Terminoloog ei ole terminaator

Tekstide koostajad, tõlkijad, terminoloogid ja tõlgete kasutajad peavad päevast päeva pingutama nii teksti enda kui ka kõigile kättesaadava teadmuse nimel.

TIINA PAI

Septembrikuu viimasel päeval tähistatakse rahvusvahelist tõlkijate päeva. Lihtsanagi näivate kriminaalromaanide tõlkija – muidugi ka autor – peab aga ennast usutavuse huvides kurssi viima valdkonnaga, sealhulgas oskuskeelega, alates politseitööst ja lõpetades kohtumeditsiiniga. Sekka võib tarvis minna muude erialade termineid, kui kuritegu leiab näiteks aset lennukis, haiglas, autoremonditöökojas või mujal spetsiifilist keelekasutust eeldavas kohas. Kui ka iga lugeja ei tea, mis on mõrvarelvana kasutatud lehtsilmusvõti, lisab oskussõna tekstile sügavust – isegi ilukirjanduse puhul ei pääse me termineist.

Peale tõlkijate puutuvad oma igapäevatöös terminitega kokku kahtlemata arstid, juristid ja teadlased, kuid terminid pole ainuüksi erialaekspertide ja tõlkijate pärusmaa. Need ümbritsevad meid kõikjal: kohtame neid päevast päeva ajalehes, kasutusjuhendeis, reklaambrošüürides, vaadates telerit, kuulates raadiot, uurides pakenditelt toitumisalast teavet, kasutades arvutit ja kodumasinaid jne.

Kes on terminoloog?

Termini „terminoloogia“ mitmetähenduslikkusest eesti keeles on kirjutatud mitmel pool.1 Ideaaljuhul jõuavad terminid kasutusse oskuskeelt arendavate ekspertide ja terminoloogide koostöös. Terminoloogi elukutse tekitab sageli segadust. Pärast vältimatuid terminaatorinalju tõsisemale lainele taandudes arvatakse, et terminoloog lihtsalt mõtleb uusi sõnu välja. Keele ja sõnadega on seos ju olemas ning selline töö oleks iseenesest imetore, aga päris nii loominguline see amet ei ole. Kes siis ikkagi on terminoloog?

Kaader James Cameroni filmist „Terminaator“ (1984). Terminaatorit kehastab Arnold Schwarzenegger.

IMDB

Eesti keele seletava sõnaraamatu“ järgi on terminoloog lihtsalt terminoloogia asjatundja, kuid see määratlus ei anna mõista, kust see asjatundlikkus pärineb või milleks seda kasutatakse. Eesti keele instituudi terminoloogia-osakonna juhataja Tiina Soon on selle ameti olemuse väga kenasti sõnastanud 2010. aastal Õiguskeeles avaldatud artiklis: „Terminoloog on siiski pigem uurija, kes kogub infot, otsib allikaid ja oskab neisse kriitiliselt suhtuda, võrdleb mitmes keeles terminivasteid, definitsioone ja kontekste, otsib seotud termineid või terminipesasid, analüüsib saadud materjali, konsulteerib konkreetse valdkonna asjatundjatega.“2

Euroopa Liidu terminitöö eripära

Üldjoontes seisavad samade üles­annetega silmitsi ka Euroopa Liidu institutsioonide tõlkeosakondade terminoloogid, kuid erinevalt kodumaistest kolleegidest suunavad nende töö spetsiifikat paljuski just tõlkijate vajadused ja süstemaatiline terminitöö on mõnevõrra tagaplaanil. Terminoloogid on seal oskuskeele ja ekspertide teadmiste vahendajateks tõlkijatele, kel tuleb kõik Euroopa Liidu õigusaktid ja paljud muud laadi tekstid eesti keeles võimalikult hästi edasi anda. Tõlkijad vajavad sõnaraamatutele, metaotsinguvõimalustele ja tõlkemäludele lisaks veel tööd hõlbustavat vahendit, mis sisaldab juba läbi töötatud, mõtestatud ja struktureeritud terminialast infot. Niisugune ongi ELi institutsioonides loodud Euroopa interaktiivne terminibaas IATE. Tõlkimise käigus teeb iga tõlkija oskussõnu uurides ka terminitööd ja kui on tõenäoline, et samade terminitega võivad silmitsi seista teisedki tõlkijad, talletatakse need koos lisateabega (kontekst, definitsioon, märkused jne) IATEs.

ELi terminoloogiat käsitleva doktoriväitekirja kaitsnud Ungari tõlketeadlane ja terminoloog Márta Fischer eristab termini kui kitsalt oskussõna definitsiooni kõrval laiemat. Selle kohaselt võib ELi dokumentides olla terminina kasutusel ka fraas või mis tahes muu keeleline üksus, mille ebajärjekindel tõlkimine võib kahjustada tõlke arusaadavust. Seepärast sisaldab IATE muu hulgas nimetusi, standardfraase ja muud sellist, mis klassikalisse terminibaasi ei sobi.

Teine tõlkepõhisusest lähtuv ELi terminitöö omapära on silmas pidada eri keelte mõistesüsteemide vastavust. Võib juhtuda, et vahel sünnivad täiesti uued terminid, kuna esmapilgul kõige sobivamat vastet kasutatakse sihtkeeles juba muu mõiste tähistamiseks. Või siis valib tõlkija/terminoloog mõiste sisulise täpsuse nimel sellise ümberütleva konstruktsiooni, mille peale tõlke lugeja mõistab vaid õlgu kehitada.

Meenutagem, et ELi institutsioonide tõlkeosakondades on tegemist eelkõige õigustõlkega ja selle tarbijaskond hõlmab kogu Euroopa Liidu nii geograafilises kui ka valdkondade mõttes. Tekstid peavad kõigis keeleversioonides olema sama tähendusega, üheselt mõistetavad ja ühtmoodi tõlgendatavad, sõltumata reguleerimiseseme olemasolust ühes või teises liikmesriigis.

Täpne termin võib päästa elu

Kui tulla tagasi terminitöö osakaalu juurde tõlkija ametis, võib täheldada teatavat nihet terminitöö kasuks, kahe eri ameti üha suuremat põimumist. Erasektoris on juba mõni aeg tagasi võetud suund sisuhalduse, tõlkimise ja terminitöö kompleksteenuse suunas. Algusest peale on ühendatud töövood, mis algavad terminite defineerimisest ja terminibaaside loomisest, oskuskeele sisekasutuse reguleerimisest, ning lõpevad staatilise ja dünaamilise sisu tõlkimise ja selle avaldamisega eri kujul.

On täiesti loogiline, et suured üleilmsed autotootjad, tehnikahiiud või meditsiinivaldkonna ettevõtjad soovivad nii tootmises, müügitöös kui ka lõpptarbijale mõeldud info puhul tagada terminiühtsuse ja eelkõige mõistesüsteemide vastavuse eri keeltes. Parimal juhul ei leia kliendid lihtsalt sobivaid tooteid või teenuseid üles, halvimal juhul võib aga tulemuseks olla tootepraak ja näiteks sõidukite või meditsiinitoodete puhul ei ole raske ette kujutada kõige tõsisemaid tagajärgi.

Inimene ja masin täiendavad teineteist

Tarbetekstide üha suurema tõlkemahu juures ei saa mööda masintõlkest. Tehisnärvivõrkudel põhinevate õppimisvõimeliste neuromasintõlkemootorite tulekuga on inimosaluseta vahendatud tekstide loetavus märgatavalt paranenud, kuid terminite täpsuse osas neid veel usaldada ei saa – need kipuvad olema liialt „loomingulised“.

Selleks, et masin leiaks õige termini, tuleks infot hakata talletama teisiti, semantiliste võrkudena, kus mõistete­vahelistel seostel on suurem roll kui klassikalises terminibaasis. Avalikus sektoris katsetatakse sellist lähenemist näiteks Euroopa Liidu väljaannete talituses. Sel suunal on kaks eesmärki: esiteks mõistete harmoneerimine kommunikatsiooni eesmärgil ja teiseks tõhus teadmushaldus, mistõttu on tarvis teave masinale söödavaks muuta. Masin ei ole inimene ja inimene ei mõtle nagu masin – nad täiendavad teineteist. Kui võtta kummastki parim, võib saavutada väga palju. Nii on see ka neuromasintõlke ning sellele eelnevate ja järgnevate tööetappide puhul.

Kuni tulevik veel päris käes ei ole ja koostöö masinatega ei suju tõrgeteta, tuleb hakkama saada praeguste vahenditega. Tõlkevaldkonnas tähendab see seda, et tekstide koostajad, tõlkijad, terminoloogid ja tõlgete kasutajad peavad üheskoos pingutama tulemuse nimel, milleks on nii tõlketekst ise kui ka tulevikku suunatud ja kõigile, sealhulgas masinatele, kättesaadav teadmus. Täpne terminivara on tõrgeteta suhtluse alustala igas eluvaldkonnas. Ehk johtub ka üks ulmežanri lemmikmotiive – masinate mäss – just segadusest terminite vallas?

Tiina Pai on Euroopa Komisjoni kirjaliku tõlke peadirektoraadi eesti keele osakonna peaterminoloog.

1 Vt Peet Nemvalts, Mõistestik korda, terminivara otstarbekaks. – Sirp 10. III 2017; Tiiu Erelt, Terminiõpetus. Tartu Ülikool, 2007.

2 Tiina Soon, Mõni ääremärkus terminoloogi töölaualt. – Õiguskeel 2010, nr 4. https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/tiina_soon._moni_aaremarkus_terminoloogi_toolaualt.pdf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht