Tsunfti siseasjad said aetud

J?n Rooste

  Kirjanike liidu tänavust üldkogu ja uue esimehe ning juhatuse valimisi varjutas seekord kistud kõmuhõng: mitu esimehekandidaati taandas end, üks neist juhatuse poole esimesi pähe karanud uitmõtteid (mis langesid minu arvates kuskile kontrollimatu udutamise ja laimu vahele) loopides – kandidaate nägemusi saab lugeda eelmisest Sirbist. Lõpuks jäi ainsana pingile (taburetile) vaid Karl Martin Sinijärv, kelle poolt 184st koosolekul osalenust (osa neist küll volitatute kaudu) hääletas 101 literaati. Kokku on liidul ca 300 liiget, seega, kui vaadata seda vabariigi väikse mudelina, siis keskmisest kodanikust on kirjanikud-tõlkijad-kriitikud-teadlased siiski tragimad, kuigi mitte oluliselt. Ja sellest on põrgukahju.

Rein Veidemanni kurvastuseks (vt Postimees 31. III) ja Kivisildniku suureks rõõmuks räägiti üldkogul seekord palju rahast/teenistusest ja kirjaniku staatusest. Esteetilisi vaidlusi õnneks ei olnud, Olev Remsu ihatud solidaarsust vähemasti loomingulisel tasandil ei leitud – kirjanike liidu kui ametiühingu ja teatava tsunfti teeb võluvaks just nimelt too egode paljusus, iseloomude alaline kollisioon, esteetiliste, eetiliste, poliitiliste põhimõtete totaalne lahknevus. Just seetõttu on ta ka muidugi raskesti hallatav. Hull peab olema see inimeseloom, kes esimeheks tahab hakata, sest nagu näitab Jan Kausi juhtumgi: tee tööd ja raba palju tahad, olgu sul päälegi eriliselt ergas südametunnistus ning alati valvel viibiv vastutustunne, tujukad kunstnikunatuurid ei jäta siiski kasutamata ühtki võimalust, et oma isiklikke kibestumusi sulle räpaveena kaela kallata. Ses mõttes on Sinijärv liidule väga hea pealik: ta ei ole põhjusmõtteliselt konfliktialdis, kiirgab enesest sõbralikkust nagu miski päike.

Usutavasti otsustas valimistulemused Jan Kausi selge toetus Sinijärvele – põhjendatult, sest nagu Kaus esile tõi, oli Sinijärv ka too, kes viimased kuud oma rolli elus ja kirjanduses ses plaanis vaagis, liidu peale mõtles ning asju ka teistega arutas. Selge on, et juhatusse kuulub mitu liidu liiget, kes oleksid esimeheks kandideerides võitnud (nt Kronberg kogus juhatuse valimistel 125 häält, Berg 105 ja Kaus, kes oleks kindla peale tagasi valitud, 133), kuigi ka Sinijärve toetus kohalviibijate hulgas oli selge ja ülekaalukas. Ometi häiris mind miski rusutud õhkkond, mida varasematel aastatel vähem õhus on olnud. Ehk tekkis too seetõttu, et mõned demagoogilised mängud ja egotrippimised kogunemise eelõhtuil tõid mängu hiljuti nähtud riigikogu valimiste keele ja meelelaadi: mõne kirjanike liidu listis või kõnepuldis sõna võtnu keel meenutas lausa savisaarlikku retoorikat, haakus ta lingvistilise pulsirütmi ja kehakeele prosoodiaga. Ent see pole siiski kirjanike liidu kui organisatsiooni tänane vaimsus või suundumus, pigem too peegeldus, mida kirjanikkond ühiskonna ühe osana endas kahtlematult evib.

Kaus jätkas mõnevõrra rahvale lähemale liikudes Sirkli missioonitööd, nii jääb loota ja arvata, et sedasama teeb Sinijärv Kausiga võrreldes. Üks oluline asi, mida Kaus on üritanud edendada ning mis Sinijärve ajal kindlasti laieneb, on liikmete kaasamine projektijuhtidena: kui sul on idee, siis kirjanike liit kujutab endast head, tugeva mainega katusorganisatsiooni, mille tugistruktuure kasutades saab teotseda. Nõnda on käima lükatud juba mitmeid projekte ning ma usun, et vaid üksikud literaadid pahandavad, et neilt oodatakse osalusdemokraatiale või kodanikuühiskonnale vastavat käitumist – nii kaasvastutust kui ka konstruktiivset allumatust –, ning lukustavad end oma kambrikestesse. Kirjanikutöö on tänapäeval kindlasti taas laiemalt valgustuslik, selle hulka kuulub rändava jutuvestja, õpetlase, laadatola või õuenarri, vastutava eliidi tegevus. Et kirjanike liit pole miski hämar kinniste uste taga tegutsev sekt või suletud autoritaarne süsteem, näitab juba seegi, et liidu koosolekule sattus sisse jalutama kümmekond väga eksinud näoga punkarit, kes tulid kirjandust kaema…

Jah, kirjanikele võiks vahel meelde tuletada sama, mida Eesti kodanikelegi: vähem ärplemist ja enese naba jõllitamist ning rohkem kaasalöömist tagab inimnäolise tulemuse (oeh, kui labaselt ja poliitoraatorlikult see kõlab, parandan end: muidugi, ka boheemlaslik eskapism ja mäss on alati võluv ja vajalik). Kui miski on olnud Jan Kausi paatos tol valitsusajal (pigem vastutusajal, kohustused kaaluvad siin kindlasti üle privileegid), siis just too. Ning kummastav ja isegi rahustav oli lugeda/kuulda, et laiem asjahuviliste ring (nt eri väljaannete netikommentaatorid) ei suuda kirjanikkonna probleemides üleüldse kaasa rääkida. Küll aga vastupidi. Eks see olegi ühe väärt literaatide tsunfti tunnus: esteetiline latt liitu pürgijatele tuleb kõrgel hoida ning ühiskondlises plaanis tegev püsida. See tõotab olla suundumus ka Karl Martin Sinijärve valitsusperioodil. Vaatame, mida arvab ta liidu juhtimisest ning mida liit tema juhtimisest kolme aasta pärast. Mina usun parimat.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht