Tänavuse Tuglase tagatoast

Tarmo Teder

Kolmapäeval anti Maarja Kangrole ja Urmas Vadile üle Friedebert Tuglase novelliauhind eelmisel aastal ilmunud juttude eest. Välja valiti Kangro „48 tundi” (Looming, nr 2) ja Vadi „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme” (Vikerkaar, nr 12). Žüriil oli, mille hulgast sõeluda: raamatukogu andmebaas kandis ette ligi 70 nime koos igasuguste trükistega, tuli lugeda raamatuid ja ajakirju, Sirpi ja Ekspressi, Eesti Naist ja Akadeemiat, Värsket Rõhku ja Epifaniot. 

Tavaliselt on žüriide suud auhindamise päevani kidakeelsed, ka tagantjärele ei suvatseta oma telgiriiet eriti kergitada. Arvan, et pole põhjust vandeseltslast mängida. Üldist ja hägust kogumit adudes tundukse, et meie läinud aasta novell suurt ei hiilga, õnneks pigem idaneb kui mädaneb. Hämaras ruumis oli tähti, mis hakkasid kohe selgesti silma ja püsivad meeles veel aastaid. Tuglase auhinna žüriis lugesid ja hindasid tänavu Eneken Laanes, Aidi Vallik, Sven Kivisildnik, Tarmo Teder ja Vaapo Vaher.       

Eelviimasele sõelale jäi kümmekond selgete novellitunnustega tugevat juttu, mille hulgast oli raske paari eelistada. Rakenda millist meetodit tahes, ikka määrab lõpuks subjektiivne  kolleegium, sest mingit objektiivsust pole kirjandusilmas olemas. Seekord tegi viimase sõelumise pingelisemaks asjaolu, et üks laureaat oli meil juba varemalt kindla üksmeelega paika pandud. Teisegi puhul ei tekkinud viimaks suurt jututuba, väideldi vahest nelja silma all ja sagedamini kooris. Otsus sai lõplik, mida vabariigi valitsuskabineti istungile kinnitamiseks ei saadetud.       

Maarja Kangro sulest ilmus mullu lühiproosa kogumik „Ahvid ja solidaarsus” ning Urmas Vadi kirjutas „Kirjad tädi  Annele”, mis pole küll puhaste jutukogu paberitega kaantevahe. Peab eraldi toonitama, et need köited valiku tegemisel boonuseks ei olnud. Mõlemat auhinnatud novelli sai hinnatud kui omaette, „kanderakettidest” sõltumatut kirjandusteost. Ei saa aga välistada, et Kangro ja Vadi kasuks mängis žürii seljaajus või kõhunahas sümpaatia nooremate ja värskemate annete suhtes. Seoses Tuglasega märgiti, et „tema puhul olid vastsed või värsked anded olulised”, kuigi mitmed vanameistrid eendusid jälle oma tuntud headuses, lausa perfektseltki. Ent arvati, et oma varemalt kõrgele tõstetud latti  nad 2010. aasta juttudega uhkes kaares ei ületanud. Andrus Kivirähk oma „Kõrvaltegelasega” (Looming, nr 4) seda küllap suutis, aga tema puhul vist hakkas segama asjaolu, et žüriid kipuvad lõpuks ikka eelistama pigem inimesi kui teoseid. Möödunud aasta eesti novellikirjutusest paistab, et meie kirjanikud-vanainimesed enam lühijutte palju ei kirjuta. Ei tea miks?       

Kui juba jutt nimede peale läks, siis olgu öeldud, et Lauri Sommer ei saanud hästi kvalifitseeruda formaadi tõttu. Raske on tema 60-leheküljelist, sisekaemustest tihedat  „Sisepiiril” novellina võtta (samas helistikus „And” oli tunamullu minu meelest veel tugevam) ja mullune „Teade” Sirbis jäi teistpidi lühikeseks ja läheb Vadi „Peietega” (mis tundukse kui tema auhinnanovelli eelmäng) samasse morbiidsesse paari. Tuglase pälvinud Vadi „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme” kohta arvati žüriis: „Pealtnäha hõrgus kerges nekrofiilses õhustikus, ent iseenesest kõva eksistentsiaalse põhjaga lugu. Pealegi on selles ohtralt seda, mis Tuglaselegi armas: kirjanike liitu, müstifitseerimishimu, elusurma jm. Ja lugu voolab, pole imetud, pole „kirjandus”.”  Vadi käsi paistab tõesti lahti minevat, tema stiilis õhkub hoogu, tungi ja maniakaalsust, raevukat enesetühistust koos uue platvormi jahiga.     

Omamoodi maniakaalne, mänglev ja tunglevalt eksistentsiaalne on ka Maarja Kangro „48 tundi”. Lugu arvati olevat „kirjanduslikult veidi puberteetlik, lendav, eksalteeritud ja lahtine”. Laiemalt võttes leiti Kangro „Ahvides ja solidaarsuses” jooksvat solidaarsuse ja egoismi konflikt, mis annab lugudele sügavust.       

Aga kes on ikkagi need „vanameistrid”, kes küll head,  aga ei näidanud oma mulluses novelliloomes nagu uut kvaliteeti ehk ei ületanud teisi silmatorkavalt? Mehis Heinsaare „Eesti looduse” või „Ülejäänud elu õnnenatukese” Tuglasega pärgamist takistas kirjutamata reegel, et kahel aastal järjest ühte ja sama autorit ei auhinnata. Asta Põldmäe „Boliidi kildu” oli keeruline eelistada näiteks Peeter Sauteri „Uka-uka, mina priile”, ajakirjast Looming kaaluti põgusalt ka Martti Kalda „Martinsoni apoteoosi”. Üldse on Looming meie küpse ja tugevama novelli lipulaev. Värskust ja idanemist silmati Värskes Rõhus, millest pidid kõik žüriilised  lugema Tõnis Tootseni, Laura Metsa ja Indrek Lõbusa lühijutte, mis on lootustandvad sähvatused.     

  Nüüd ma pean aga üles tunnistama ühe kummalise tõiga. 17. jaanuaril, kui žürii paika pandi ja ma pärast teki all ühele inimesele mainisin, et võtsin tänavu kutse vastu (kuna kirjanikudvanainimesed ju enam novelle ei kirjuta), sosistas see mitte väga kirjanduskauge tekialune, et valige Kangro ja  Vadi. Ma polnud selle ettepanekuga alguses päris nõus, aga nii minu tahtest olenemata lõpuks läks ning nüüd nad ongi Friedebert Tuglase novelliauhinna 53. ja 54. laureaat. Üldse anti Tuglase auhind välja 40. korda: Jaan Kross ja Mats Traat on selle pälvinud neli; Mehis Heinsaar, Madis Kõiv ja Rein Saluri kolm ning 16 laureaati kaks korda. 2. märtsil möödus Tuglase sünnist 125 aastat. Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses leidis aset tavapärane auhinna aktus ja musta laega saalis peeti meie kirjanduspaavsti mälestuskonverentsi.