Teismelise eksistentsiaalse ängi pildialbum

Marieke Lucas Rijneveld näitab romaanis „Õhtute äng“ argiste üksikasjade kaudu väliselt vaga talupere julmust.

PEETER SAUTER

Marieke Lucas Rijneveldi üksikasjalikku ja ängistavat taluelupildistust lugedes võiks arvata, et tegemist on Hollandi sajanditaguse piimakarjatalu kirjeldusega – kõik tundub arhailine. Seda ehk radikaalsete kristlaste, nn reformi­luterlaste ühiskonnast võõrandunud kogukondliku elu pärast.

Tegelikult on kirjeldatu umbkaudu aastast 2000. Autor oli esikromaani arvutisse saamise kuue aasta jooksul, kui ta ilmselt end lapsepõlveängidest vabaks kirjutas, 21–27aastane. Teos lõi kohe läbi, sai väliskirjanduse Bookeri ja edasine on juba vaata et legend. Tõlked ja menu. Uued romaanid ja luulekogud. Autor pole teab mis kultuuriküllastunud: õppis koolis halvasti, elas isolatsioonis. Aga romaan on võimas: detailitäpne varjatult sarkastiline võõrandumise analüüs ja pilt.

Lugedes meenub kaks autorit. Viivi Luik ja tema „Seitsmes rahukevad“, kus varatark laps ei saa osalt toimuvast aru, ometi tundub muudest inimestest vaat et targemgi, salvestades kogu sõjajärgse koleduse mällu fotograafiliselt. Ja Ingmar Bergmani lood usu nimel laste ahistamisest ja pingetest kristliku moralismi kattevarjus, kusjuures neist kumab läbi täiskasvanute kahepalgelisus, silmakirjalikkus, näiteks „Fannys ja Alexanderis“. Frustreeritud täiskasvanud justkui maksavad oma eksistentsiaalsete ängide eest kätte lastele, kuigi ei saa aru, miks just, sest kõik käib armastuse sildi all.

Lapse pääsemine on põgenemine omailma ja lootus vanglasarnasest kodust ka päriselt pageda. Ometi adub ta, et see on lohutus ja illusioon, mis iial ei teostu: ta ei tuleks üksi toime ja nabitaks kinni. Pealegi on suhe ahistavate vanematega ambivalentne. Ta näeb, et vanemad kannatavad ja omal moel armastavad teda. Laps vihkab vanemaid ja laseb neil oma fantaasias surra, ent ootab ometi kröömikestki vastuarmastuse ilmutamist, mida aga ei tule ega tule.

Marieke Rijneveldi puhul lisandub veel ebamäärane seksuaalne orientatsioon: ta on sündinud tüdrukuna, aga identifitseerib end mõlemasoolisena ja võtab lisanimeks Lucas. Et varjata rindade puudumist, kannab ta nii kodus kui ka koolis võidunud narmendavat jopet, mille nöörid on ilast ja tatist kõvaks kuivanud – see annab põhjust narrimiseks. Nagu neist surutistest veel vähe oleks, upub kanalile uisutama läinud vanem vend ja Marieke tunneb end süüdi, sest oli jumalat palunud, et jõulu­roaks tapale määratud lemmikjänese asemel sureks vend. Elus suri vend, kui Marieke oli kolmene. Raamatus on tragöödia ajaliselt edasi nihutatud ja jutt on pigem varateismelisest tegelasest.

Alla kümneaastane Jas, kes sündinud tüdrukuna, aga on pigem androgüün, elab koos vanemate vendade Obbe ja Matthiese ning noorema õe Hannaga talus, kus peetakse piimakarja ja tehakse juustu. Väliselt on elu vaikne, lausa idüll, vanemad korralikud ja töökad pühendunud kristlased. Jah, manitsevad lapsi korralikult käituma ja karistavad lohakuse eest, kui sügavkülmast sinki võttes on unustatud külmik uuesti võrku lülitada ja üheskoos puhastatud oad lötsiks sulavad. Kui vaja, rebivad laest sinna kinnitatud helendavad taevatähed, kui vaja, lasevad lapsel puruks taguda savilehmast korjanduskarbi, kuhu koguti raha pleieri jaoks (see võinuks teda klassikaaslastele lähendada), ja rekvireerivad kogutud rahanatukese. Isa hoop jalaga tagumikku on tavaline kristlik kasvatusmeetod.

Hollandi kirjanik Marieke Lucas Rijneveld pälvis 2020. aastal romaaniga „Õhtute äng“ rahvusvahelise Bookeri auhinna.

Jeroen Jumelet / ANP / AFP / Scanpix

Jään korraks mõtlema, kas raamatut on lugenud Marieke nüüdseks üsna vanad vanemad: ema, kes end pärast poja uppumist surnuks üritas näljutada, ja isa, kes pühendunud tööga kogu pere ülal pidas. Mida mõtlesid ja kas midagi ütlesid? On nad seda kommenteerinud? Kas on ilmutanud kristlikku andestust? Oletan, et nad on siiski jäänud enesele ja kristlikele põhimõtetele truuks ning ehk palvetavad hukka lastud ja emantsipeerunud tütre eest. Too pihib, et palvetas juba lapsena jumala poole, et vabaneks jumalast ja saaks iseendaks. Ja ennäe, jumala abiga (või siis abita) ongi saanud.

Näiliselt kirjeldatakse vaid argielu, üksikasjaliselt, täpselt, ja selle kõrval salaelu, nii isiklikku kui ka noortevahelist, esimesi seksuaalseid otsinguid. Näiteks masturbeerimist kaisu­karuga, millega jäädakse kohe vahele ja patune karu saadetakse puhastusele pesumasinasse. Ometi hiilib üleannetu tüdruk öösel õue, päästab märja karu pesunöörilt ja surub jope alla, mida ta iial seljast ei võta.

Näiliselt sündmustevaene elu on rikas suhtepingetest. Suletud väikese grupi armastuse-vihkamise suhted on harjumuspärane turvaline keskkond, kust on raske välja murda. Võib arvata, et autor liialdab pisut, aga ei lähe siiski suureliseks ega sentimentaalseks. Raamatus segunevad naiivsus, eluvõõrus ja varatarkus, kibestumus, elutüdimus ja -pettumus.

Lapsepõlve kirjeldab kahekümnendates noor, aga täiskasvanud lugejal on ometi lihtne sellega kaasa minna. Võib peaaegu öelda, et nihilistlik tekst on kogupereromaan ja peaks puudutama nii kõigi ja kõigega konfliktis mässavaid teismelisi kui ka nende vanemaid. Ja see on suur väärtus. „Õhtute äng“ on sild põlvkondade vahel.

Leidub motiive, millele ma päris pihta ei saa. Millest tuleb kujutlus, et keldris varjatakse juute või elavad juudid? Kas vanemate jutust või nähtud filmidest? (Aga televiisorit näeb harva, sest aparaat on suletud kapis ja kui see sisse lülitatakse, vaadatakse vaid ontlikke turvaprogramme või piimahindu.) Miks surub Jas oma nabasse knopka, nii et verd niriseb, ja jätabki sinna, kuni knopka kattub verekorbaga? (Enese­vigastamine on teismeliste hulgas küll üsna tavaline …) Kas see imitatio Christi peaks vähendama hingevalu, ängi, süütunnet surnud venna pärast?

Raamat on täis paradokse. On talumatu, kui isa kõhuvalus vaevlevale teismelisele tütrele sõrmega klistiiri teeb ja rohelist seepi tagumikku pressib. Isa sõrm tagumikus on hiljem hirmumälestus, ometi võib seda ka igatseda. Isa sõrme võib lausa pidada üldistavaks kujundiks, mis võtab kokku tärkava seksuaalsuse, kristlase julmuse laste kasvatamisel ja isa-tütre ambivalentse suhte. Näpu pühib isa pärast operatsiooni kampsunisse puhtaks ja võtab sama käega riiulilt magusa koogi, mille sööb ära muidugi ise.

Tunnuslik on, et väliselt ülimoraalsetel vanematel on puudeid. Isa ei võta jalavigastuse tõttu iial pikki pükse jalast ja lonkab (ega jaksa üleannetuid lapsi taga ajada). Emal lotendavad suureks jäänud riided anorektilise keha ümber ja nägu läheb kortsu. Mõlema nägu on ka naeratades murekortse täis. Võib arvata, et karmus ja purism peaksid korvama füüsilisi puudujääke, aga võib-olla ongi nende tulemus. Quasimodo moodi inetu inimese hingeõrnust siin pole, pigem kumab kristlikku sadismi.

Ka lastel tuleb ette küllaga julma käitumist (see pole küll laste puhul üllatav): uputatakse hamster ja paaritatakse eri suuruses küülikuid, nii et väiksem surnuks seksitakse. Seda tehakse ehk poolteadlikult, aga eks ikka teadlikult ka. Kujundiks kasvavaid argimotiive on küllaga. Kärnkonnade kevadine üle tee aitamine päädib sellega, et Jas viib kaks konna koju ja peab neid salaja oma toas, lootes, et konnade paaritumine (millele üritab jõuga kaasa aidata) vabastab krambist ka vanemad ja nad leiavad tee tagasi paaritumise juurde.

Veel mõni kujundlik motiiv. Isa kinnitab pööningule nööri peategelase lemmikjänese Djeuwertje poomiseks ja nimetab ise nööri kiigeks. Peategelane arutleb mõttes, kes see kõlbaks poomiseks ka emale, ja leiab, et jääb väikeseks: ema kael ei mahuks sisse.

Poeg Matthiese jõuluaegse surma järel visatakse majast välja jõulukuusk ja ehtetäht kuuse tipus unustatakse maha võtmata. Kuivav kuusk jääb tükiks ajaks õue vankrile konutama ja meenutab Matthiese surma. Jas aga võtab maha väikesed kuuseehteinglid ja katsub mõtlikult nende nokusid. Suur huvi poiste nokude vastu (ja mitmed poisid neid ka uhkusega demonstreerivad) läbib niidina kogu raamatut. Selles on nii kadedust kui ka imetlust.

Isa ja ka vanem vend Obbe taovad pead krooniliselt vastu voodiotsa – juba enne uinumist, aga samuti magades. Obbel on sellest peas sinikas. Ühtlasi on Obbe julm poiss.

Nii võiks pikalt jätkata. Raamat on rikas täpse elukujutuse poolest, olgu siis argielu või lapse varjatud salailma puhul, mis on kohati samuti vägagi argine. Sordiinialune kujundlikkus ei muutu iial deklaratiivseks. On tunne, et raamat on rullunud lahti ise ja autoril polnudki vaja palju teha. Lihtsad tegelased on kristliku dogmatismi vangis, mis tundub tänapäeva Hollandis veider ja anakronistlik, aga ennäe, siiski võimalik. Peategelane räägib tavamaailmast, mida telekast vaadata ei lubata, justkui teisest maailmast, ometi elab meie mõttes teises maailmas ise.

(Pere)vägivald ei kao maailmast kuhugi, kuigi võib olla rüütatud süütusse ja vagadusse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht