Tagasi hariduse juurde!

Martin Oja: „Teadmisi tuleb säilitada nagu liike ökosüsteemis. Me ei pruugi hetkel aimata, millal kedagi või midagi vaja läheb.“

MAARJA PÄRTNA

„Sõnumeid sisikonnast“ on mitmekülgne jutukogu, mille stiilitelje ühes otsas paikneb unelev maagiline realism, teises aga terav ühiskondlik satiir. Sotsiaalkriitilise hoiakuga ilukirjandust lugedes taban end aga alati võib-olla naiivsevõitu küsimuselt: miks on kriitilise idee vahendamiseks eelistatud ilukirjanduslikku vormi teistele žanridele, kas või näiteks arvamusloole? Kuidas sina oma valikut põhjendad?

Martin Oja: Ilukirjanduses toimub idee vahendamine sageli täiesti vastupidiselt. Kui arvamuslugu ehitatakse üles argumendi ümber, siis ilukirjandusse imbuvad ideed peaaegu ise, spontaansemalt, kombineerudes teose teiste kihtidega, vahel ka minnes üksteisega vastuollu ja sarnanedes rohkem päris-elu segadikule, kutsudes esile isegi paradoksitunnet. Lugeja seisukohalt aga toimivad teistsugused mälumehhanismid. Veenda kedagi ilukirjandusega on salakavalam, sest sellele ei lähene lugeja nii valvsalt ega ole pidevas kahtlemise või verifitseerimise režiimis. Teiselt poolt ei ole siin kommunikatsioon nii otsene ja üheselt mõistetav. Sa ei saa ega tohigi kirjutajana eeldada, et kõik sinu tekstist ühtmoodi aru saavad. Ilukirjanduslik teos on paratamatult lugejapoolsest otsast avatud, lõpliku tähenduse annab lugeja. Pealegi on heas teoses palju kihte ja lugeja ei pruugi kõigiga haakuda. Ta võib keskenduda loole, teksti või stiili mõnule, mõnele teisele, nii-öelda kõrvalisele ideele – ja tal on selleks täielik õigus.

Sinu jutus „Tsirkus“ vaidlevad ema ja isa: üks soovib last tsirkuseetendust vaatama viia, teine aga mitte, tuues põhjenduseks tsirkuseloomade julma kohtlemise. Konflikt lõpeb ema otsusega telgitagustes toimuva ees silm kinni pigistada ja laps siiski jalgrattaga sõitvaid karusid vaatama viia. Kas vanemad peaksid sinu arvates lapsi loomaõigusluse küsimustes sihipäraselt harima või võib selle töö rahumeeli ka näiteks meediale ja internetile jätta? Koolis neid teemasid Eestis vist veel ei puudutata.

Eks see ole igaühe südametunnistuse asi. Loomade õigused kuuluvad kahtlemata kogu selle paketi juurde, mida vanemad lapsele õpetavad selleks, et lapsest „hea inimene“ kasvaks. Koolides võiks muidugi palju rohkem ökoloogiast rääkida ja loomade kaitsmisest selle raames. Laiemas kontekstis on põhjuseks ikkagi inimese enda ellujäämine. Suhtumine loomadesse on paratamatult mudel, kuidas suhtuda teise inimesse, keskkonda, teistesse elusolenditesse. Põhjendamatu julmus ja piinamine ei ole jätkusuutlikud. Austus kõige elava vastu on võimaldanud loodusrahvastel paljude põlvkondade vältel hakkama saada nii, et püsib inimese ja keskkonna vaheline tasakaal.

Selles mõttes on õhtumaised ideed, mida on enim võimendanud Aristoteles, Descartes ja kristlus, teinud palju kurja, loonud põhjendamata dualisme keha ja hinge, oma ja võõra, inimese ja looma, mina ja teise vahel. Dualism võib olla ajutiselt kasulik mõtlemisvahend, aga selle tõeväärtus iseenesest on kahtlane. Viimase poole sajandi jooksul on tõestatud, alates fenomenoloogiast ja lõpetades kognitiivteadustega, et keha ja hinge erisus ei pea paika, inimene mõtleb kehaga või teisisõnu: keha on hingestatud.

Loos „Unustuse kuldne kõla“ parodeerid saadet „Eesti otsib superstaari“ (sellest on seal saanud „Eesti otsib superparmu“) ning pilkad seeläbi nii silmakirjalikku „kõik müügiks“ hoiakuga meelelahutusäri kui ka juhmivõitu meediatarbijat. Kui head või halvad on sinu meelest lood eesti meediatarbija kriitikameelega ning eesti meediakriitika kui sellisega üldisemalt?

Vaatemängud iseloomustavad ühiskonda, peegeldavad ajastu nägu. Selles mõttes pole juhuslik, et paljudes düstoopiates, alates kunagisest kultusfilmist „Jooksev mees“ („The Running Man“) Arnold Schwarzeneggeriga ja lõpetades „Kuningliku lahingu“ („Battle Royale“) või „Näljamängude“ („The Hunger Games“) saagaga, on loo keskmes omamoodi gladiaatorite show, kus valitsev klass paneb alluvad elu ja surma peale võitlema. Huvitava näitena võib tuua ka kümmekond aastat tagasi USA indie-produtsentide tehtud „Parmukakluse“ („Bumfights“) sarja, mis keelati mitmes riigis ära ning tõi tegijatele kaela kohtuasjad. „Parmukaklus“ joonistas oma ebakorrektsuse juures väga hästi välja need piirid, mida ühiskonnas parasjagu peetakse lubatuks ja mida mitte. Eks ta toob välja ka vaataja enesele kehtestatud piirid.

Usun, et eesti meediatarbijaga on lood keskmiselt head. Wrestling ja pesapalliülekanded pole siin ju eriti populaarsed. Eestlasel on ikka omajagu tervet talupojamõistust. Selle taga on ka kogemus nõukaajast, kus igasugusele avalikule meediale läheneti juba ette iroonia ja ettevaatusega, et eks näis, mida siis nüüd meile kokku valetatakse. Meediakriitikaga on aga suhteliselt igavad lood. Nii positiivne kui ka negatiivne arvamus töötab ühtviisi reklaamina ja toob kõnealusele tekstile ainult tähelepanu. Selles mõttes näib praegusel ajastul kriitikul võim puuduvat: ta ei saa parima tahtmise juures teksti hävitada. Autori maatasa tegemist võivad küll proovida ametnikud-tšinovnikud, nagu Kenderi juhtumi puhul hiljuti näha oli.

„Töövestlus“ on ühe võimaliku onupojapoliitika juhtumi lugu. Eestit nimetatakse „üheks väikeseks sumbunud riigiks, kus maksab raha ja kasumi võim“ (lk 63). Peategelane Anderson mõjub selle hinnangu taustal resigneerunud intellektuaalina, kes küll mõistab olukorda, kuid ei suuda või ei soovi selle muutmiseks midagi ette võtta. Kuidas sa võimu ja vaimu suhet Eestis praegusel hetkel iseloomustad (näiteks kitsamalt selles osas, mis toimub kõrghariduses)?

Haridus võiks olla üks Eesti edu ja püsimajäämise trumpkaart, esiteks otseselt, tehnoloogilise ja oskusteabe kaudu, teiseks aga humanitaaria vallas, mis toetab nähtamatult, pikaajaliselt, kaudselt. Seda viimast peab veidi selgitama. Näiteks kui XIX sajandil poleks olnud kultuurilist ärkamist, poleks ka tekkinud omakeelset ärikultuuri, eestimeelset kapitali. Nii on ka ärimehed, kes ka mitme aasta jooksul ühtegi raamatut ei loe, oma papi eest võlgu kirjanikele, filmiloojatele, kunstnikele ja muusikutele. Õpetajatele ja raamatukoguhoidjatele otse loomulikult ka.

Kui lakatakse eestlastele identiteeti ja narratiive punumast, süvenevad praegused tendentsid: kui paljud pangad või marketid on eestlaste kätes? Ja paljud võiksid olla? Samasugune probleem on praegu teravalt esil välismaiste metsa­firmadega, kes püüavad jupikaupa meie rohelist kulda enda kätte saada. Iga vaimselt haritud eestlane saab aru, et metsa müümine tundmatutesse kätesse on praeguses etapis üks suuremaid reetmisi. Kui su kodu pole enam sinu oma, siis on raske end inimesena tunda.

Ühesõnaga: tagasi hariduse juurde. Seda tuleb toetada nii otseselt kui kaudselt. Teadmisi tuleb säilitada nagu liike ökosüsteemis. Me ei pruugi hetkel aimata, millal kedagi või midagi vaja läheb. Liikide paljusus on aga süsteemi paindlikkuse ja ellujäämise tagatis. See vääriks omaette uurimistööd, mida Aaviksoo & Co on eesti haridusega teinud. Põhiline probleem on ikkagi reservide hävitamine, pealiskaudsuse levitamine, võimetus näha süsteemi süsteemina. Enamik tehnokraate pole siiski teadlikult süüdi. Viga on süsteemis, mis jagab lõputult poliitilisi töökohti. Riigile sünnib sellest ränka kahju, kui valdkonda ei juhi oma ala eksperdid. Visioon tulevikust: avastad ennast haiglas operatsioonilaualt ja sulle teatatakse rõõmsalt, et sind hakkab lõikama haigla peaarst isiklikult. Sa näed enda kohale kummardumas tuttavlikku nägu – see on ju see noor kutt, kes oli alles kuu aega tagasi peaminister ja kes hiljuti välja vahetati.

Kogumiku „Sõnumid sisikonnast“ kirjastajaks on märgitud Maailmamustrid, mis tähendab, et kirjastamise töö on sul tegelikult ära tehtud omal käel. Millest selline otsus? Kirjastustest Eestis ju puudust pole.

Olen täiesti nõus Daniel Vaarikuga, kes oma uue raamatu puhul valis samuti isekirjastamise tee ja ütles ühes intervjuus, et kirjastamisäri võiks olla läbipaistvam. Kõigepealt tuleks kainelt küsida: mida autor kirjastaja käest saab? Esmalt pisut projektijuhtimise teenust, aga see ei käi tavaliselt ka kirjanikule üle jõu. Teiseks sidemed. Aga kui sa tunned isiklikult kujundajaid-küljendajaid või oled ise aastaid Indesigni ja Illustratori taga istunud, siis ei ole ka sidemed argument. Ka trükikodade ja raamatupoodidega on üsna lihtne suhelda. Ainus reaalne kasu, mis võiks kirjastajalt tulla, on ikkagi promo. Selles aspektis ongi eesti kirjastustel kõige rohkem areneda. Kus on transmeedia turunduskampaaniad, koostöö visuaalimeeste ja muusikutega?

Kui kirjastus ütleks autorile, et sinu tekstil on jumet, me lubame sulle, et teeme tiraažiks 5000 ja müüme selle ka aastaga maha, nii et sina saad lõpphinnast vähemalt kolmandiku, vot sellise kirjastuse vastu tekiks iga kell huvi.