Tõlkekirjandus teeb uut ja vana

Tõlke-lastekirjanduses jätkusid sarjad, ilmusid järjed, avaldati kordustrükke ja juba tõlgitud teoste uusi tõlkeid, kuid uudseid teemasid ja vaatenurki oli vähe.

KRISTA KUMBERG

Kellele või millele tõlkekirjandus uut ja vana teeb? Kas lugejale? Jah, raske on ilmuvaga sammu pidada, ülevaadet saada. Algupärasele lastekirjandusele? Kindlasti koguseliselt, aga ka sisulise poole pealt: täidab teemalünki, inspireerib ja innustab. Mullu ilmus 787 lasteraamatut, sellest tõlkekirjandust 571. Piirdun selles ülevaates tõlkeilukirjandusega, mida ilmus aasta jooksul koos kordus- ja juurdetrükkidega 232 nimetust.

Nagu igal aastal, oli ka eelmisel enim tõlkeid inglise keelest: 37 Suurbritannia autori teost, 44 Ameerika Ühendriikidest, üks Iirimaalt ja üks Kanadast, kokku 83. Rootsi keelest tõlgiti 19 raamatut, seda tänu sarjadele „LasseMaia detektiivibüroo“ (5), „Nõod Karlssonid“, „Pax“ (2) jt. Saksa keelest tõlgiti 17 raamatut (kolm Austria autoritelt), prantsuse keelest 13, peamiselt TEA kirjastuse külluslikus sarjas „Loomalood lastele“. Soome lasteraamatuid tuli mullu turule 12, Leedust 5, Itaaliast 3, läti, hispaania ja hollandi keelest tõlgiti kaks ja ühe raamatuga on esindatud taani, portugali, vene ja tšehhi keel. Viimasest vahendati järjekordne väikese muti lugu, vene keelest Sergei Sedovi „Laste Maailma muinaslood“ (tlk Ilona Martson), portugali keelest Monteiro Lobato „Kollase Rähni vennaskond“ (tlk Janne Kukk) ja taani keelest Paabeli Torni pildiraamatu auhinna saanud Kim Fupz Aakesoni „Lõvitüdruk“ (tlk Eva Velsker).

Kui pealkirjale läheneda otsesõnu, siis mida uut ja vana eelmine aasta ikkagi tõi? Kõik uus (ja kommertsedukas), arvame heaks või paneme pahaks, jõuab muu maailmaga samas tempos meie laste lugemislauale, näiteks animafilmide kõrvaltootena sündinud raamatud („My Little Pony“ sari jt). Päriselt uut teemat ja/või vana teema uuelaadset käsitlemist kohtab vähem. Üht-teist siiski leiab: tehnikaimede vallas on Ursula Poznanski vaadanud, mida head või halba nutiprillidega igapäevaelus teha saab. Tema „Kihid“ (tlk Eve Sooneste) on põnev jutustus kodutust poisist, kellega keegi manipuleerima hakkab. Kes on sõber, kes vaenlane, kes ohver, kes niiditõmbaja – selle ohtuderikas selgitamine viib tulemuseni, mis pole sugugi ühene. Rafik Schami „Peotäis tähti“ (tlk Medea Jerser) on küll kirjutatud saksa keeles, aga tegemist on süüria autoriga. Lugu on esitatud Damaskuse poisi päeviku vormis. Sealse maanurga tegemistest meilt naljalt raamatuid ei leia, kuid päevapoliitika tõukel hakkab neid arvatavasti rohkem tulema. Soe ja südamlik, maailmapilti avardav teos! Poiss jutustab oma perest ja kodutänava rahvast, suhetest turistidega, esimesest armastusest, unistusest ajakirjanikuks saada, suurimast murest – isa tahab ta koolist ära võtta. Lugejamenu poolest jääb see küll tõenäoliselt arvukatele kerglastele päevikutele-blogidele alla.

Uudselt mõjub roboti robinsonaad Peter Browni „Pöörases robotis“ (tlk Jaan Sudak), kust saab välja lugeda pesuehtsa pagulasteema. Pärast laevahukku on saarel seninägematu monstrum, kes/mis padistab mingis arusaamatus keeles, kondab kohmakalt ringi, tükib ligi ega kavatsegi tuldud teed pidi tagasi minna. Loomade instinkt ütleb: oht, niikuinii tahab ta meid ära süüa! Roboti ja metsaloomade näitel selgitab Brown võõravaenu põhjusi ja annab nõu, kuidas sellele lõpp teha. Robot pühendub kohalike keele ja kommete õppimisele ning heade tegude tõttu on teda kergem omaks võtta.

Haldjate, inglite, deemonite, zombide jt kõrvale astub küborg Cinder Marissa Meyeri samanimelisest raamatust, Tuhkatriinu loo taastöötlusest. Vana oli mullu üldse küllaga. Jätkusid sarjad ja ilmusid järjed. Avaldati kordustrükke (umbes 30) ja Okasroosikesed-Punamütsikesed tulid kes teab millises versioonis taevas teab mitmekümnendale ringile. Tuttav teos vastses kuues on Antoine de Saint-Exupéry „Väike prints“ (tlk Ott Ojamaa), mille uued pildid serveerivad selle väikelastele mõeldud muinasjutuna. Jules Verne’i viiest paksust seiklusromaanist on saanud üks mitte eriti paks pildiraamat („Jules Verne’i imepärased reisid“); ehk õhutab väljaanne kunagi kätte võtma ka täismahus teosed. Tore temp on Dino Buzzati „Loomise“ (tlk Anne Kalling) taasväljaandmine Gerda Märtensi piltidega. Lugu ilmus Loomingu Raamatukogus 1988. aastal koos teiste Buzzati mõistujuttudega. Nüüd vaatad ja loed – huvitav, lastelegi jõukohane esimese Moosese raamatu alguse tõlgendus. Patune mõte – aga ka Looja ei suuda kiusatusele vastu panna. Ta lubab meisterdada paari karvutuid ja koledaid olendeid, kes on ainsana tema olemasolust teadlikud ja hakkavad tema nimel ilusat ning hirmsat korda saatma.

Väikese rahva keeleruumi ahtuse tõttu pole meie lastekirjanduses seda luksust, et ammu tõlgitud klassikaline teos tõlgitaks uuesti. Ferenc Molnári „Pál-tänava poistega“ on see siiski juhtunud (tlk Reet Klettenberg). Möödunud aastal ilmus uuesti ka Monteiro Lobato „Kollase Rähni vennaskond“. Seda tunneb kuuekümneste põlvkond „Kollase Rähni ordu“ (1964) pealkirja all. Uue väljaande puhul ütles laps minus, et eelmine oli parem, ilusamate piltidega (viimase osas pole ma nõus oma arvamust muutma). Tookord tõlgiti raamat vene keelest, kusjuures brasiilia kirjaniku lugusid polnud mitte tõlgitud, vaid need oli vene keeles ümber jutustanud Inna Tõnjanova. Nüüd on kõnealuse raamatu portugali keelest ümber pannud Janne Kukk. Raamatut ehivad Jean Gabriel Villini ja J. U. Campose pildid möödunud aastasaja kahekümnendatest, kui Nöpsnina sarja 23 raamatut esimest korda ilmusid. Uues väljaandes on muide märksa rohkem tegevust ja tegelasi, kõiksugu sitikad-satikad võtavad sõna ja toimetavad koos lastega. Nimed on nüüd tõlgitud. Markii de Rabico asemel tegutseb markii de Köntsaba, kes pole mitte krahv Kukuruusi, vaid vikont de Maisitõlviste pärija. Selle väljaande üle on hea meel! Teatav tihendamine ja lühendamine on tervikule isegi kasuks tulnud.

Mis saab populaarsest raamatutegelasest, kui tema autor on surnud? Midagi ei saa, teised kirjutavad edasi. Mullu ilmus neli lugu karupoeg Puhhist pealkirja all „Maailma parim karu“ (tlk Epp Aareleid). Igal lool on oma autor, kunstnik on imiteerinud osavalt Shepardi pilte, nagu autorid Paul Bright, Kate Saunders, Jeanne Willis ja Brian Sibley A. A. Milne’i teksti. (See pole esimene kord. Aastal 2009 ilmus David Benedicktuse „Tagasi saja aakri metsa“.) Puhhi austajana olin lugema asudes ette kriitiline. Siis tõdesin, et hmm, pole paha, mekib üpris milne’ilikult. Esmamulje settides selgub siiski, et pealispind, karakterid, stiil on küll sarnane, aga sellist mitmekihilisust, mis teeb Puhhist Puhhi, uued autorid saavutanud ei ole.

Võtsin nõuks kaeda, mis mõnest vanast sarjast lõpuks saanud on. Moni Nilssoni Tsatsiki sari pole (erinevalt nii mõnestki) alla käinud. Esimene raamat tõlgiti aastal 2001, järgnes veel viis osa, siis möödus pea kümme aastat ja viimaks ilmunud uued osad on ootuspäraselt sisukad. Mulluses raamatus „Tsatsiki ja oliivisõda“ (tlk Allar Sooneste) on käsitletud mitut teemat, ilma et see mõjuks kuhjamisena. Selles on Nilsson osav. Rootsi kirjanikule kohaselt lähevad talle korda ka ühiskonnaasjad. Tsatsiki perekonna Kreeka-poolsele osale avaldab mõju suurhotelli laiutamine saarel. Poisi isa plaanib oliivisalu ja perehotelli müüki. Traditsioonilist elukorraldust ähvardavad suured muutused. Lapsed arvavad, et neil on õigus otsustamisel osaleda, ja leiavadki lahenduse.

Timo Parvela Ella lugudest ilmus aastal 2006 kaks raamatut. Paus kestis 2013. aastani, nüüd on see Soome tragi teine klass taas meie lugeja orbiidil. Tegemist on väga naljakate ja väga eluliste juttudega. Nii-öelda tavaformaadile lisandus mullu „Pate päevaraamatu“ formaat. „Ella merereisil“ (tlk Elisabeth Arder) on omal moel pedagoogiline poeem: esitatakse kaks vastandlikku arusaama õpetajarollist, proovikiviks teine klass ja suvine paadiretk.

Hoogsa stardi on saanud Kazu Kibuishi koomiksisari „Amulett“ (ilmunud on viis raamatut, neli tükki eelmisel aastal, tlk Mario Pulver), Francesca Simoni „Hirmsa Henry“ osi tuli kuus (tlk Aire ja Mario Kivistik).

 Mõlemad sarjad on osutunud lugejate seas ülimenukaks. Kahe osaga jõudsid mullu lavale astuda Henrik Tamm ninja Timmy seiklustega (tlk Maris Sõrmus) ning Timo Parvela ja Bjørn Sortland teosega „Kepler62“ (tlk Rain Kooli). Esimene on, vaatamata autori eesti nimele, tõlgitud rootsi keelest, teisel on soome ja norra autor. „Kepler62“ on koomiksilaadse irriteeriva ja esteetilise kujundusega (ill Pasi Pitkänen) düstoopia meie maailmast, mis on katastroofi lävel. Inimkond otsib elu jätkamiseks sobilikku planeeti ja plaanib selle asustada lastega, kel tuleb üht arvutimängu mängides tõestada oma sobilikkust. Olgu jõukas või vaene, neil lastel pole perekondlikult eriti midagi kaotada. See troostitu maailm on kujutatud huumorivabalt, aga põnevalt.

Järjeraamat võib tekkida ka sel moel, et autor kirjutab loole eelloo. R. J. Palacio „Ime“ liigutas paljusid. Nüüd ilmus „Auggie ja mina“, mis koosneb kolme lapse minajutustusest (tlk Hels Hinrikson). Autor on vaatepunktide vahetamisel osav. Esimeses raamatus käis jutujärg käest kätte, misläbi saime aimu tavatu välimusega poisi ja tema lähedaste läbielamistest ja kohanemisest, kirusime kiusajaid ja pahandasime ükskõiksetega. Uues raamatus räägivad ka nemad oma loo. Autor laseb neid mõista, aga ei õigusta.

Noorteraamatuid kolme lehte lüües nimetan siinkohal need, mis pole seikluslik lembeulme ja kus ei tegelda ainult suhete ja suurekssaamisega. Neal Shustermani „Challengeri sügavikus“ (tlk Ragne Kepler) tuleb mängu vaimuhaiguse sügavikku laskumine ja taas pinnale tõusmine. Nicola Joon jutustab raamatus „Sina minu kõrval ja maailm meie vahel“ (tlk Rene Tendermann) neiu arvatavast haigusest, isekast emaarmastusest, mis on kujundanud tütrest tänapäeva Rapuntsli. Jasmine Warga lugu „Minu süda ja teised mustad augud“ (tlk Evelin Schapel) räägib enesetappu plaanivatest noortest. Leslye Waltoni „Ava Lavenderi iseäralikud ja kaunid kannatused“ (tlk Pille Kruus) on puhas maagiline realism – nagu oleks G. G. Marquez kirjutanud Joanne Harrise romaani „Chocolate“ (muide, pealkiri seisab just niisugusel kujul ka eestikeelse raamatu kaanel). See on tiibadega sündinud tüdruku lummav ja kummastav vaade reaalsele maailmale, minevikule ja olevikule, kus naised omi väekaid ja võluvaid asju ajavad.

Kas ausalt kerged ja üheplaanilised, aga hoiatavad ja õpetavad raamatud tuleks arvata ilukirjanduse või eneseabi liiki? Nii või naa, tarvis neid läheb. Daniel Höra „Väljatõugatus“ (tlk Triin van Doorslaer) jääb telefon laokile. Sellega tehtud ning omaniku kontolt postitatud fotod teevad poisist koolis paaria. Ulrieke Ruwischi raamatu „Laigid on kogu su elu“ (tlk Triin van Doorslaer) tagasihoidlikust neiust peategelane loob enesele Facebookis unistuste kuvandi (ilus, riivatu, julge), postitab fotosid, sõlmib suhteid, elab laikide ootuses ja saab väga haiget.

Keskmises vanuses lastele on tõlgitud sügava sisuga, põnevaid ja mõtlemapanevaid juturaamatuid. Autorite sõnum on selge: lapsega tuleb rääkida, usaldada tema arukust. Lapsed ongi väga arukad! Tuleb lasta neil olla nemad ise ja märgata, kui on vaja täiskasvanu abi ja tuge. Lisaks mõtlevad lapsed südamega ja nende kriitikavaba ja lootusrikast kiindumist vanematesse on teinekord lausa raske mõista.

Daan Remmerts de Vriesi „Tiigrisaares“ (tlk Kerti Tergem) võtab 13aastane endale vastutaja rolli: ta korraldab lahutuse tõttu liimist lahti emale ja endale reisi Indiasse. Ema on uskumatult enesekeskne, nii suhetes poja kui ka pärismaalastega. Poiss peab ema apse siluma, vaeva nägema, et temast hästi mõtelda. Ta on mures, et peabki nüüd jääma oma ema järele valvama.

Kristina Ohlssoni „Klaaslastes“ (tlk Allar Sooneste) vahetab perekond isa surma järel elukohta. Tüdruk tunneb, et majaga pole kõik korras, ning hakkab uurima selle ajalugu ja omanikke. Lugu võiks olla tondijutt, kui poleks realistlikku seletust, aga kummitamist ka ei välistata.

David Almondi „Minu nimi on Mina“ (tlk Mari Klein) lõpeb selle koha peal, kus aastal 2000 eesti keeles ilmunud „Skellig“ algab. Seal ei tundunud Mina kuigi erilise või veidrana. Siin on ta kummaline, paljulugenud, loominguline, väga (kooli) raamidest väljas. Raamatus järgneb üks mõttetera ja kummastav vaatenurk teisele. „Dvabausemool“ on Mina kirjand, mis tekitab lugejas naerusegust imetlust, aga tüdruku õpetajates ahastust. Lõpuks väljub ta oma maailma munakoorest ja leiab sõbra.

Lara Williamsoni „Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani“ (tlk Tiina Viil) on kaasahaarav romaan, rikas toimuva ja tunde poolest. Seal saab palju nalja, vaatamata suurele kurbusele. On sügavaid mõtteid ja kerget meelt, müstikat ja tõsielu. Poissi vaevab, et tal ei õnnestunud emaga enne tolle surma hüvasti jätta. Liiatigi kolib isa nad vennaga oma uue elukaaslase juurest, kellega lapsed rahul olid, mujale. Keegi ei selgita, miks. Eks tuleb siis ise lüngad täita, väikevenda toetada. Tõdetakse: taimed vajavad kasvamiseks vett, inimesed pisaraid.

Tõlkeilukirjanduses toimetab hulk usutavaid poisse ja hakkajaid tüdrukuid, kellega koos on lõbus – ja ka kireva ilmaelu asjad saavad üksiti selgemaks. Märkab ka autorite püüdu lastele meeldida ja võimalikult lihtne-loetav olla. Pildiraamatud rõõmustavad silma ja nende sõnum aitab kasvada. Kogu selles temaatilises külluses oma leidmiseks peaks aga leiutama väga peene kompassi.

Artikli aluseks on 2. märtsil Eesti Lastekirjanduse Keskuse aastakoosolekul peetud ettekanne.