kui kohtas lauset „Chloele meeldis Olivia“, sest üldiselt maailmakirjanduses naised ei meeldi üksteisele. Nüüdseks on näiteid naistevahelise sõpruse nüansirikastest kirjeldustest juurde kogunenud. Elena Ferrante Napoli-kvartett, mille kaks köidet on ka eesti lugejatele kättesaadavad, on selle buumi silmapaistvaim näide.* Ka „Vestlused sõpradega“ asetub sellesse suundumusse.

Pealkirigi ütleb, et see, mida tegelased läbi kogu romaani teevad, on rääkimine. Kuna tegu on 2017. aastal ilmunud romaaniga, siis räägivad nad nii näost näkku kui ka ekraanide vahendusel. Kohati on ka suhted tehnoloogia filtrist läbi lastud (näiteks kirjeldatakse suhet ühiselt toimetatava Wordi dokumendina). Rooney on asetanud oma romaani tegevuse aega, mil ühismeedia pole suhtlust täielikult üle võtnud ja suhete klaarimiseks vahetatakse meile ja Messengeri sõnumeid. Vestlus on midagi irratsionaalset ja sensuaalset, isegi kui see on ekraani vahendatud. See paneb mõtlema, et ka XVIII sajandi sentimentaalne või tunderomaan võttis tihtipeale epistolaarse vormi. Kui XVIII sajandi romaanikangelannad avasid oma arenevat tundemaailma kirjasõbrale või päevikule, siis nüüd on päevikuks sõnumiarhiiv.

Romaanis keskse koha hõivanud vestlused teevad selle teksti tõlkimisest paraja pähkli. Paljude stiilitasanditega inglise keeles kannab just nende vahel liikumine edasi palju infot, kuid eesti keeles pole neile alati kerge vasteid leida. Tõlge on aga ladusalt loetav ja loomulik – ehk tänu sellele, et Rooney on oma romaani lähiminevikku asetades vältinud ühismeedias ja sõnumites vohavaid lühendeid ning jäänud kõnekeele juurde. Rooney ongi väitnud, et tema stiili kujunemist mõjutas meilide kirjutamine.

Proovige siis nende sõpradega jutt üles võtta. Petlikult lihtne romaan on kiire lugemine. Ehk annab julgustust tõsiasi, et üks varasem noor staar, Zadie Smith (huvitaval kombel on ka tema debüütromaani „Valged hambad“ eestindanud Triin Tael) on kirjandustaevasse pidama jäänud. Rooney teine romaan, 2018. aastal ilmunud „Normaalsed inimesed“ on samuti üksnes kiitvaid retsensioone saanud.

* Elena Ferrante, Minu geniaalne sõbranna. Tlk Tiina Randviir, toim Eha Kõrge. Varrak, 2016; Elena Ferrante, Lugu uuest perekonnanimest. Tlk Tiina Randviir, toim Leena Tomasberg. Varrak, 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht