Truudusest

Jaanus Adamson

Joel Sanga truuduses „põlvkondlikule piiratusele” väljendub ka tema truudus piiritlemisele, väärtuste ja põhimõtete selgemale või rangemale korrastamisele ajal, mil paljud piirid ja eristused kaduma või hägustuma kipuvad.      Joel Sanga kriitika- ja esseekogumiku „Päripidi vastukarva” tekstid ilmusid sügava ühiskondlik  poliitilise ja tinglikumalt võttes ka kultuurilise stagnatsiooni ajajärgul (1976–1986), „Espresso” tekstid on aga vastupidi, avaldatud tormiliste muutuste ajal (1987–2009), mil paljud nähtused, koodid ja kontekstid kaotasid siis lausa lennult – või vähemalt nii see nüüd tundub – oma algseid või harjumuspäraseid (näiteks edumeelseid, kontrakultuurilisi jne) tähendusi ja kehtivusi. Üks näide – Trubetsky uusisamaaline punkluule mõjus juba 1990. aastal Sangale kaunikesti imalalt („Trubetsky isamaalised hümnid, mis olid kirjutamise ajal selgelt opositsioonis, muutusid juba 1988. aasta laulva revolutsiooni käigus kergelt läägeks ja praegu kõlavad nad lausa kroonulauludena”). Täheldagem sellistki sümmeetriat: kui „Päripidi …” ilmudes (1987) oli õhus tunda uusi tuuli, liiguti stagnatsioonist välja, siis tänavu, „Espresso” ilmumise ajal on taas hakatud rääkima vaimsest ja poliitilisest sumbumisest jms  („Paistab, et Eesti ühiskond on sulgumise faasis,” on kirjutanud Marju Lauristin). 

Sanga kriitikakogumikud esindavad või kajastavad niisiis erinevaid ajastuid ja on mõlemad ilmunud omamoodi murde- või üleminekupunktides, mingite oodatud (või kardetud) uute etappide rajajoontel. Sellele sümmeetriale leidub vasteid ka kirjanduses, kirjanduslike protsesside teadvustamises ja hindamises. Aastal 1986 tegi Sang juttu eesti kirjanduse madalseisust („tahaks loota, et tegemist on seaduspärase mõõnaga, mis tuleb paratamatult pärast tõusu ja valmistab ette  järgmist”) ja üheks mõõna(tunde) põhjuseks pidas ta sedagi, et „juba ammu pole tulnud noort vägevat lainet, uut anderikast plejaadi. /—/ Publik aga igatseb midagi nimetut, hiidlainet, mis üle kogu kultuuri pühiks”. Mõelda vaid – 1980ndate keskpaigas elati meil ikka veel 1960ndate erilise põlvkonnatunde ja nn luulebuumi varjus, uue tõusulaine ja anderikka plejaadi ootuses („60. aastate joovastusele järgnenud kaatrist on ühiskondlikul teadvusel  raske välja tulla,” diagnoosis Sang).     

Tookordse madalseisu fikseerimise ajal 1986. aastal ei osanud ei Sang ega ilmselt ka keegi teine aimata, kui lähedal tegelikult seistakse uut tõusu, uut hiidlainet tekitava lihke  või keerise servale – vähemalt tagantjärele on Märt Väljataga paigutanud 1990ndate „kirjandusrevolutsiooni” algmed just nimelt tollesse 1986. aastasse („Näib, et üheksakümnendad vähegi sisukamas mõttes algasid kirjanduses juba 1986.-1987. aastal debüteerinud autoritega ja võib-olla vaibusid juba enne sajandi lõppu”). Paar aastat hiljem (1988. aastal) Krulli „Pihlakate merd” arvustades kirjutas Sang ka juba ise – ja tundub, et erilise irooniata – revolutsioonilise  õhkkonna sünnitatud kirjandusest (tõsi küll, esialgu oli see „revolutsioon” kirjanduses nii tema kui ka mõnegi teise jaoks, vähemalt Krulli näol, pigem restauratsioonilise – eskapistliku, retroliku, estetistliku, siuruliku – maiguga).     

Võib-olla ongi 1990ndate pöördelisust kirjanduses ka üle dramatiseeritud, nagu Väljataga on pakkunud, aga igal juhul on tänavu, „Espresso” ilmumise ajal hakatud taas rääkima ka kirjanduse stagneerumisest, on kostnud hääli, et „kirjandus, niihästi jutukirjandus kui luule, enam ei arene, on kaotanud arengusuuna”, tal polevat „telgset ideed”, on viidatud täitmata lubaduste ja lootuste ajale,  koguni dekadentsiajale jne, ehk siis – võrreldes 1990ndatega, ei mõju nullindad piisavalt uuendusmeelse ja jõulise, põlvkondliku ja etapilisena. Ülekohtuste ebaluste ja virinate põhjus võib olla selleski, et lasti end lihtsameelselt inertsist kaasa kiskuda aastatuhande vahetumise fenomenist, kujutlusest, et ees ootab liikumine mingisse „utoopilisse” ruumi, täiesti teisele tasandile, veelgi radikaalsemate muutuste, veelgi pöördelisemate sündmuste  ja mingite enneolematute kirjanduslike katsetuste või saavutuste ajajärku (kõige „tühisemana” ongi nullindad mõjunud kriitikule, kelle kihutuskõnedes kostus omal ajal kõige enam messianistlikke noote).   

Aga tagasi Sanga juurde – laias laastus võib siiski öelda, et „Espresso” tekstid, kokku on neid 27, ilmusid põhiliselt headel aegadel, positively transforming-ajajärgul, kahe stagnatsiooni vahel. Kuidas ta on neid positiivseid transformatsioone oma tekstides peegeldanud? Kui „espressot” teha, kiire surtsakana väljenduda, siis enamasti kõrvalt või kõõrdi, s.t kriitiliselt, antiteetiliselt, kohati lausa otsese  halvakspanuga (näiteks 2008. aastal: „Tänast Eestit iseloomustab räpakus ja poisikeselik läbematus”). Suurejoonelisemalt öeldes on tegu muutuste aja tekstidega mehelt, kes ise ei ole muutunud või kes on keeldunud muutumast mingites olulistes või põhimõttelistes küsimustes – ja ma saan aru, et ta ei ole näinud selleks ka mingit põhjust või, täpsemalt, ei ole näinud selleks õigustust.   

Sarjates moodsaid „teadusröögatusi” ja lömitamist lääne mõtlejate ees, ütleb Sang lausa otse välja, et pole ka olnud nooruses pärivoolu ujuja, moehullustega kaasa jooksja: „Eksib see, kes arvab, et minust on vanas eas  saanud reaktsionäär. Juba ülikooli päevil tõrkusin ma jagamast mõnede vilistlaste vaimustust generatiivsest grammatikast”. (Aga kirjutises Tuglase seltsist ütleb ta muuhulgas sedagi: „Soomlaste sporaadiline humanitaarabi algas kohe pärast Tallinna-Helsingi vahelise laevaliini taasavamist 1965. aastal. Sellest ajast alates jõudsid reisikottides üle piiri arvatavasti miljonid kohvipakid, sukkpüksid ja muu kraam. Minagi sain tänu Luulesillale 1968. aastal oma  esimesed teksad.” – Tollase ihaldatud moekauba, sukkpükste, teksade jm tähistamiseks on tal sisse lipsanud eluliselt esmatähtsale viitav „humanitaarabi”; teisalt ta tunnistabki, et „moe järgimine olme tasandil ja massikultuuris on loodusnähtus ja sellega on mõttetu sõdida”.) 

Keskenduksin nüüd pisut pikemalt ühele kirjutisele, kus Sangale iseloomulikuna tunduvad hoiakulised aspektid (kriitilisus, keeldumus muutuda) kõige selgemalt manifesteeruvad ja kuna tegu on kirjandusteost käsitleva tekstiga, kisub ka minu jutt kirjanduskesksemaks, kui „Espresso” mitmekülgne sisu põhjust annab.  Tekstis „Põlvkondlikust piiratusest” (ilmunud 2007) tunnistab Sang kõhklematult, et Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu” ületab tema „taluvuse piirid” – teos olevat „nõrk, ilmselgelt allpool Kivirähki taset” ja „oma mõõdutundetus vaimutsemises lausa süüdimatu”. Seda hämmastavamalt mõjub talle teost saatev häirimatu, kongeniaalselt süüdimatu kiidukoor: „Ajakirjanduse tiiva all ilmuv kirjanduskriitika on unustamas oma algset õigusemõistja  rolli ja muutumas kohati (ka Kivirähki puhul) ülivõrdeliseks”. Fenomenile põhjendusi otsides viitab ta meediaajastu mõjudele („Pidevalt vahutades, sääsest elevanti tehes, põeb meedia akuutset elefantiaasi ja superlatiivsustõbe”) ja talle võõra vaimulaadi mängulisele, infantiilsele aluspõhjale („Ehk mängib „Ussisõnadegi” puhul kaasa mingi (multifilmide, koomiksite ja arvutimängude) substraat, mida mina lihtsalt ei tunne”). Ühe võimaliku  lisapõhjusena mainib Sang ära ka süüdimatut jäme- ja rämekoomikat soosiva vaimuruumi kujunemise, alates Kivisildniku „nimekirjast” („Sealt alates on eesti kultuuriruumis pillutud üha vängemaid vägisõnu ja ekskremente, mõnitatud lippu ja teisi pühadusi, käidud välja üha jaburamaid fantaasiaid”).       

Impulsi oma kirjutise pealkirjastamiseks sain aga Sanga teksti viimasest lõigust: „Hinnangud kirjandusele on enamasti maitseotsustused. Ja valigu noored ise enda hulgast maitsekohtunikud. Mina igatahes jään truuks oma põlvkondlikule piiratusele.” Sellest tekstist lähtudes osutaksingi nüüd punkthaaval (punktiirseks,  hüplikuks jäädes) mõnele aktuaalselt mõjuvale küsitavusele või mõttekohale. Esiteks, kas pole nii, et kuigi piiratus on enamasti suhteline, oleme positiivsete muutuste ajal kaldunud piiratust nägema vaid ühes suunas (vaadates olevikust või eeldatavast tulevikust minevikku) ehk siis kippunud unustama, et „lehter” võib aheneda ka vastassuunas (vaadates minevikust olevikku või aimatavasse tulevikku)? Midagi võites on alati  midagi kaotatud (ja mida siis?). Teiseks, kas pole tänapäeval igasugune truudus, truudus kui selline (s.t mitte ainult truudus oma „lastetoale”, põlvkondlikule kriitilisusele ja kultuuritaustale) muutunud omamoodi piiratuse tunnuseks? Truudus on jäik ja välistav, diskrimineeriv modernistlik väärtus, postmodernism on aga soosinud pehmet ja avatud (promiskuiteetset, et mitte öelda lõtva) kohandumist erinevuste  ja paljususega – seega ka mitte iseendaks jäämist, vaid jätkuvat iseendaks saamist või iseenda „leiutamist” lõputuid kombinatoorikaid ja heterogeensusi pakkuvas mentaalses legolandis.   

Kolmandaks, kas pole Sanga truuduses, tema taandumises oma põlvkondlikku piiratusse (à la „Ma saan teist, poisid, ju aru küll, aga ikkagi …”) siiski mingit kadestamisväärset kindlustunnet, väärikust ja koguni puutumatust? Kuigi eakamate literaatide kriitika nooremate (või uute aegade) aadressil võib mõjuda „piiratuna”, võib see tõepoolest juurduda  ka põlvkondlikult nõudlikumas mentaliteedis – näiteks on Sangast noorem ja vähemalt näiliselt tolerantsem, kuid siiski samasse (aja)järku kuuluv Kajar Pruul ühes intervjuus tunnistanud: „Sel ajal kui mina kriitika vastu rohkem huvi hakkasin tundma, oli pendel mõneti teises äärmuses: võiks öelda, et kriitik, kes sai maha lauskiitva arvustusega, riskis tõsiselt oma mainega”.   

Ajal, mil kellegi nõudlikkuse või rahulolematuse võib üsna hõlpsalt diskrediteerida viitega tema isiklikele probleemidele või huvidele (erapoolikusele, kildkondlikkusele jne), tundub põlvkondlikkuse manifesteerimine olevat kindlaim ja sageli ka ainus  vahend mingigi „legitiimsuse” hankimiseks. Paradoksaalne, aga nii see on – paradoksid ongi vaid näilised vastuolud. Lühidalt, hea, kui on põlvkond, kuhu taanduda, avaram pinnas, millele toetuda. Kuidagi mõistetavam ja andestatavam on olla põlvkondlikult (kollektiivselt) kriitiline, rahulolematu ja piiratud, kui olla seda individuaalselt (ja mõistagi mängib see trumbid kätte ka mõnele „uue põlvkonna  hääleks” tituleeritud kirjutajale: kritiseerides tema kirjanduslikke saavutusi, ei kritiseerita mitte ainult või isegi mitte eelkõige tema tekstide kirjanduslikku kvaliteeti, vaid justkui vältimatult ka neid, kes teda omaks peavad, kelle põlvkondliku elutunde või mõttemaailma nimel ta väidetavalt kõneleb – „tema on ju meie”, võivad nad tunda). 

Sanga truuduses „põlvkondlikule piiratusele” väljendub sisuliselt ka tema truudus piiritlemisele, s.t väärtuste ja põhimõtete selgemale või rangemale korrastamisele ajal, mil paljud piirid ja eristused kaduma või vähemalt (näiliselt) hägustuma kipuvad. Ja siit ka, neljandaks – kas Sanga etteheide, et „kirjanduskriitika  on unustamas oma algset õigusemõistja rolli”, ei peaks nii mõneski tekitama mingit erilist või kõrgendatud valvsustunnet? Eks eelda õigusemõistmine ju autoriteetse (piiritleva, piirava, diskrimineeriva) instantsi olemasolu, aga eks ole ju modernismijärgselt meile sisendatud, et igasugused (diskrimineerivad) võimusuhted on aprioorselt kahtlased (ja lahti neist ka ei saa)? Autoriteetse kirjanduskriitikaga ongi meil tänapäeval komplitseeritud lood. 

„Autoriteetsust on meie väikeses kultuuriruumis ülearu hõlpus saavutada,” on väitnud hiljuti Aare Pilv ja see pani mind mõtlema, mida on selles lauses (implitsiitselt) enam: kas igatsust väheste, aga see-eest tõeliste autoriteetide järele või umbusku autoriteetidesse üleüldse (tõeline õigusemõistmine ja „kaanoni” kujundamine tuleb siin ja praegu – ikka ja alati – usaldada umbisikulisele tulevikule, ajale)? Autoriteedi-positsiooni formaalne  saavutamine (s.t sõna saamine avalikul teabeväljal) võib meil küll ülearu hõlpus olla, kuid sisuliselt on kriitikas tunda „investituuri kriisi” (crisis of investiture) – pidevat kahtlemist mis tahes eelistuste ja hinnangute usaldusväärsuses, üldkehtivuses või õiguspärasuses (ja nagu kahtluste korral sageli, võib seegi kahtlemine olla ambivalentselt iha- ja hirmusegune). Kas pole autoriteetidega tänapäeval nagu truudusega – kuivõrd mõlemad tuginevad  („klassikaliselt”) piiritlemisele, eristamisele ja välistamisele (ehk siis otseselt diskrimineerimisele – ärgem kartkem seda sõna), võivad mõlemad mõjuda piiratute või piiravatena, seega ka eitamist või pidevat kummutamist väärivate nähtustena? Eriti kui meie kriitikakeelt ja õigusemõistmist on nii või teisiti mõjutamas teatav „postmodernistlik” moraalikeel või eetiline diskursus, „teisesuse eetika” – mingi teise (uue, erineva, marginaalse,  tõrjutu ja väikese) otsimine, kaitsmine ja väärtustamine (võrd)õiguslikkuse, heterogeensuse ja pluralismi või siis lihtsalt ka „keskmesse” nihutamise (või „keskme” pideva destabiliseerimise) nimel. Mõne kriitiku jaoks on „talendijaht” äärealadel lausa püha kohus ja see ongi moraalselt vastupandamatu (iseasi jällegi, kui palju on õilsa tegevuse varjus isiklikku nartsissismi, kuivõrd taandub see brändiloomeks  jne – kõik kirjandusliku teisesuse ja erinevuse tähistajad ja kõik meie ihad neid õigustada, kuulutada, mõista ja kultiveerida, on ideaalselt kooskõlas kapitalistliku taastootmise ja tarbimise loogikaga: ega me põhimõtteliselt ju muud ei tooda ega tarbigi kui teisesusi ja erinevusi). Ka näiteks Sirbi hiljutist järelnoppimiskampaaniat (küsitlust ebaõiglaselt tähelepanuta jäänud kirjandusteoste kohta) võiks mõista kui tolle eetilise diskursuse raamides  toimuvat „institutsionaliseeritud” katset demokraatlikuks õigusemõistmiseks.     

Niisiis ei ole kirjanduskriitika oma algset õigusemõistja rolli sugugi unustanud, lihtsalt arusaam õigusest ja eesmärkidest on muutunud: (võrd)õigust ja paljususe kultiveerimist ei  saavuta ju mitte eristades, diskrimineerides ja välistades (vms), vaid kaasates, sisse haarates ning hierarhilisi erisusi suhteliseks muutes. Lühidalt, üha kasvav „toodang” justkui nõuaks meilt kirjanduse tajumist inklusiivse, mitte eksklusiivsena. Kriitika kohuseks on buliimiliselt õgida (s.t toetada, esile tõsta või vähemalt ära mainida) kõike, mida vähegi võimalik – ja minu meelest ei tekita õgijas meeleheidet või süütunnet mitte paljusus, sest seda ei ole  üldse nii palju, vaid meie kirjanduse suhtelisest väiksusest toituv usk, et õiglane hõlmamine ja kaasamine on võimalik. Samas on see ikkagi idealistlik, lõputu, isegi meie suhtelise väiksuse (kas seda suurema väikluse?) juures saavutamatu ülesanne – kriitika puuduliku, ebaõiglase, andestamatult väljajättelise seire üle on kurtnud nii vanemad kui ka nooremad autorid. (Aga arvake ära, kes kirjutas, mis aastal ja kui õiglaselt: „Igakülgse potitamisega soodustatakse  ainult diletantismi, mis mõõnaperioodidel niikuinii katkuna levima kipub”?)     

Isegi jäädes truuks oma subjektiivsetele eelistustele või väärtustades „keskseid” autoreid, tuleb kriitikul teha kohustuslik („kirjanduspoliitiliselt korrektne”) kummardus äärte, paljususe ja eristuste hägustumise suunas (näiteks kirjutab Jan Kaus nullindate üle peetud arutelus: „Minagi eelistaksin, et paljususe fakti valguses hägustuksid kirjanduse mõtestamisel kese ja „kõledad ääremaad”). Kirjandusmaastiku keskme ja äärte vaheliste piiride hägustamine või koguni kaotamine tundubki hetkel  olevat üks (eetiliselt) kesksemaid ja (intellektuaalselt) ihaldusväärsemaid saavutusi või väljakutseid. Mõistagi on see kompleksselt eeldanud teistegi piiride ja eristuste hägustumist. Mitmeid vastavaid tähelepanekuid leidub ka „Espressos”: Kivirähki „Ussisõnade” puhul ei anna Sangale rahu, et jämegroteskset (mega) följetoni on hakatud pidama romaaniks (näide žanrimääratluste hägustumisest); Ivan Orava lugudele leiab ta vaste teatri vallast (burlesk)  ja nendib: „Žanri, mis oli omal ajal süütu pullitegemine, on postmodernism tänaseks päevaks respektaabli kunstina legitimiseerinud”; Ivan Oravat Krauklisega kõrvutades täheldab Sang aga subtiilse irooniataju kõhetumist ja tendentsi nürimeelsuse suunas: „eestlaste meeled on nürinenud ja nad ei oska enam irooniat ära tunda” (eks ole teisedki – Hasso Krull, Marek Tamm jne – täheldanud nürinemist, nüansimeele kriisi, ise juhiksin tähelepanu, kui  defitsiitseks, arusaamatuks ja isegi kahjulikuks on tänapäeval muutunud eneseiroonia). Sanga tekstide lugemine võiks panna niisiis mõtlema kaotustele, mis kaasnevad võitudega (näiteks mõne žanri või kirjanduse tähendusmahu avardumise näol).

Ja siit jõuangi oma põhilise üldistuseni: jäädes ise muutumatuks distantsilt vaatlejaks, reageerib Sang oma kirjutistes otsesemalt või kaudsemalt muutustele, mis väljenduvad millegi kadumise,  hääbumise, hägustumise või ohustumisena (ses mõttes on eriti kõnekas „Undi juttude” arvustuse pealkiri – „Oli ja enam ei ole”). Tema muutustetajus on tugev annus kaduvusetaju – mingite temale ja paljudele teistele tähtsate asjade kadumise, hääbumise tunnetust. Sanga kõige ajakajalisemates, kuid pikalt ettevaatavates ja ühtlasi kõige teravamates kirjutistes tulevad jutuks järgmised, nii või teisiti millegi kadumise või ohustumisega seotud  teemad: eestlaste väljasuremine, eestluse kui ideoloogia diskrediteerumine ja paikkondliku kultuuripidevuse hääbumine („On keeruline küsimus, kuidas säilitada süütust, kui süütus on juba läinud nagu Eesti alal üldiselt”), eesti meeste lühike eluiga ja allajäämine naistele, vaimuinimeste au ja väärikuse kadu („Ja nagu prostituudil, tuleb ka vaimuinimesel täita kupeldajate /—/ taskuid”), tähenduste ja kontekstide eristamisvõime kadu (avaliku väitluskultuuri  kadu), kultuurilehtede ja -ajakirjade auditooriumide ahenemine, leksikaalsed ja grammatilised interferentsid (ohtlikud sovetismid, amerikanismid, fennismid) jne.       

Kaduvusega, või õigemini vaimse vastupanuga kaduvusele, on seotud ka alajaotusse „Õpetajad” koondatud tekstid, põhiliselt meenutuste või n-ö järelehüüetena on need märgiks ka Sanga truudusest: seal on juttu viiest isikust (Henno Rajandi, Mart Remmel, Mati Unt, Vaino Vahing ja Theodor Saar), kes on  ühel või teisel ajal ja viisil olnud Sangale sõbraks, õpetajaks, eeskujuks või lausa ideaalseks vastupeegelduseks. Olles ise sõltumatult mitmekülgne, on Sang (luuletaja, lingvist, toimetaja, tõlkija, kriitik) kirjutanud Henno Rajandi (tõlkija, lingvisti, väliskirjanduse lektori) kohta nii: „Näib, et ta ei taha astuda kohalikku vestlusringi, võtta omaks kolkalikku mõõtkava. /—/ Kindlasti oleks Rajandi kaugemale ja kõrgemale jõudnud, kui ta oleks kogu elu võtnud  tallata ainult ühte rada. Tema aga ei tahtnud end ühe ametiga lõplikult siduda. /—/ Liikudes vabalt naabervaldade vahel, säilitas Rajandi vajaliku distantsi ja sõltumatuse ega langenud professionaalsesse kretinismi”.     

Lõpetuseks tunnistan, et kriitiku ja esseistina oli Sang minu jaoks suuresti „lugemata” autor – „Päripidi …” tekstide ilmumise ajal olin ma veel noor ja roheline (maailm minu sees oli liiga kaootiline), „Espresso” tekstid aga hajusid, ilmudes teiste tekstide paljususse (maailm minu ümber oli liiga kaootiline). Ei teinud paha (üle) lugeda ja tõenäoliselt on veel neid,  kellele see kasuks tuleks või korda läheks. Ja kui lähtuda alguses visandatud sümmeetriast, siis peaks Sanga järgmine kriitika- ja esseekogumik ilmuma järjekordse ühiskondliku (ja ka kirjandusliku) lihke või pöörde serval.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht