Tarkusesuled

Jaan Tooming

Toomas Paul oma traktaadiga „Seitse sabasulge” on jõudnud tarkuse piirimaile. See raamat on eesti kirjandusloos unikaalne. Püüd anda tervikpilt inimeseloomast, tema arengust ja kaasaja maailmapildist on erakordne püüe ja ka õnnestunud, teatavate reservatsioonidega. Toomas Paul ei ütle „inimene”, vaid „inimeseloom”. Jah, raamatus on palju inimeselooma võrdlusi loomade maailmaga. Tekib mulje, et inimene on ikkagi veel üpriski  madalal astmel, väga lähedal loomariigile, kust ta pärineb. Mõnes mõttes võib näha ka kaasaja degeneratsiooninähte, võrreldes inimeselooma varasema ajalooga. Näiteks mälu küsimus. Tänapäeva inimene ei õpi enam pähe nagu vanasti kultuuriinimene, kes oli kodus piiblis, antiikkirjanduses ja üldse kõrgkirjanduses – luules ja proosas. Ta võis vestlustes vabalt tsiteerida PEAST piiblit, kirjandust, et leida side minevikuga ja seostada see oma  kaasajaga. Haritud kaasvestlejad saavutasid omavahel kontakti.

Praegune inimene on arvuti, Interneti ori, ta ei loe enam, haarab uusi teadmisi, laseb need ühest kõrvast sisse ja teisest välja ning muudkui sumpab informatsioonitulvas. Toomas Paul ütlebki, et kui XX sajand oli energiasajand, siis ilmselt XXI sajand kujuneb informatsioonisajandiks. Kuid selle eest hoiatas juba Stanisław Lem oma esseedes: inimene  upub sellesse tulva ning kaotab lõpuks pea. Ka on Internet täis prahti ja solki, mis risustab meie kaasaegse teadvust: porno, pseudoteadused, pealiskaudne info, millel puudub sügav sisu.

Autor ütleb, et ei taha olla originaalne, kuid praeguses eesti kultuurikontekstis on ta väga originaalne, sest seesugust raamatut pole, ja kardan, et keegi teine meil praegu ei suudakski midagi sellist kirjutada. Paul on  sügavalt harinud ennast evolutsiooniteoorias, jälgib suure tähelepanuga oma kaasaja ilminguid ning toob oma mõtete toetuseks ohtralt tsitaate autoriteetidelt, peamiselt teadlastelt, saavutades unikaalse resultaadi. Väga huvitavad on Toomas Pauli arutlused algkristluse üle. Eks siin kuma läbi ka tema õpetaja Uku Masingu mõju, kuid see ei sega, pigem aitab kaasa teema sügavuti arendamisele. Näiteks mäejutluse käsu kohta saame teada, et kui lüüakse paremale põsele, siis pööra teine ette. See õpetus saab teoks ilma kakluseks pööramata ainult seadustega reglementeeritud ühiskonnas, kus lüüakse käeseljaga, mitte rusikaga näkku, et teine nokauti lüüa. Ja solvatu võib kohtu poole pöörduda. Kuid Jeesus õpetas olema üle ka seadustest ning andma võimaluse lüüa uus laks. Seega – olles alandlik, jõuab löödu tõelise üleolekuni lööjast. 

Peatükk „Küünik Jeesus” on väga huvitav lugemine. Juba Masing rääkis, et vana testamendi prohvetitele olid hilisemad küünikud just kõige lähemad. Jah, nüüd on moes vaadelda küünikute vaateid ja võrrelda neid algkristlaste ja Jeesusega, kuid siiski kõhklen nimetamast Jeesust küünikuks. Tema puhul on lihtsalt küünikute elu ja vaadetega kokkulangevusi. Jumal Jeesus tegelikult ei sarnane kellegagi, TEM A on tõeliselt „originaalne“. On  raamat näiteks Jeesuse huumorist, kuid kas saab seetõttu nimetada Jeesust humoristiks? Kuid Jeesuse väljendustes on küll palju irooniat, see on õige. Toomas Paul on kirjutanud tõeliselt huvitava populaarteadusliku traktaadi inimeseloomast. Seda soovitan lugeda kõigil, kes huvituvad inimeselooma olemusest ja tema kohast evolutsioonis. Usun siiski, et evolutsioonil on siht, eluvägi, sest selleta oleksime  lihtsalt ummikteel. Paul loodab ka, et areng ei lõpe, et tuleb midagi uut. Siin ta oma arutlused katkestab. Kahju. Näiteks bioloog Lynn Margulis vaatleb oma raamatus „Mikrokosmos” elu arengut miljardite aastate jooksul ja usub, et see läheb aste-astmelt edasi. Ta räägib isegi tulevasest rohelisest klorofüllinimesest. Et Margulis oli astronoomi ja ulmekirjaniku Carl Sagani naine, võib oletada, et küllap siit ka tema julgus vaadata tulevikku ja  oma kujutlustes fantaseerida.

Ka Toomas Paulile tahan soovitada julgust toetuda ikka oma mõistusele ja Jumalale ning mitte koormata end autoriteetidega tõestamaks oma mõttearenduse õigsust. Ikka rohkem kujutlusvõimet ja julgeid hüpoteese! Lõpuks, puudutades evolutsiooni, millest Toomas Pauli traktaadis nii palju juttu on, tahan meenutada XX sajandi india tarka Sri Aurobindot. Tema on julgelt rääkinud evolutsiooni  järgmisest astmest, kuhu inimene peab püüdlema, et vabaneda oma instinktidest ja loomalikkusest, kust pärinevad paljud jubedad omadused, mis võivad inimkonna hukatusse viia. Aurobindo püüdis pioneerina elada koos Emaga sellel uuel astmel ja rääkis julgelt Jumalikust Elust, kuhu peab inimene jõudma, kus pole enam loomalikkusest jälgegi ja kus valitseb harmoonia ja uus maailm, mis õitseb ja kannab vilju, mis ei mädane, VAIMU VILJU !!!