Teod: Tekst on erootiline objekt

J. R.

Noorel luuletajal Maarja Kangrol ilmus hiljuti kogu “Kurat õrnal lumel” (Verb, 2006).  

Maarja (paremal) ja Anna-Magdaleena Kangro. Elin Sütiste

Praegu on reegel pigem see, et debüteeritakse kole kiiresti. Sina oled olnud ettevaatlikum ja valivam. Kuidas hindad me praegust (luule)kirjastamist ja luulet? On see liiga tormakas ja kaootiline?

Maastik kihab vist päris võimsalt, aga see on ju hea, kui midagi kasvab. Ega eesti luule ole peenar, mida keegi peaks kuskilt ülaltpoolt rohima või kuhu võiks ainult valitud seemneid külvata. Entroopia luule vallas on üks süütumaid, raamat ei tekita (otsest) müra ega aja välja heitgaase. Kõigi postkastidesse satub vähemalt aeg-ajalt jubedaid läikivaid voldikuid – kui need ära keelata ja ettevõtetelt reklaamtrükiste jaoks ette nähtud summad kas või eneseotsinguteluule ja vemmalvärsside üllitamiseks välja nõuda, oleks tegu ulmelise nihkega paremuse poole. Aga kui rääkida eesti luulest üldse, siis mõne nädala eest ilmus näiteks Hasso Krulli “Talv”, ja kuni selliseid asju ilmub, on meil asjad kogusummas ju imehästi.

 

Su luuletused on kujundi- ja pildiotsingud, väikesed lood. On sul mingi oma mõtteline manifest või eesmärk, milline su luule – või üks kirjutatav luule – peaks olema?

Barthes arvas, et tekst on erootiline objekt: mina arvan ka nii. Ja mulle meeldiks, kui mu tekst oleks vähemalt tehniliselt meeldiv ja hea erootiline objekt. Iha liigub mööda kujundeid, see paneb ta tööle, ja tihti püüan ma teksti kokku panna võimalikult pingestatud ja paindliku haardega piltidest. Tahaksin luua sellist tekstiruumi, kuhu lugeja oleks irriteeritud tagasi tulema, kus ta tunneks end natuke raputatult, aga ikkagi hästi. Ja teksti eri kihtide alt, kas või absurdi alt, võiks aeg-ajalt olla tunda rahulikku, olemist jaatava mõtlemise sõrestikku, mis ei laseks lugejal ära uppuda. See on üks taotlusi, aga ma ei tea, kui hästi see mul on välja tulnud.

 

Siin on palju loodust, putukaid, linnukesi. On see siis loodusluule? Või on loodusluule kuidagi vähendav ja piirav mõiste?

Ma ei tea, loodusluule all peetakse tavaliselt silmas midagi kontemplatiivset ja ühtlasi distantseeritut. Aga nende putuka- ja linnuluuletuste hääl tõmbab putukad ja linnud inimeste maailma, õigupoolest suhestub nendega nagu võrdne võrdsetega, ei tee vahet “kultuuril” ja “metsal”. Püüan kujutada sellist hoiakut, kus inimene pole ei jõmm-ekspluataator ega patroneeriv teadja, samuti mitte liialdatult harras kummardaja, vaid aus ja siiras küsija. Kel on õigus küsida aeg-ajalt ka lolle küsimusi ja loodusega kakelda, kui ta sealjuures ainult aususe ja respekti säilitab. Ja kui inimene suhtub respektiga teistesse elusorganismidesse, on ta ju väga tore loom, minu meelest üks toredamaid üldse.

 

Tänan!