Tõlkes leitud

Doris Kareva

Jelena Skulskaja, suvel ilmus sul kirjastuses Varrak Juhan Viidingu venekeelne luulekogu “Öölaul meeshäälele”, äsja nägi trükivalgust kogumik “Kohtumiseni paradiisis”, kus lisaks originaalluulele on avaldatud ka eesti luuletajate tõlkeid. Mis üldse motiveerib luulet tõlkima?          Jelena Skulskaja: Mulle tundub, et igas professionaalses luuletajas elab palju rohkem luuletusi, kui ta eales kirja suudab panna. Luuletajal on selline sisesund – nagu doonoril, kes annab verd – vallandada endasse kogunenud igatsus, õrnus, ülekohus, kurbus, kibedus ... Sugugi mitte alati aga ei lange poeetiline mõte ja  poeetiline impulss õnnelikult ühte, luuletused ei JUHTU mitte alati. Ja selline käärimine, selline luulejanu võib luuletaja tummuseperioodil langeda kokku mõne tekstiga teises keeles, tekstiga, mis on väga lähedane, mille oleksid võinud ehk ise kirjutada, küll pisut teistmoodi. Teine luuletaja on kirjutanud oma teksti niiviisi, nagu sina poleks kunagi teinud, aga ometi ärkab kaasautorsuse, läheduse, suguluse tunne ... Sinu ind, su käsitööoskused  lülitavad otsekui sisse kunstliku hingamise aparaadi, mis hoiab sinus poeetilist elu hinges – see aparaat ongi luule, mis sunnib tõlkima.

     

Kas oled tõlkinud ka teistest keeltest peale eesti ?       

Suurepärane tõlkija inglise keelest Boriss Nossik, kes on hiilgavalt vene keelde tõlkinud Evelyn Waugh’d, lausus kord: „Olen inglise keelt õppinud juba kakskümmend viis aastat, saan paljustki aru”. Mina olen eesti keelt  õppinud kogu oma elu; luuletajal on võõrkeelt mõista ja tunnetada palju keerulisem kui inimesel, kellele keelenüansid pole elu küsimus. Ma ei söanda veel väita, et mõistan paljutki, üht-teist ma ometi mõistan: luuletuse rütmilist voogamist, teksti teist ja kolmandat plaani, tajun keele kudet. See annab mulle tõlkimiseks mõningase õiguse. Ma ei usalda reaalustel põhinevaid tõlkeid, miski neis meenutab alati vahakujusid. Mina tõlgin  ainult eesti keelest.     

Mis tundub eesti keelest tõlkimisel kõige keerulisem?       

Minu meelest on tõlkijal kõige raskem mitte langeda täielikku, võiks öelda orjalikku sõltuvusse originaalist. Tõlgitavale tekstile ei  tohi vaadata alt üles nagu ülemusele. Tõlkijateener, tõlkija-ori hakkab möödapääsmatult mehaaniliselt kopeerima, või lipitsema, painutades võõra keele alla omaenese oma. Veel hullem on muidugi endise orja jultunud vabadus, kui tõlkija õieti originaaliga ei arvesta, vaid tõlgib heast peast, nagu tahab.       

Missugune on hea tõlge?       

Mulle tundub, et hea tõlge tähendab ennekõike häid luuletusi selles keeles, millesse sa tõlgid. Luuletuse mõte ei seisne ju mitte ainult ja isegi niivõrd sõnades kui selles võlukangas, mille just need sõnad just sellises järjekorras moodustavad. Kui pole seda lummust, seda muusikat, mis lugeja endaga kaasa viib, siis pole ka tõlget. Ja veel: luule tõlkija peab väga hästi valdama kogu poeetiliste võtete arsenali, olema imepeen käsitööline. Omaenda luules ei pruugi ta pooltki sellest võttestikust  kasutada, tõlkimisel on kõik poeetilised oskused aga möödapääsmatud. Riim ja siseriim, rütmid, alliteratsioon ja assonants – kogu instrumentaarium peab olema tõlke teenistuses. Seetõttu ma ei usu, et see, kes ise pole luuletaja, saab luulet tõlkida.       

Oled säravalt vene keelde vahendanud terve kogumiku Juhan Viidingu luulet ja tema pole sugugi kergesti tõlgitav autor. Kas on ka tekste või autoreid, mida või keda oled püüdnud tõlkida, aga oled pidanud loobuma?       

Olen seisukohal, et professionaalne literaat peab toime tulema mis tahes ülesandega, mille ta endale võtab. Professionaalina ei võtaks ma tõlkida ühtki luuletajat, kelle loomingu embrüot ma endas juba ei tunneta.       

Kuidas sinu meelest suhestuvad eesti kirjandus ja vene kirjandus Eestis? Kas viimasel on mingi eripära võrreldes Venemaal kirjutatuga? 

Küllap ongi see kõige raskem küsimus; ma pole kindel, kas oskan sellele üheselt vastata. Mul on tunne, et eesti lugeja ja eesti kirjastaja ja eesti tõlkija on palju rohkem huvitatud sellest vene kirjandusest, mis ilmub Venemaal, mida kirjutatakse seal. Psühholoogiliselt on see mõistetav: inimesed tahavad kõike venelikku saada tõeliselt Venemaalt, mitte „surrogaatVenest”. Samamoodi tuntakse Venemaal palju rohkem huvi eheda eesti kirjanduse kui „surrogaat-Eesti” tekstide vastu, mida kirjutavad siin elavad vene kirjanikud. Seetõttu on iga vene kirjanik, kus ta ka ei elaks, orienteeritud ikkagi suurele vene kirjandusele, kus ta soovib osaline olla: saada avaldatud Moskva ja Peterburi paksudes kirjandusajakirjades, sõita sinna esinema, panna proovile oma keele terviklikkus. On ka teine tee: Eestis elavad noored vene  kirjanikud ei seosta end sugugi Venemaaga, nad peavad end eurooplasteks ega lähtu oma luules mitte omaenda vene traditsioonist, vaid just euroopa omast, kus valitseb vabavärss, mis žanrilt läheneb ajuti poeetilisele esseele. Just selliseid „üleeuroopalisi” poeete tõlgitaksegi kõige sagedamini teistesse keeltesse või tõlgivad nad mitme keele valdajana oma loomingut ise; teinekord hakkavad kirjutamagi eesti või inglise keeles. Need kirjanikud  kuuluvad minu arvates eesti kirjandusse: nad on eesti kirjanikud, kes kirjutavad vene keeles. Ennast pean küll vene kirjanikuks, kes elab Eestis, armastab eesti kultuuri ja kirjandust, eesti keelt, esteetikat. Kahtlemata olen ma eesti kirjavaraga vägagi lähedalt seotud, kuid minu kodumaa on ikkagi vene keel ja vene kirjandus. Mulle tundub tõlkimine palju viljakam kui püüd end esitada kellegi teisena.     

Oled ehitanud palju aastaid tänuväärset kultuurisilda. Milline tunnustus on sulle kõige rohkem rõõmu teinud?     

Mulle on väga ja väga südamelähedased kõik autasud, kõik preemiad, kõik tunnustusavaldused (nende loetelu siin ei mõjuks just tagasihoidlikult). Aga kui juba selline võimalus  kord antud on, siis kiitlen meeleldi: saan lugejailt päris palju tänukirju oma artiklite eest Postimehes ja KesKusis, mõnikord tulevad inimesed lausa tänaval juurde ja tänavad „Patarei”/„Batareja” saate eest. Aga Eestis pole see ju sugugi nii tavaline!     

Sel aastal ilmus sult kaks raamatut, mõlemad pikaajalise töö vili. Mis on praegu käsil või järgmiseks plaanis?       

Minu ammune unistus on anda eesti keeles välja täisväärtuslik raamat. Olen avaldanud eesti keeles küll kolm esseekogumikku, aga mitte luulet ega proosat. Juba kaks aastat lubab mu sõber Juku-Kalle Raid avaldada mu  lühinovellikogu „Kuld”; ta on suurepärane tõlkija ning ma oleksin väga õnnelik, kui see raamat lõpuks ilmuks. Katkendi ühest mu jutustusest tõlkis hiilgavalt aastaid tagasi eesti keelde Teet Kallas, praegu on minu proosa tõlkimisega ametis tema tütar Mari-Ann. Ta näitas mulle ühte teksti ja see oli väga hästi tõlgitud, loodan, et see raamat saab kunagi teoks. Töötan praegu lühinovellikogu kallal ja  jätkan eesti luule tõlkimist edaspidigi. Äsja lõpetasin Juku-Kalle Raidi luulekogu tõlkimise, oma vaimult on mulle väga lähedane ka Jan Kausi luule. Üleüldse on nii palju eesti luuletajaid, keda tahaksin vene lugejale tutvustada …     

Küsinud Doris Kareva

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht