Terav luulegraatsia

Livia Viitoli luulekogu „Suur suleaeg“ iseloomustavad sõnatäpsus, lummav kujundikasutus ning loo jutustamise oskus.

ANNIKA AUS

„Suur suleaeg“ on Livia Viitoli neljas luulekogu. Teos sisaldab luuletusi aastatest 1986–2020. 34 aastat on pikk aeg ja maailm selle jooksul palju muutunud, eripalgelistest ilmadest pärit luuletuste tervikuks sidumine tundub esmapilgul päris keeruline ülesanne. Abiks on siin olnud luuletuste rühmitamine.

„Suure suleaja“ esimene osa sisaldab enamasti ühiskonnakriitilise tooniga luulekangastusi, mille vahele on põimitud helgemaid, pisut unenäoliselt mõjuvaid mälestuspildikesi. Märksõnad nagu „mälestus“, „tagasivaatamine“, „mõlgutus“ kirjeldavadki kogu luulekogu olemust. Teise osa luuletustes on keskendutud rohkem sisetundele, mis on nii sügaval südames salaja (lk 32) ning kuidagi järele ei anna (lk 33). Kolmandas osas need tundmused eskaleeruvad ning pääsevad valla nemad on kogu aeg õhus, / võnguvad / nagu elektritraadid tuules (lk 49). Ekstaasini siiski ei jõuta, sest juba tuleb jätta hüvasti: viimase osa luuletused on suuresti lahkumisteemalised, sidudes kokku kõik, mis oli, on, mis tuleb (lk 66).

Õigupoolest mõjubki „Suur suleaeg“ melanhoolse, magus-nukra teosena, mis Livia Viitoli puhul sugugi ei üllata. Magusat nukrust õhkub juba tema esikkogust „Pääl ja sees“ (1991). Need kaks teost sarnanevad ka visuaalselt: mõlemad on kujundanud Inge Kudisiim. Kujundaja on taas teinud vaimustava töö – „Suur suleaeg“ on erakordselt ilus raamat. Hulk „Suure suleaja“ luuletusi on kirjutatud samal ajal kui „Pääl ja sees“, 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses. Paratamatult mõjub pöördumine luuletajatee algusesse ühtaegu igavikulise ja ka justkui luigelauluna.

Luigelaulule viitab ka luulekogu esikaas, kus on kujutatud valget linnutiiba: lugejale kangastub naiselikku ilu ja pehmust sümboliseeriv graatsiline luik. Hüvastijätmise tunne süveneb teose kõige hilisemas, 2020. aastal kirjutatud luuletuses „Kas?“, milles luulemina vaeb oma otsuseid ning püüab selgusele jõuda, kas on elanud õigesti (lk 61). Luuletuse algusread Kas ma olen suutnud vältida / seitset surmapattu? – ning lõpuvärss Kas mul on lootust? – annavad luuletusele palve või isegi viimse sakramendi dimensiooni. Tegu on sügava ja väga puudutava mõtisklusega. Hea möödub ja halb möödub, / aga hea jäljed on need, mis lepitavad.

Luuletaja, tõlkija ja kirjandusloolane Livia Viitol pälvis mullu Friedebert Tuglase novelliauhinna.

Erakogu

Viitoli luulekeel ja -stiil on läbi aja jäänud samaks. Varasemate aastate luuletused ei mõju uuemate kõrval võõrastena. Püsinud on ka sõna täpsus ja teravus, lummav kujundikasutus ning luule kaudu loo jutustamise oskus. Esile tuleb tuua elavad hingestatud looduspildid: Talle meeldib seista su selja taga, / lasta räägul käristada lõhki / augustiöö, mida sa armastad, / teravaks ihuda kuusirp su silme kohal. / Tema on su vöö, ülased üle öö, / sõnajalgade rivi su akna all (lk 53). Sellegipoolest ei ole „Suur suleaeg“ öökapiraamat, mida enne uinumist muigutada, kuna teos nõuab kiirete pildivahetuste tõttu pingsat kaasamõtlemist.

Viitolile on omane rääkida sümbolite vahendusel ning viidata teiste autorite tekstidele, millest mööda vaadates võib palju kaduma minna. Korduvalt vihjab Viitol näiteks Hans Christian Anderseni muinasjuttudele ja piiblilugudele. Leidub osutusi ka muusikale, maalikunstile, ajaloole, keeleteadusele. Omamoodi taustsüsteemi loovad luuletuste alla märgitud aastaarvud, eriti kui mõnd teksti on kirjutatud mitukümmend aastat („Põrguvärk“): ühelt poolt kinnitab see, et mõni teos vajab settimist, lihvi ja aega, teiselt poolt on aja kulgemine luuletusele, mis kõnelebki aja ja elu voolamisest, ilmselt olemuslik.

„Suurt suleaega“ lugedes turgatas korduvalt pähe Clarissa Pinkola Estési teose „Naised, kes jooksevad huntidega“ mõiste ürgnaine“. Estési teoses kirjeldatud ürgnaiselik jõud ja teravus on Viitoli sõnadeski selgelt tunda, eriti tugevalt kerkib see esile 2000. aastatel kirjutatud luuletustes. Tulisust võib tajuda ajaloo teemal, nt luuletus „Arhiiv õhus“ (lk 49): Ajalugu mängib peitust, / varjab sündmuste tegelikku kulgu, / kisub kirjadelt daatumid, / kaotab dokumente ja näopilte, / poolitab aastaarve, / jättes alles vaid sajandid. Toona, 2009. aastal, vaieldi Eesti ajalookirjutuse üle. Ökokriitilise luuletuse „Puhast leiba ja vett“ (2019) kirjutamise aegu kogusid Eesti ühiskonnas hoogu „Roheline reede“ ja kliimastreik.

Ürgnaine tähendab ka teadjanaist ehk naise teadlikkust endast ja end ümbritsevast, oma vaimumaailmaga pidevas ja lähedases kontaktis olemist. „Suur suleaeg“ peegeldab ühe ürgnaise luulevaimu sügavust ja avatust: Me kirjutame kergeks ennast, / vaim jääb avatuks, / käsi suletuks (lk 6). Teoses on hoogsat fantaasialendu, mõtete mõlgutamise lusti: Nüüd üle taeva ujub / hõrk vesiroos, / ta kõrval pikavurruline säga  / kas mitte armunud nad pole  / miks muidu rändavad kahekesi koos? (lk 14). Vahest on end luuletusse „Hääl“ (lk 38–39) peitnud ürgnaine ise? Kaseladvas keegi emand  / tema juba ammu elab sääl kui erak 

Livia Viitoli „Suur suleaeg“ paigutub hästi kahe teise mulluse luuleraamatu, Maimu Bergi luulekogu „Vanaema paneb vihmavarju kinni“ ja Piret Põldveri „Alati nii järsku“ kõrvale. Kõik kolm teost on nostalgilised ja kalduvad hõngama igatsust, kuid äratavad lugejas ühtlasi äratundmise. Neis kogudes on voolavust ning (luule)lugude jutustamise kergust, nii et lugedes vormub vaevata vaimupildikesi. Olgugi et need teosed erinevad oma tonaalsuselt, ühendab neid sõna teravus, mõtte sugestiivsus ning keelekujundite graatsia. „Suurt suleaega“ maitsed keeleotsaga, muigutad (lk 8) ning oledki lummatud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht