Tammerraamatuist parim!

Priit Aimla

  Lauri Vahtre, Absurdi impeerium. Tammerraamat, 2007. 208 lk.

 

245 krooni pole hea raamatu eest palju. Sain Lauri Vahtre “Absurdi impeeriumi” ja nautisin seda mitu õhtut. Tammerraamat pole küll minuvanustele põnevusi tootev kirjastus, aga see on nii vaimukalt ja tihkelt serveeritud, et kunstnik Andres Tali vääratus kaanel tekitab kohe tõrget. Kui kirjutada absurdi kirillitsas, on mõte mõjusalt paigas jah, aga miks siis u asemel Ц, r asemel я ning i asemel ukraina kahetäpiline? Ju autor pugistab naerda: narr, ka see on absurd! – aga kiirpilk ei lase pealkirja välja lugeda; kui just nimme ostma ei lähe (mina läksin), ei taipagi, millega tegu.

Nagu autor isegi kordab, on absurdianekdootide arv mõõtmatu, sellepärast on kentsakas lugeda ühte ja sama pisinäidet raamatu algusest ja lõpust. Lk 9 kolmandal real toodud terve mõistuse tüssamise näide “üks buss pööras vasakule, teine buss oli sinine” kordub lk 204 lõpupoole.

Lk 174 on paika saanud üks ütlemata õige märkus: kui Stalini ajal tunti end nagu ühes suures vangilaagris viibivat, siis Brežnevi ajal hakkas tekkima hullumaja tunne. – See käib kogu raamatu kokkuvõtteks hoopis etemini kui peatükk 6.3. Selles märkan mitut juhuslikku, küsitava  veenvusega anekdoodinäidet; kurvastan mitmete loetlemata tõsielulugude üle (kas või Hruštšovi kõnekatke: praegusel ajal ei ole Nõukogude Liidus ühtegi poliitvangi; need, kes on, süüdistagu ainult iseennast; nõukogudeaegsete estraadinäitlejate põhinipi rääkimata jätmine – nn Raikini sammas (Arkadi Raikin pistis kavva meelega sisse mõne vinge, ilmselt absoluutselt keelatud sõna või mõtte, mille ärakeelamisega jäi mõni hirmuäratav, ent leebem lauseke alles); lk 203 lõpus tsiteerib autor (mitte just täpselt) sketši, mille autoriks võin end pidada kas või raamatus “Naliaad” (1973) lk 6-7 trükitu põhjal.

Kuna mõnestki vihjest adusin tahet/võimalust avaldada teos ka inglise keeles, siis tulnuks ehk kuskil täpsemalt ära seletada ka üha korduva vene sõna “nomenklaturtšik” iva.

Väike maitseküsimus. Kui Lauri Vahtre ei jää alla Mart Laarile, siis pole midagi kurta ega kobiseda. Kui Shakespeare ei jää alla Mart Kivastikule, siis kõlab see minu arust tohmakalt: eelkäija ei saa ju alla jääda sajandeid hiljem tegutsejale? Ma’i vaidle, ilmselt on ka sedapidi võimalik. Igatahes Daniil Harmsist rääkides võib ju möönda, et ei jää alla Lewis Carrollile, ent võrdlus Monthy Pythoniga tundub väär: nagu pandaks maadlema Heiki Nabi ja Jaan Jaago. Üldiselt on meeldiv tunda, et Vahtre oma partnerit usaldab, aga mõne ei eriti segase anekdoodi puhul kipub ta putru küll lusikaga suhu toppima; nii juhtus lk 40 Nikita ja kolhoosnike puhul, kus “naljatasid” seisab rõhukirjas.

Ütlen asja keskel kohe ära, et väga paistma ei jääks, ühe mind ärritava kirjaviisi. Juba meie (LVga) ühistel seadusetegemise aastatel (1992–1999) olin välja töötanud kindla seisukoha, et ja/või on poosetamine ja ülepingutatud väljendumistava. Lauri kordab seda ikka, üha ja aina. Nagu lk 119 ülalt 7. rida: “Jättes ostmata liiga kalli ja/või eriti madala kvaliteediga kauba. Oli see kallivõitu või muidu rämps, ostmata jäi ikka, ka siis, kui mõlemad omadused kokku said!” Üldse on raske leida näiteid, kus ainult “ja” või “või” sisuliselt või grammatiliselt loo kihva keeraks!

Kasutan siin oma vanema ja tohutult välismaal käinud seltsimehe eeliseid (käisin Rootsis 1989) ning ütlen lk 71 kohta, et kohalik KGB ei andnud iialgi soovitusi välismaale sõiduks. Niisugust riski ei võetud eales, koguni Karl Vainot Soome saates (kui pole käinud, siis prostite!). Juhtkonna ja parteikomitee soovitused käisid julgeolekust läbi; kui need sealt tagasi tulid, tähendas see, et probleeme ei nähtud.

Raamat peab ikka väga vigadetühi olema, kui hakkad juba lausa süütu sõna pärast norima. Lk 46 räägib Vahtre, et eestlaste, lätlaste ja leedulaste valdav enamik ei armastanud kuigi palavalt sõjaveterane – siinkohal võiks ju lihtsalt öelda “peaaegu mitte keegi”.

Nagu tõelises tarbijaga tagasisides, haakun ma nüüd lk 51 üleskutsega: kui keegi tuvastab toote, mida oli järjekindlalt saada kogu N Liidus kogu nõukogude aja jooksul, andku mulle teada. Sõbrad, aga neljakopikane soodapakk! Nii kui ostukorvi asetasid, panid ruttu kassa poole punuma, sest pakid ajasid kõik soodat välja – küllap lausa GOSTi kohaselt! Aga veel üks asjalik kõhutäide, mida oli isegi Itkoli poes (Elbruse jalamil) ainsana peale Jaapani vihmavarjude: Eestis tehtud sprotipasteet!

Räägin veel rahast ja kogu lugu. Lk 72 teises lõigus tõdeb Lauri Vahtre, et mingeid rahavahetuspunkte ei eksisteerinud. Välismaa oli neid küll täis, aga seesugust makulatuuri nagu rubla ei olnud ette nähtud vahetada! Ning raha, mis välismaale sõitjale anti, oli küll väikses koguses, ent mitte lausa mõnekümne dollari väärtuses! SDVsse 1969, Poolasse 1971 ja ka Vietnami 1984 vahetati pro Nase 110 rubla! Kummati oli lubatud veel üle piiri viia 30 rubla, mis Ida-Euroopas täiendavalt lahti vahetati; põhjendust ei suutnud ma välja mõelda.

Mis puutub aga mahamüügiartikleisse, siis ei saa unustada gruusia ja armeenia konjakeid (meie hankisime läbisõidul Moskvast) ja ka kohviube, lihtlabase hinnavahe tõttu (meil oli kilo 4.50). Vietnamis tehti rahaks suur kogus triikraudu, mis küll pingevahe tõttu (meil 220 V, seal 110) ei  silendanud…

Meenutusväärset on muidugi tonnide kaupa ja nõuda või soovitada, et kogu see absurd, millest suur osa oli ikkagi mattev masendus ja õilmitsev õudus, ühte raamatusse lükitaks, oleks laustobedus. Pole ka kindel, et iga lugeja selle üle elaks. Ja ikka lisan kaks tõika, mida lootsin siit kah leida.

Kui 1970. aastal läks lahti kodumaiste sõiduautode Žigulide tootmine (paar esimest aastat itaallaste hoolsa tehnilise kontrolli all, see andis esimestele ostjatele mõnusa edumaa!), siis hakkas tehas kandma magedat nime VAZ – ju vist Volga jõe tõttu V –, kuid eelnenud nimevõistlusele laekus ka uhkelt-välismaiselt kõlav VIL-100, mis oleks tähendanud muidugi Lenini juubelit. Ei meeldinud!

Teine lugu on anekdoot. 21. juulil 1969 käisid ameeriklased Kuul ja 22. juulil kutsus Brežnev kosmonaudid kokku: Keskkomitee on otsustanud meie avaruslendureid usaldada ja saata laev Päikesele! Keegi kosmonautidest julges vihjata: Leonid Iljitš, kas me seal mitte ära ei kõrbe? Ja peasekretär vastas suureliselt: Partei on kõigele mõelnud, te sõidate sinna öösel, kui päike ei paista!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht